KIREVA MAA SAADIK: Aleksander Suure poolt juba 150 aastat eKr rajatud Makedoonia riigil on kirev ja vastuoluline ajalugu. Tiina Ilsen käis Makedoonia Vabariigi suursaadikult Sašo Veljanovskilt uurimas, mis elu seal elatakse.
Makedoonia ajalugu algab juba 4. sajandist eKr, siis tuli Bütsantsi aeg, Bulgaaria ja Serbia impeeriumid, Ottomani periood. Pärast Ottomani impeeriumi lagunemist Esimese maailmasõja järel sai Makedooniast Jugoslaavia Kuningriigi osa. Ja aastal 1934 tunnustati makedoonia keele ja rahva eraldiseisvat olemasolu. 1944 kuulutati Makedoonia Föderaalse Jugoslaavia Rahvavabariigi osaks ning 1963 sai sellest Jugoslaavia koosseisus olev Makedoonia Sotsialistlik Vabariik. Septembris 1991 eralduti Jugoslaaviast ning viimased 23 aastat eksisteerib iseseisev Makedoonia Vabariik.
Tiina Ilsen (T.I): Nii et 1990-ndate alguse sõjad Balkanil läksid teist mööda?
Sašo Veljanovski (S.V): Jah, nii võib öelda küll. (1999. aasta Kosovo kriis tõi Makedooniasse u 360 000 põgenikku Albaaniast. Suurem osa neist läks küll sõja lõppedes tagasi, kuid sellele järgnes 2001. aastal relvastatud konflikt, kui piiri mõlemal pool – nii Makedoonias kui ka Kosovos – elavad albaanlased hakkasid autonoomiat ja iseseisvust nõudma. Ligi pool aastat kestnud konflikt lahendati kokkuleppega, et Makedoonia riik suurendab seal elava albaania vähemuse poliitilisi ja kultuurilisi õigusi ja võimalusi ning albaanlased loobusid iseseisvusnõuetest – Toim.)
T.I: Ja nüüd elate rahulikult?
S.V: Elame küll. Me oleme multietniline riik. Albaanlased on meie suurim vähemusrahvus – neid on 25% meie 2-miljonilisest rahvaarvust. Meil elavad veel ka türklased, serblased ja paljud teised rahvad. Ja kõik nad on hästi integreerunud, näiteks haridussüsteemi ja kohalike omavalitsuste kaudu. Tolerants on üks peamisi märksõnu, mis meie riigi elanikke iseloomustab. Meie jaoks tähendab integratsioon ühendavate nimetajate leidmist. Muidugi ei ole see olnud lihtne protsess, mõnikord makedoonlastele suhteliselt valulik isegi. Aga see oli vajalik ja on end õigustanud. Meie ühiskond toimib hästi. Sisemise jagelemise asemel on meil suuremad eesmärgid nagu Euroopa Liidu ja NATO-ga liitumine, ja seda teadvustavad kõik, nii makedoonlased kui ka vähemusrahvad. Vähemusrahvastel on omakeelne meedia, kultuur – kõik see on meil põhiseadusega neile tagatud nagu ka Makedoonia kodakondsus.
T.I: Albaanlased on teil ka valitsuses esindatud.
S.V: Nii valitsuses kui ka kohalikes omavalitsustes on alati albaania rahvuse esindajad, et saaksime paremini nende probleeme ja teemasid lahendada. Valitsuses on tavaliselt 5–6 albaanlasest ministrit. Meil on mitu piirkonda, mis on peamiselt albaaniakeelsed ja on loomulik, et nende kohalikku elu linnapeadena, volikogu esimeestena jmt juhivad nende omad kohalikud inimesed, mitte kusagilt pealinnast saadetud.
T.I: Mis lugu teil ikkagi selle riigi ametliku nimega on?
S.V: Oh, see on üks pikk ja frustreeriv lugu. 140 riiki maailmas on tunnustanud meid kui Makedoonia Vabariiki. Aga – paraku nõuavad meie ühed naabrid – kreeklased –, et kuna ajalooliselt on Makedoonia olnud ka alal, mis praegu on Kreeka, peaks ajaloolise selguse ja kultuuripärandi huvides Makedoonia tänast riiki kuidagi teisiti nimetama. See vaidlus käib meil alates aastast 1995 ja kuni kokkuleppele jõudmiseni oleme ÜRO ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide ametlikus terminoloogias Endine Jugoslaavia Vabariik Makedoonia (FYROM).
