EELAJALUGU, MÜTOLOOOGIA, INIMESED JA ELUKAD: Maalehe „Metsalehe“ toimetaja Mari Kartau ekspeditsioon Lembit Sarapuu näitusele „Tegelikkus ja tõelisus“ KUMU-s. „Igapäevane elu on tegelikkus. Müüt on tõelisus.“ See Lembit Sarapuu öeldud lause annabki selgituse nii näituse pealkirjale ja ülesehitusele kui ka kogu tema loomingule.
Pärast seda, kui 28. aprillil oli toimunud Lembit Sarapuu näituse „Tegelikkus ja tõelisus“ avamine KUMU-s, postitas rühmitusse Vedelik kuuluv kunstnik Meelis Salujärv sotsiaalmeediasse koomiksi, mis käsitles toimunud kunstisündmust. Ühes kaadris, mille tegevus leiab aset näituse mütoloogiale pühendatud ruumis, leiab vaatajate vahel aset järgmine dialoog:
– „Priapism?“
– „Ei, Kalevipojal ongi kogu aeg kõva.“
Sama võib öelda ka vanameistri kohta. Kuigi Lembit Sarapuu õlul on 92 eluaastat, pärineb viimane maal möödunud aastast. Loominguline vorm pole raugenud, kuid räägitakse, et vaba ruum, kus maalida, hakkab maestro stuudios otsa saama. Kultuurikiht on juba nii paks, et saabki teha veel vaid väga väikese formaadiga pilte.
Raskeltõpetatava Sarapuu portreekunst
Näitus algab portreedegaleriiga, mis on isegi veidi üllatav. Eemalt vaadates tundub, et tegu on tavaliste karmis stiilis 1960. aastatel kunstiinstituudis valminud käeharjutustega. Lähemal uurimisel on aga juba neis koolitöödes näha seda mõnusat flirti naivismiga, mis Sarapuule nii iseloomulik on.
See on üsna loogiline, kuna Sarapuu läks õppima keskmisest väheke kõrgemas vanuses, olles lõpetades juba 30-aastane. Mida vanemalt inimene kunstiga tegelema hakkab, seda raskem on teda mõjutada ja õpetada, ta kipub ikka jäärapäiselt kindlaks jääma mingitele võtetele, mis tema kogemuses kord juba tööle on hakanud.
Kuigi portreede seas on ka anonüümseid modelle – mehi, naisi, neiusid ning isegi paar naiskodanikku, nagu tööde nimed ütlevad, lisaks üks hirve nägu lehm –, on seal ka teada-tuntud kultuuritegelasi. Nii mõnedki kolleegid on jäädvustatud, nende seas näiteks Malle Leis.
Kummalisel kombel mõjuvad Sarapuu ja Leisi looming sugulastena, oli ju ka viimasel kergelt naivistlik joon ilmne eriti just inimeste realistlikus kujutamises. Mis tegelikult oligi nõukaaja kaasaegses kunstis üks trend sots- ja hüperrealismi kõrval, mõeldes kasvõi näiteks teiselt erialalt tulnud Jüri Arrakule või iseõppijast Toomas Vindile.
„Nagu öeldakse, portreteerija peab maalitava sisemaalima tungima,“ on Sarapuu öelnud. „Ma pean seda kohatuks. Pole viisakas tungida teise inimese sisemaailma.“ See selgitab osalt ka tema käekirja, mis veidi keskaegse ikoonimaalija kombel tõstab inimese kõrgemale tema lihalikkusest, puhastab segastest tunnetest ning tõstab sümboli staatusse.
Mõnele portreele hakkab juba ka tuttav lopsakais lehis maastik taha tekkima – seesama, mis hiljem moodustab enamiku allegooriliste maalide tegevuspaiga. Ja ka mõned portreed hakkavad aina enam mütoloogiliste tegelaste nägu minema.
