Esmalt klassikud. Ilya ja Emilia Kabakov, lisaks veel meie Raul Meel. See ongi näituse nimetus, sest klassikute nimed maksavad. Ennekõike Kabakovi puhul, sest viimastel aastatel räägitakse, et ta saavat teha näitusi tänu ennekõike tänu oma nimele. Tallinnas esitatud projekt – totaalne installatsioon “Tühi muuseum” ei ole küll lõpuni originaalne, sest seda on (variatsioonidega küll) eksponeeritud sõltuvalt ruumidest ja rahalistest vöimalustest juba varemgi. Alates 1993. aastast on seda eksponeeritud paaril korral Euroopas ja Ameerikas. Hea on aga see, et meie kunstihuviline publik näeb, millega tegeleb vene aastakümneid tähelepanu orbiidis olnud avangardiklassik. Olgu siis näitusekülastaja emotsioonid millised tahes. Kui Kabakovi puhul on tegemist totaalse installatsiooniga, siis kodumaine Raul Meel tuleb välja millegi fragmentaarsega: lindude hääled, palju roostetavat metalli (terasplaadid, raudteerööpad, kiivrid), peeglid, puit, maakivi ja seintele transkribeeritud kodumaiste ja võõraste lindude hääled. Kõige selle mõte võiks peituda selles, kuidas kaasaegne tsivilisatsioon hääbub või midagi sellist. Minu arvates esindab Meel mingit rustikaalset kontseptualismi, mille mõjuväli piirdub suuresti kohaliku kunstihuviliste (olgu need siis meie kriitikud või lihtsalt meie kaasaegse kunsti nautlejad) tagasihoidliku ringkonnaga. Sellest tulenevalt võib leida vähemalt osalise vastuse küsimusele, miks meie avangardismiklassikud erinevalt oma nõukogudeaegsetest Moskva “võitluskaaslastest” ei jõudnud laia maailma.
Klassikute hulka tuleks meie kontekstis lugeda kindlasti ka Enn Põldroosi, kelle näitus “Panoptikum” (Viviann Napi galerii) tekitas tema maaliloomingu austajates vastakaid tundeid. Nii see muidugi oligi, sest vaatamata sellele, et Põldroos on jätkuvalt võimeline kaasa minema uute tehnoloogiatega (digitaalne fototöötlus), on tema pärusmaa ikkagi maal, mida me oleme näinud aastakümneid. Praegune näitus on tunnistus pigem jätkuvast loomejõust kui meisterlikkusest. Ikka maal!
Kuu näituste kõige intrigeerivam osa on noored naiskunstnikud. Alustaksin Kaie Luige ja Maris Palgi näitusest “Naised. Me kõik armastame armastust ja vihkame sõda” Kastellaanimajas. Nad on noored ja otsivad alles oma isikupärast keelt; selgesti on näha Tartu kooli mõjud, Maris Palgi puhul on märgatav ehk liigne sarnasus Kaarel Vullaga. Luige ja Palgi näituse puhul ma ei räägiks mingist feminismist, sest minu arvates näevad nad keha (pro naisekeha) ilma selle, kriitikas pidevalt käibesoleva diskursususeta. Peaks vaid nimetama mõlema huvitavamaid töid: Palgilt “Vana puu” ja “Pulmanukk” ning Luigelt, näiteks, “Seljaga”. Ma ei tea, mida nad edasi teevad, kuid siin ei kummita esmapilgul mingi oht langeda kit?i meelevalda.
Sootumaks teine lugu on aga Nelly Drelliga, kelle näitus “Surve” Draakoni galeriis tekitas kaksipidiseid tundeid. Ta on õppinud siin Eestis ja viimasel otsal Ameerikas. On üsna selge, et ta eksponeeritud pildid on selgel mõjutatud läinud sajandi ameerikalikust realismitraditsioonist (pole mingit selget põhjust viidata euroopa maalitraditsioonile, ehkki see võib esmapilgul nii välja paista), kuid tõenäoliselt on kunstnik suurema lahendamist vääriva küsimuse ees: kuidas edasi? Esimene tee võiks viia, nagu me praegusest kunstisituatsioonis teame, suurejoonelise “elustiili müümiseni”, teine aga avaks tee arvestatavaks kunstnikuks saamisele. Kelle valik? Ikka kunstniku enda oma.
Kui nüüd naiskunstnikest edasi rääkida, siis ei saa kuidagi mööda Mari Roosvaldi (s. 1945) ja Mara Koppeli (s. 1978 ühisnäitusest “Fraas ja side” Ühispanga galeriis (see on avatud kuni 17. detsembrini). Tegelikult ei olegi meil põhjust rääkida ühisnäitusest, sest nii Roosvalt kui Koppel esinevad ikka täiesti eraldi. Roosvaldi pildid on jäägitult värvirikkad ja jõulised. Koppel on seevastu väga lakooniline nii oma värvikasutuses kui ka sõnumilt, st et Roosvalti piltide juurde võib vaataja välja mõtelda palju lugusid – neile, kellele meeldib Roosvalt, ei tarvitse väga meeldida Koppel ja vastupidi. Põlvkondliku kunstikeele kasutamise küsimus.
Novembris oli Haus galerii Siim-Tanel Annuse päralt – “Tornid taevasse 2004|”. Annuse “Tornid taevasse” tulevad meelde aastakümnete tagant. Siis küll teistmoodi, aga eks aegki oli teine, ent ometi on see näitus kunagise teistmoodi kordus.Ja kõik need vahepealsed performance´id jne. Annus on elegantne kunstnik, alati perfektne, vaba juhuslikkusest, ja – alas! – kaugeltki mitte kõigile arusaadav, ometi nauditav, kui tead, mida ta aastate jooksul teinud on. Võibolla oleks ta sootumaks teistsugune ja vähem kammitsetum, kui poleks noore poisina läinud õppima Tõnis Vindi juurde?
Hobusepea galeriis oli Agur Kruusingu näitus “Teele, teele murekesed”, aga see oli kuidagi väga õnnetu? Nii kurb, et ma ei viibinudki seal ülemäära kaua. Kui Tallinna novembriring saabki sellega enam-vähem täis, siis ega tartlasedki ilma kunstita olnud. Vähemasti üks tore näitus oli üleval. Mõtlen Tartu Kunstimaja suures saalis toimunud “Kolme Nageli” näitust, st Kalju Nagelit, Lemming Nagelit ja Karl Nagelit. Muidugi oleks võinud kõige vanema Nageli puhul otsida välja rohkem töid (ja võibolla paremaidki), kuid ärge ütelge, et Lemming Nagel polnud vaimukas! Ja mis sel noorelgi viga oli. Ehk ainult teine põlvkond.