T.I: Kas vastab tõele, et selle nimeküsimuse tõttu on ka teie liitumine Euroopa Liiduga takerdunud?
S.V: Jah. Oleme Euroopa Liidu kandidaatriik aastast 2005 ja juba aastal 2009 soovitas Euroopa Komisjon meiega liitumiskõnelusi alustada. Ja nüüd juba viiel aastal järjest soovitavad seda nii Euroopa Komisjon kui ka Euroopa Parlament. Aga sama naaber on riigi nime küsimuse tõttu seda takistanud. (Kreeka on lubanud Makedoonia liitumisele veto panna, seni, kuni see küsimus ei ole lahendatud – Toim.)
Sama lugu on muide ka NATO liikmelisusega – seda blokeerivad nad samuti alates 2008. aastast. Aga… naabrid on teadupärast nagu sugulased – neid ei saa valida. Ja elu ei ole alati õiglane – rahvusvahelises poliitikas on seda hästi tunda. Eks me jätkame läbirääkimisi.
T.I: Kreeka osas on asi selge – aga kas teil on ka mõni eriti tore naaber, kellega on tihe koostöö ja lähedased suhted?
S.V: Meil on viis naaberriiki – idas on Bulgaaria, lõunas Kreeka, läänes Albaania, kirdes Serbia ja meie uus naaber Kosovo. Tegelikult on meil kõikide naabritega lähedased suhted, ka Kreekaga, muide. Inimeste tasandil ja majanduses, näiteks kaubavahetuses, toimib kõik hästi. Ja isegi kui mõne riigiga on teinekord mingeid teemasid, ei ole need nii olulised, et võiksid rikkuda inimestevahelisi suhteid. Me peame kõiki viite naaberriiki oma n-ö sugulasteks.
T.I: Kas siis võib rääkida ka n-ö Balkani riikide ühtsusest?
S.V: Jah. Balkani riigiks olemine on midagi palju enamat kui geograafiline. See on ühine kultuuriruum, ajalugu. Ka kreeklastega, muide, on meil ühine olemus ja mentaliteet, kuigi nad ei kuulu Balkani riikide alla. Samuti bulgaarlaste ja sloveenlastega. Aga minu arvates on meil palju sarnast ka Balti riikidega. Meil on suhteliselt sarnane lähiajalugu: oleme kõik väikesed riigid, kellel on suur naaber. Ma ei saa rääkida Poola või Saksa inimestega nii, nagu ma saan eestlastega. Eestiga tunneme me, et meil on palju ühist, meil on väga head riikidevahelised suhted.
T.I: Eestis on teil ka ainsana Balti riikidest saatkond.
S.V: See oli meie poliitiline otsus. Tahame saada osa Eesti visioonist ja eduloost. Muide, ühelgi teisel Balkani riigil ei ole Eestis saatkonda. Peame Eestit väga heaks sõbraks. Eesti on meie tugev toetaja EL-i ja NATO-ga liitumisel. Minu arvates on Eesti ka omamoodi majanduslik ja infotehnoloogiline ime. Makedoonial on väga suur huvi Eesti kogemuse vastu, kõige vastu, mis puudutab e-riiki ja e-teenuseid, aga ka hariduse, meditsiini ja teadusvaldkonnas toimuvasse. Meie suurim soov oleks õppida Eesti ekspertidelt, saada meie ülikoolidesse Eesti lektoreid, Eesti spetsialistide koolitusi erinevate ametkondade ja struktuuride personalile.
T.I: Olete nüüd Eestis natuke üle aasta elanud. Kuidas siis eestlastega suhtlemine on?
S.V: Eestlased on väga abivalmid, vastutulelikud ja… töökad. Nad ei ole esmakohtumisel ülevoolavalt soojad, aga alati heatahtlikud ja peavad oma sõna. Kindlasti võiks mõlemal pool olla rohkem infot – nii makedoonlastel Eesti ja eestlaste kohta kui ka teil meie riigi kohta. Praegu on pigem nii, et kui meil ütled „Eesti“, teavad inimesed, et see on Balti riik. Ja siin teatakse, et Makedoonia on Balkani riik. Aga võiks olla palju enam teadmisi ja suhtlemist meie kahe riigi vahel, just inimeste tasandil. Kasvõi kaubavahetuse osas või turisminduses. Meil on näiteks suurepärased veinid Stobi veinimõisast, mis asub meie suurimas – Tikveshi – veinipiirkonnas. Veinid on soodsad ja kvaliteetsed. See veinipiirkond on samal laiuskraadil nagu Bordeaux’ veinipiirkond. Usun, et eestlased hindaksid neid veine väga.