Selle kõrval säilib aga ka püüd realistlik olla. Küllap on tegu olnud tellimustega. Näiteks 1970-ndatel on lõuendile jäädvustatud keegi leitnant J. M. Kozlov, morni ja veidi hirmunud näoga mundris mees. Hiljem on portreteeritavate ringi sattunud näiteks kirjanik Mihkel Mutt ja baltisaksa parun Henn Koch – kunstikoguja, kes lembib Eesti erootilist kunsti, ka Sarapuud.
Erootika ja mütoloogia
Erootika jookseb läbi kogu Sarapuu jutustava maali loomingust, olgu siis teema ja sõnum mis vallast iganes. Tegelikkuse kujutamise raames on portreede kõrval näha ka maastikke, akte ja isegi paari natüürmorti. Kõik need oleks nagu eelmänguks tõelisele Sarapuu maaliorgiale, sellele, mida ta ise nimetab „tõelisuseks“. Kõigele sellele, mille poolest ta tuntud ja armastatud on.
Üks osa süžeedega maale on ühiskonnakriitilised allegooriad, kus Sarapuu irvitab moodsa aja kommete üle. Ülikonnastatud euroametnikud ei suuda palja p-ga põlisrahvast direktiividesse ja taksonoomiasse suruda. Kapitalism kantakse kirstus minema.
Teine põhisuund on mütoloogiline maal, kus tegelasteks juba mainitud Kalevipoeg ning temaga kaasnev seltskond, võtmas erinevatel pärandkultuurimaastikel vastu asjassepuutuvaid elu väljakutseid.
Ikka kipuvad positiivsed tegelased paljad olema, vähemalt osaliselt. Härrad on alati musklis vägilased, veidi kohtlase näoga, kuid kindlasti suure südamega. Ja riist alati vinnastatud.
Daamide anatoomia näikse kunstnikku sedavõrd võluvat, et mõnel maalil ta lausa unustab omale võetud kohustuse olla robustne ning naiivne ja laseb pintslil subbiliku realistlikkuse ja põhjalikkusega käia.
Tegevus toimub ikka looduskeskkonnas, isegi siis, kui sõnum on suunatud pigem linnainimesele. Sarapuu identifitseerib end muistse maamehena ja ka vaatajal ei jää muud üle, sest kes siis tahaks end pahade poolele asetada.
Hõng on ajalooline, et mitte öelda eelajalooline. Erinevalt paljudest klassikalistest mütoloogidest, kes millegipärast arvavad, et ennemuiste elasid maa peal samasugused loomad nagu praegu, on Sarapuu suurepäraselt kursis paleontoloogiaga ning kaasaegsete ulukite asemel toimetavad tema maailmas eelajaloolised saurused. Kui ka mõni tänapäeva loom figureerib, siis kuidagi poolenisti ja sümboolselt, näites võib inimesel olla karu või rebase pea või kentauri kombel kellegi kabjalise keha.
Sarapuu leiab, et Jumal on nii inimesed kui ka loomad pannud kokku põhimõtteliselt samast materjalist ja detailidest. „Iga inimene varjab endas mingit looma koos tema välimuse, iseloomujoonte ja käitumismaneeriga,“ ütleb kunstnik. „Seda kummalist seost tõendavad paljude rahvaste müüdid.“
Naised ja tuletõrje
Naiste roll Sarapuu piltidel on huvitav. Feministlikust diskursusest lähtudes võiks neid tõlgendada seksuaalobjektidena. Samas näeme selgelt, et naiste ja meeste positsioon maalidel on võrdne nii komposisioonis kui ka süžees. Mees ja naine on sageli pildil koos, aga ei ole nii, et üks allub ja teine on üle – nad võivad näiteks vestelda kui võrdne võrdsega või ajada mingeid oma mütoloogilisi asju ka üsnagi hästi tasakaalustatud tööjaotust kasutades. Näiteks mees vehib nuiaga, samas kui naine kuseb parajasti Läänemerd välja. Tähtsad tegevused ju mõlemad.
Mitte igal näitusel ei ole samadest piltidest erinevaid versioone. Või kui, siis mõni üksik – näiteks on kunstiajaloolased leidnud mõne kuulsa šedöövri kavandi ja sellegi välja pannud. Siin näeme aga tervet hulka topeltpilte. Kuraator Anders Härmi sõnul ei ole tegu eskiisidega, kõik need on valmistööd ja igaühel on taga oma lugu.
