Sellist hulka mälestussambaid, milliseid pidevalt avatakse Venemaal, on raske veel kusagil leida. Viimastel aastatel on muutunud eriti moodsaks luua mälestussambaid kuulsatele inimestele loomulikus suuruses – selline vahast koopia, nukk, teostatud aga kivis või pronksis. Ja seisavad, pretendeerides absoluutsele sarnasusele originaaliga, nii Okud?ava ja Nikulin, Vampilov ja kümned teised.
Sinu Brodski mälestussamba projektis puudub poeedi enda kujutis. On see põhimõte?
Ainult Brodski juhtumil. Traditsiooni vastu näidata kirjanikku tema välise kuju kaudu pole mul midagi. Andrejevi loodud Gogoli geniaalne mälestussammas, Rodini Balzaci mälestussammas.
Aga ma olen kindel, et Brodskit ei ole vaja näidata tema kujutise kaudu. Kultuuris on sellised mastaapsed figuurid, keda on vaja jäädvustada mastaapselt, kui soovite, siis arhitektuuriliselt, aga mitte figuurselt. Püüda teha teda arhitektuurselt – osana ruumist, muuta ta ruumiks, aga mitte figuuriks, – see on juba vestlus tema poeesia tasandil, kuna ta on nii ruumiline poeet, et ruumi teema saadab teda esimesest viimase värsini.
Ma unistasin, et Brodski muutuks osaks linnast. Kunagi nimetas Majakovski Nettot inimeseks ja aurikuks. Midagi väga õiget on selles määrangus.
Kuid miks on Brodski mälestussammas just graniidist kaldtee Neevasse?
Brodski suhtus eriliselt veesse. Piisab, kui lugeda ta luuletusi, esseed “Paranematute kaldapealne”. Tal on täiesti vapustav mõte: “Kui me järgime Raamatut suure tähega, siis mäletame, et seal on öeldud: “Ja Jumala vaim hõljus vee peal”. Kui Tema hõljus vee peal, siis tähendab peegeldus sellel. See tähendab, et vesi peab alati Jumalat peegeldama.” See on absoluutselt õige: isegi porilomp peegeldab taevast. Vesi on tema jaoks – aeg, Jumala peegeldus. Mitte asjata ei võtnud ta maja või korterit alati vee lähedale – küll Stockholmis, küll mujal. Ning Veneetsia oli üks tema armastatumaid paiku, maetudki on ta sinna, vee lähedale. Ning kõik see on tehtud meie emakese-Neeva poolt, see määras tema teadvuse. “Ma sündisin ja kasvasin üles balti soodes, hallide tsinklainete lähedal…”
Venemaalt ära sõites kirjutab Brodski, et ainus, mis ühendab teda senise eluga on vesi. Kus ta ka ei viibiks. Kui me viskame pudeli Neevasse, siis võib see õnneliku ujumise korral lõppude lõpuks jõuda Hudsonisse. Ning see vesi ühendas ühendamatut. Tema elu kaht osa. Ja mälestussambal, kahel piilaril on Brodski värsid – ühed neist on kirjutatud kodumaal, teised – pärast ärasõitu, kuid taas kodumaast. Luuletused on ilma alguse ja lõputa, laustekstiga.
Mis on Venemaa peatänavaks? – Neeva. Mitte Nevski prospekt, vaid Neeva ise. Tema ääres on vanglad, paleed, residentsid, ülikoolid, Senat, Sinod. Siin on sõjamereväe paraadid, tsaarlikud juurdepääsud.
Aga kas Brodski juurdepääs on suursugune?
Brodski unistas kord anonüümse antiikautori saatusest, kelle juures piirdutakse sellega, kuidas ta kirjutas, ainult “tähtede hiiresabad”, mõned head reakesed – ei perekonnanime, ei midagi. Nii ongi umbes kahesaja aasta pärast – tähed kuluvad ära, poleering graniidil kaob. Teksti, ausalt öeldes, võib lugeda ka raamatukogus, aga mälestussammas – on ikkagi sumeri tahvel, ikkagi mälestussammas tekstile üldse, kirjandusele üldse. Teksti mälestussambaid on palju. Kuid minu ülesanne on veel mälestussammas ruumi sisse kirjutada.
Jaapanlastel on suurepärane traditsioon: kohtadesse, kus suurtele poeetidele tuli peale inspiratsioon, paigutatakse kivi ja raiutakse sellesse värsid… Kõrgeim tunnustus pole selles, et värsid raiutakse kivisse, vaid selles, et poeedile omistatakse suur au olla sisse kirjutatud sellesse ruumi, mida ta kirjeldas. Kirjandus ei kirjelda linna. Ta saab osaks linnast. Hingeline saab materiaalseks, füüsiliselt raskeks, graniitseks. See on see, mida Brodski tahtis kõige enam öelda: olemine ei määra teadvust, vaid teadvus saab olemiseks.
Kas ?ürii pooldas ühehäälselt sinu projekti?
Kaugeltki kõik ei võtnud minu ideed omaks. ?ürii sai sada kakskümmend projekti kogu maailmast. Sergei Jurski, näiteks, oli minu projekti vastu, tema oli teise mälestussamba poolt. Ta ütles: “See pole mälestussammas poeedile, vaid vaaraole”. Ta tahtis midagi vastu öelda, kuid paremat komplimenti poleks võinud ta mulle teha! Ma unistasingi mälestusmärgi püstitamisest vaaraole. Poeet ongi tsaar. Nii kerkibki tsaarlik mälestussammas Brodskile. Muuseas, kunagi taheti mälestussammast vanaisa Krõlovile, mis seisab praegu Suveaias, püstitada otse Vaskratsaniku vastu.
* * *
Vladimir Tsivin, õnnelik ja vaimustunud
Kui oli otsustatud püstitada mälestusmärk Brodskile, olid kõikvõimalikud ideed tema “loomulikust” kehastamisest. Eriti tõmbas endale tähelepanu projekt, kus Brodski koosnes justkui kahest poolest – üks oli riietatud laagrivatikuube, teine frakki Nobeli preemia saamiseks. Kuid võitis konkursil hoopis teine projekt ning inimest pole seal üldse.
Siin on jutuajamine inimesega, kes lõi ausamba parima projekti.
Vladimir Tsivin on kogu maailmas tunnustatud vene skulptor – Peterburi rajatava Brodski mälestussamba konkursi võitja.
Skulptor, nagu ka tema mälestusmärgi kangelane, valis elu vee juures. Tema töötoa aken Vassili saarel Peterburis on avatud lahele; praegu ehitatakse siia sadamat ja on arvatavasti lärmikas ning siia kerkivad peaaegu lävepakuni majad, kuid praegu rahustab vesi veel kuni silmapiirini närvi.
Ameerikas, Oregoni osariigis, on Vladimir Tsivini nimeline stipendium, mis kindlustab välismaa skulptorite iga-aastase viibimise ja töö ökoloogia ja kunstide keskuses, Kreekas Ateenas seisab tema loodud mälestussammas Olümpia pargis, tema tööd on esindatud Ermitaa?is, ta on paljude rahvusvaheliste konkursside laureaat, Rahvusvahelise Keraamika Akadeemia liige ?veitsis, Vene Kunstiakadeemia laureaat.
“Aga tähtis on, et ma juba nelikümmend aastat õnnelikult ja vaimustusega töötan. Tean suurepäraseid kunstnikke, kel pole mingeid regaale, ent mis üldsegi ei madalda nende teoste väärtust. Tean ka tohutut hulka andetuid, kes on medalitega üle riputatud, nagu tõukoerad,” räägib Tsivin.