STABIILSUSE KÜÜSIST PAKKU: Kadrioru kunstimuuseum viib huvilise koos baltisakslase Otto Friedrich von Richteriga 200 aasta tagusesse orienti. Anu Allikvee tutvustab Väimelast pärit noormeest, kes raputas 18. sajandi lõpul liiga igavaks ja ettearvatavaks muutunud Euroopa tolmu kandadelt ning tõmbus itta.
Kui tänapäeval on Egiptusesse reisimiseks vaja vaid lennupileteid ja veidi vaba aega, siis 200 aastat tagasi oli see nii meeletu ettevõtmine, et seda julgesid teha vaid erakordsed inimesed. Üheks neist vähestest oli Eestist pärit baltisaksa noormees Otto Friedrich von Richter, kelle tegevus väärib mitte ainult meenutamist, vaid lausa omaette näitust.
Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu Ülikooli Kunstimuuseumi koostöös sündinud „Teekond Hommikumaale. Otto Friedrich von Richteri (1791–1816) reisid ja kollektsioon“ ongi just talle pühendatud.
Tulevase uurija õpiaastad
Otto von Richter sündis 6. augustil 1791 Vastse-Kuustes Liivimaa maanõunik Otto Magnus von Richteri perekonnas ja kasvas üles Väimelas.
Tema huviorientalistika vastu sai nähtavasti alguse tänu koduõpetajale, kelleks polnud ei keegi muu kui tulevane Tartu ülikooli rektor, ajaloolane Gustav von Ewers.Viimanegi oli oma andekast õpilasest vaimustuses ning ennustas, et selle „suure ja harukordse talendi“ omanikust saab kord „väljapaistev mees“. Teine põhjus, mis noort aadlimeest itta tõmbas, on üsna tänapäevane. Nimelt tundus talle kaasaegne Euroopa liiga stabiilne, ettearvatav ja ühekülgne ning nii lootis ta leida oriendist uue maailmatunnetuse.
Kuna idamaade uurimiseks oli vaja tunda kohalikke keeli, õppis ta 1808–1809 Moskva ülikoolis uuskreeka, türgi ja armeenia keelt ning fotograafiaeelsel ajastul teadlasele vältimatult vajalikku joonistamist.
Edasi suundus ta jubaHeidelbergi, kus tutvus pärsia ja araabia keeltega, ning lõpuks Viini. Eesootavateks ülesanneteks aitasid seal valmistuda nii rikkalikud orientalistikakogud kui ka võimalus end eelnimetatud keeltes täiendada. Lisaks huvitus ta piirkonna ajaloost ja kirjandusest ning selline ettevalmistus aitas selleks igati kaasa.
Otto von Richter – meie mees Egiptuses
1814 purjetas ta Istanbuli, kust suundus – arvatavasti esimese inimesena Eestist – 1815. aastal Egiptusesse. Seal õnnestus tal saada täiesti privaatne, ilma ihukaitsjateta audients kohalikult valitsejalt Mohammed Alilt isiklikult. Temalt saadud luba võimaldas liigelda ka sisemaal.
Et tegemist polnud turismireisiga, võib lugeda ta postuumselt avaldatud reisipäevikust, kus korduvad märksõnad on kirbud, palavus, kivine tee, vilets leib ja haisvad abilised. Külastades ja joonistades enamikku Egiptuse kultuuriväärtuslikke paiku, liikus Richter edasi metsikusse Alam-Nuubiasse Assuanist lõuna pool, kuhu sellal julgesid tungida vaid vähesed. Tema jäädvustused ja kirjeldused seal leiduvatest ehitistest olid lausa uue teadusharu – nubioloogia – esimesed sammud.
Augustikuus püramiidide maalt lahkudes kirjutades ta emale: „Kolmteist kuud kestis minu reis Egiptusesse ja tagasi [—]; kuid mulle tundub, kui oleksin kolmteist aastat elanud, sest iga päev tõi kaasa midagi uut.“
Ootamatu surm
Edasi jätkas rändurihingega Richter oma maadeavastusi Lähis-Idas. Ta külastas praeguseid tulipunkte ja konfliktitsoone nagu Palmyra ja Aleppo.