Näiteks „Maja põleb“ oli tuletõrjemuuseumisse tellitud töö. Enne üleandmist pani kunstnik selle näitusele, aga galerii müüs pildi kogemata maha ja nii tuligi muuseumi jaoks uus teha.
Mõned duublid on ilmselgelt hõredama käekirjaga, justkui visandlikud või tavalisest veelgi naivistlikumad, kuid need polevat ka eskiisid. Pigem on kunstnikul olnud publiku tungival nõudmisel vajadus populaarset tööd korrata, kuid esialgne särts on jäänud originaali ja teine variant on sündinud kerge tüdimuse tähe all.
„Igapäevane elu on tegelikkus. Müüt on tõelisus.“ See Lembit Sarapuu öeldud lause annabki selgituse nii näituse pealkirjale ja ülesehitusele kui ka kogu tema loomingule. Tõelisus on suurem kui elu ja seda ei olegi muud moodi võimalik siinilmas kujutada, kui tegelikkuse kaudu.
Kuus kümnendit Sarapuuga
Kuuekümne aasta vältel, mil selle näituse ajal 92-aastaseks saav Lembit Sarapuu (sünd 1930) on olnud kunstnikuna tegev, on tema loomingulisi katsetusi seostatud küll naivismi (peamiselt 1960. ja 1970. aastad), küll transavangardismi (1980. aastad), küll postmodernismiga (1980. ja 1990. aastad). Siiski ei ole ta olnud õieti ei üks, teine ega kolmas. Näituse kuraator Anders Härmi tutvustus.
Sarapuu tuleb kunsti kolmekümneaastase suhteliselt küpse mehena 1960. aastate esimeses pooles pärast lühikest sõjaväekarjääri 1950. aastatel ja Eesti Riikliku Kunstiinstituudi lõpetamist 1961. aastal. Ta on kunstis Enn Põldroosi ja Olav Marani põlvkonnakaaslane, ent suhtleb ka nooremate, rühmitusse ANK ’64 kuulunud kunstnikega. Ta katsetab kuuekümnendatel lühidalt nii „karmi stiili“ kui pisut hiljem ka soosterliku sürrealismiga, kuid otsustab nõukogude kunsti ametliku liini realismist hälbimiseks leida oma subjektiivse ja üsna üksildase tee. Ta ei vali dekoratiivset ja esteetilist moderni või psühhedeelset poppi nagu paljud ANK-i põlvkonna kunstnikud, ei realismi pehmemaid modifikatsioone ega ka soosterlikku „muna-kala-kadakas“ tüüpi sürrealismi.
Sarapuu leiab oma eeskujud nii harrastuskunstnike naiivsetest süžeedest ja nende küündimatusest tulenevatest vormideformatsioonidest kui ka vararenessanslikust portreemaalist, baroksetest allegooriatest, akademistlikust ajaloomaalist ning samuti n-ö madalamatest žanritest: maastikud, aktid, olustikupildid jms. Sellest inspireerituna ehitab ta üles oma kunstilise universumi, paitades vastukarva nii nõukogude utoopilist „realismi“ kui ka moodsa kunsti vormiesteetikat ning eelistades naivistidelt laenatud vormideformatsioone ja eelmodernistlikke akadeemilisi žanreid, mida ta oma heaksarvamise järgi väänab ja pöörab.
Tema loomingu ühes otsas on lihtsad maastikud, aktid ja portreed, teises otsas seksuaalsed, brutaalsed ja grotesksed mütoloogilised süžeed ning keskel igapäevaelu ja inimeksistentsi käsitlevad allegoorilised, iroonilised ja vaimukad kujutised. Oma loomingut on ta ka ise mõtestanud pendeldamisena elu tegelikkuse ja elu tõelisuse kujutamise vahel, millest on tuletatud ka näituse pealkiri.
Näitus võtab kokku kunstniku loomingulised katsetused läbi kuue aastakümne.