T.I: Mainisite turismi – kas Makedoonia on suur turismimaa?
S.V: Kui muidu öeldakse, et Euroopa on ammu avastatud, siis Makedoonia pakub külalistele tõelisi üllatusi. Kasvõi meie Ohrid, mis on linnana funktsioneerinud juba peagu 2400 aastat, see on vanim asutatud ala Makedoonias ja kuulub UNESCO kultuuripärandisse. Linn paikneb 10 miljonit aastat tagasi tekkinud Ohridi järve ääres, mis on Euroopa vanim järv. Kogu selles piirkonnas on palju ajaloolisi vaatamisväärsusi antiik-Makedoonia aegadest peale. Või Struga linn, mis asub samuti Ohridi järve ääres. Või iidne kloostrite linn Bitola. Meil on palju huvitavat avastamist, mis ei ole veel massiturismist rikutud. Lahedaid võimalusi tutvuda vahetult makedoonlaste eluga mägikülades jne. Soovin väga, et eestlased leiaksid Makedoonia reisisihtkohana üles. Aadressilt exploremacedonia.com saab selleks häid vihjeid. Ja praegu on suhteliselt mugav meile lennata näiteks Turkish Airlinesiga läbi Istanbuli – nii saab kohale vaid ühe ümberistumisega.
T.I: Räägime teie köögist. Kas teil saab hästi süüa?
S.V: No mis te ise arvate (naerab). Me armastame väga süüa, sööme alati kaua ja palju. Ja kõik need erinevad perioodid läbi ajaloo on jätnud meie kööki oma parima osa. Alates lihast, kebabidest, juustust, veinist – Makedoonia toit on tõeline kultuuride pidu. Üks eritoit on meil ka küpsetatud ubadest – Tavče-Gravče. Ja meil on ka üks eriline salarelv – grillitud, kooritud ja hakitud paprikast tehtud segu nimega ajvar (vastavalt maitsele vähem või rohkem vürtsikas), mida võib süüa leiva või juustuga, aga mis teeb igast toidust, kastmest, salatist ja supist tõelise naudingu.
T.I: Kas eesti toit maitseb?
S.V: Maitseb küll, aga mul on tunne, et see on liiga tervislik (naerab). Ja pärast sööki on mul alati kõht tühi. Ma ei ole harjunud, et on üks või kaks toitu – meil on laud kogu söögiaja jooksul lookas, midagi ei saa otsa, vaid kogu aeg tuuakse juurde.
T.I: Mis on sinu jaoks Eestis kõige raskem?
S.V: (Vaikib pikalt) Võib-olla see, ei kõigil on kogu aeg kiire, pidevalt vaadatakse oma meilboksi ja sõnumeid ega võeta piisavalt aega lihtsalt inimlikuks suhtlemiseks ja koos kohvi joomiseks. Külm talv, mis paljusid minu kolleege hirmutab, ei ole minu jaoks olnud otseselt probleemiks. Vahest ehk see, et talv ei taha kuidagi ära lõppeda, nagu näiteks eelmisel aastal.
T.I: Räägi oma lemmikkohtadest Eestis.
S.V: Minu arvates on vanalinna kohad turistidele. Mina tahan käia kohtades, kus eestlased käivad. Viimasel ajal olen avastanud Kalamaja kohad. Need on nagu hästi hoitud saladused – kui üles leiad, on sees suurepärased maitseelamused. Iga kord, kui käin Kalamajas jalutamas, leian mõne uue koha. Veel meeldib mulle linnast välja sõita, käia Viimsis, Keila-Joal koskesid vaatamas, Rakveres ja mujal.
T.I: Räägime kultuurist.
S.V: Teate, mina armastan teatrit. See on minu jaoks kõige olulisem kultuurivaldkond. Emotsioon sünnib otse sinu juures ja sinuga koos. Ma käin näiteks ka siin tihti Linnateatris. Kuigi ma keelest täiesti aru ei saa, on ilmed, tegevused ja kehakeel minu jaoks piisav, et elamust saada. Raamatud ja kino on rohkem üksiolemise asi – istud vaikides. Teatris toimub elu.
Naabrid on teadupärast nagu sugulased – neid ei saa valida. Ja elu ei ole alati õiglane – rahvusvahelises poliitikas on seda hästi tunda.
*****
Eestlastel on kogu aeg kiire, pidevalt vaadatakse oma meilboksi ega võeta piisavalt aega lihtsalt suhtlemiseks ja koos kohvi joomiseks.