Seejärel suundus ta Väike-Aasia rannikule, kus teda varitses aga ootamatu surm. Nimelt haigestus ta Smürnas (praegu Izmir) kõhutõppe ning lahkus siitilmast 13. augustil 1816, vaid nädal pärast oma 25. sünnipäeva. Teostamata jäi palju – unistus õpinguid jätkata, plaan Egiptuses kogutu teaduslikult läbi töötada ning võimalus minna Pärsiasse, kus talle oli Vene saatkonna juures eraldatud auväärne ametikoht.
Nii jäi Euroopa teadusmaailm ilma noorest lootustandvast teadlasest, kellest oleks võinud saada oma ala juhtfiguure. Veelgi enam – kui Richteri reispäevikute Aasiat kirjeldava osa publitseeris 1822. aastal ta õpetaja Gustav von Ewers, siis palju olulisemad Egiptuse ja eriti Nuubia käsitlused on jäänudki käsikirja.
Siia jäid vaid muumiad
Nii nagu teisedki idamaade uurijad, tõi ka Richter oma reisilt kaasa mitmeid muistiseid. Neid sai kohapeal osta üsna odavalt, kuna neist huvitusid vaid veidrad võõramaalased. Kord küsinudki Egiptuse isevalitseja ühelt prantsuse arheoloogilt, miks see ometi mingeid vanu kive koju tassib, justkui neid Prantsusmaal ei olekski.
Richteri Egiptusest kaasa toodud kollektsioon, mis oma 128 eksponaadiga oli omal ajal Venemaal üks suuremaid, jõudis seevastu pika meresõidu ohte trotsides Eestisse. Selle pärija, Otto isa, andis kõik 1819 omakorda üle Tartu ülikoolile. Kingitus oli sedavõrd väärtuslik, et keiser Aleksander I annetas selle teo eest vanale Richterile oma monogrammiga tubakatoosi.
Kahjuks viidi kollektsioon aga Esimese maailmasõja ajal Voroneži, kust seda siiani kodumaale oodatakse. Siia jäid vaid haruldased trükised, käsikirjad ja evakueerimise hetkel anatoomikumis olnud muumiad.
Veelgi halvemini läks Richteri reisikaaslase, rootsi pastori Sven Lidmani (1784–1845) kogutud muinsustel, millest enamik hävis peagi tulekahjus ja osa visati ta pärijate poolt kasutu prahina minema.
Vaarao aganad
Muumiateta ei saa läbi seegi näitus, kuid need on hoopiski pisikesed ja fajansist ning teistest Eesti kollektsioonidest.
Tegemist on nimelt ušebtidega, kujukestega, mis pidid tegema surnu eest ära kõik rasked tööd teispoolsuses. Ei puudu ka surma ja ülestõusmise jumala Osirise kujud, amuletid ning muidugi egiptuse kultuurile nii omased jumalanna Bastetit sümboliseerivad kassid.
Üllatusesinejaks on aga 4500 aasta vanused nisuaganad, mille saksa egüptoloog Ludwig Borchardt – seesama, kes tõi Berliini kuulsa Nofretete büsti – leidis ühe 5. dünastia vaarao hauakambrist.
Igaühele oma reis!
Aga Otto von Richter ja tema Suur Reis? Seda on kutsutud kaasa tegema kõik näituse külalised. Kõigepealt saab imetleda Richteri kirjutatud päevikuid ja kirju kodustele ning imetleda tema joonistuste peenust ja kergust. Kõige pisemad saavad selle läbi mängida kaardil püramiidi mudeli all, suuremad jälgida tema teekonda seinabänneritel ning seejärel süveneda Richteri teekonnal külastatud piirkondade arhitektuuripärandisse.
Kiirustajatel tuleb valida, kas pöörata rohkem tähelepanu esimestele tõsiteaduslikele jäädvustustele, uurida jumalaid seinamaalidel või imetleda punavat päikeseloojangut Giza sfinksi taustal ning liivamattunud templite nukrat ilu.
Eriti põnevad on Richteri kaasaegse, Tartu ülikooli arhitekti J. W. Krause seepiajoonistused. Nimelt oli tema hobiks joonistada idamaiste motiividega gravüüride järgi, külastades nii kaugeid ja põnevaid paiku oma toas.
See võimalus on nüüd meil kõigil, sest näitus Kadrioru kunstimuuseumis on avatud kuni 1. oktoobrini 2017.
