HÄSTI KIREV LAVA: 4.–7. juunini toimub üheksas Treff Festival – täiskasvanute ja lasteprogrammiga rahvusvaheline visuaalteatrifestival. Kuu enne festivali kõneles festivali kunstilise juhi Vahur Kelleriga Hannele Känd.
Hannele Känd: Kuidas toimub Treff Festivali programmi koostamine? Millised kriteeriumid on ette seatud?
Vahur Keller: Püüan festivalile igal aastal saada võimalikult laia valiku vormilistest võtetest visuaalteatris. Et oleks objektiteatrit, varjuteatrit, näiteks marionetti. Katsun otsida erilisi, tugevaid nähtusi.
Teine aspekt on geograafiline ja kultuuriline, et oleks tervikpildina huvitav. Ja no loomulikult see, et kõik lavastused peavad olema kõrgel professionaalsel tasemel. Ka tehniliselt hästi tehtud.
Üritan alati eelistada neid lavastusi, kus ei ole üldse kasutatud sõnu või on seda tehtud minimaalselt. Üliheal tasemel selliseid lavastusi leida ei ole üldse lihtne. Kui on ikka väga äge lavastus, kus on loo jaoks olulist teksti, aga põhimõtteliselt on tegemist visuaalteatriga, siis olen ka selliseid programmi valinud.
Põhikriteerium on aga mul siin (näitab päikesepõimiku piirkonda), kuskil kõhuõõnes. Seal on üks väike närv, mis ütleb mulle, mis hakkab tööle, kui näen mõnd sellist lavastust. See närv ütleb mulle: „Voh!“, misjärel lähen ja räägin esinejatega.
Muidugi, alati on suund teha ideaalprogrammi. Selle saavutamine on täiesti eraldi teema – et oleks variatiivsus paigas ja kõik muu. Ka praegune festivali formaat nõuab oma: meil on täiskasvanute ja laste programmid võrdses mahus ja võrdselt väga head. Kogu balansi saavutamine on päris keeruline, aga meil on läinud selles osas hästi.
Kui palju ja milliseid festivale aasta jooksul külastad, et Trefi programm kokku panna?
Aasta jooksul käin ikka kolm-neli korda kindlasti, sõltuvalt võimalusest. Charleville-Mézières Prantsusmaal on põhikoht. Seal on väga tiheda programmiga mainekas festival, kuhu kõik tahavad saada, ka kõige paremad tegijad. Seal näeb ka teiste festivalide korraldajaid, nii et saab hästi planeerida ja rääkida uutest tuultest ja tegijatest nii Aafrikas kui ka Aasias.
Peamiselt jään Euroopa piiresse, ka Türgis ja Venemaal olen käinud. Kaugemad sõidud jäävad tihti rahaliste võimaluste puudumise tõttu tegemata. Hea meelega käiks mujalgi, näiteks Koreas või Kanadas. Mõni aasta tagasi külastasin Jaapanis väga vinget festivali!
Eks kaugemate külaliste toomine ole ka omaette ettevõtmine. Kui on tegemist kaugelt tuleva suure trupiga, kellele kulub palju ressurssi, jäävad seetõttu tulemata mõned väiksemad trupid, kes on ka väga head. Nii et pidevalt tuleb teha valikuid. Sel aastal ongi meil paar Aasia truppi tulemas – üks Jaapanist ning osa peaesineja trupist on Lõuna-Koreast.
Kas Trefil on mõni kindel teema, mis lavastusi läbib?
Üldiselt Trefil ühtset teemat ei ole. Sel aastal aga väikese juhuse tõttu on. Ilmselt on see ka üldisem asi. Mõni teema on teatud ajahetkel õhus ja eks kunstnikud-teatritegijad saavad sealt inspiratsiooni.
Sel aastal on teatud lavastused, mis puudutavad naiseks olemist. Näiteks Iisraelist tuleb Yael Rasooly vaimuka lavastusega „Väljalõige“, mille tegevus toimub 1950-ndatel, mil soorollid olid rohkem eristatud. Laval on sekretär, kes elab oma fantaasiaid välja töölaua taga. Soomest tuleb „Saun“, mis räägib konkreetselt naiste elust, erinevate generatsioonide naiste pilguheited unistustele, olulistele hetkedele, maailmatunnetusele.
Meie enda Kaisa Selde füüsiline komöödia „1i“ on ühe noore naise lugu ning teater NO99 lavastus „Tüdruk, kes otsis oma vendi“. Venemaalt tulev lavastus „Kolmas“ kõneleb stereotüüpidest ja sotsiaalsetest suhetest, ka see võib kergelt sama teema alla liigituda.
Osaliselt seostub ka peaesineja, Ville Valo WHS ja Sungsoo-Ahni „Topeltpilt“ laiemas plaanis eelneva teemaga. „Topeltpildis“ on teemaks inimeste minapilt, enda ideaalpildi ning reaalse pildi suhtest ja erinevusest.
Kuidas iseloomustaksid Eesti visuaalteatrimaastikku?
Ebajärjekindel. Meie traditsioon on ülimalt sõnakeskne. Visuaalseid katsetusi on ja nii-öelda „rääkivate peade“ ajastust oleme ammu välja murdnud. Juba tehakse visuaalsemaid asju, kus ruum ja vorm kõnetavad, aga päris visuaalteatrit, nii nagu mina seda festivali kontekstis mõistan, et lugu jutustatakse visuaali kaudu… Robert Wilson, kes praegu lavastab „Aadama passiooni“, on selle ehe näide. Ta on maailmas väga suur nimi. See on tõeline kunstnikuteater, kus jutustatakse pildi kaudu. Seda on Eestis väga vähe.
Olen tahtnud Eesti lavastuste programmi mitu aastat luua. Nagunii näitame igal festivalil NUKU teatri enda eelmise hooaja õnnestumisi (sel aastal „Canterville’i lossi vaim“, „Võlupood“ ja „1i“), aga teistest teatritest juurde leida on raske. Eks ta hakkab tekkima. Sel aastal õnnestus! Lisaks NUKU-le on programmis lavastused teater NO99-st, VAT Teatrist, Vene Teatrist ning Helen Rekkori vabatrupp. Mida rohkem tuleb juurde vabatruppe, kes teevad eraldi projekte ja rohkem katsetavad, seda paremini hakkab meil edenema, usun ma.
Tegelikult on ka maailmas visuaalteatril uus laine. Selle aasta alguses Glasgow’s käies küsisin noortelt teatritegijatelt, mis trendid hetkel õhus on ja mis neil toimub. Üks trendidest oli visuaalteater ja teine monoteater.
Mida toob tulevik?
Treff kindlasti jätkub ja esinejaid on sihikul mitmeid, aga ei taha kõiki välja öelda. Näiteks Georgiast tahaks siia saada Rezo Gabriadzet, keda olen juba tükk aega meile esinema oodanud.
Igal aastal olen üritanud siia tuua ühe või kaks vanu traditsioone edasi kandvaid tegijaid. Eelmisel aastal käis Gaspare Nasuto Itaaliast „Pulcinellaga“ ja sel aastal on siin marionetimeister Viktor Antonov Venemaalt. Nii et ka edaspidi on oodata nii kaasaegset lähenemist kui ka klassikalisi esitusi.
Kuidas Treff Festivali välismaal nähakse?
Treff on muutunud juba teada kohtumispaigaks. Oleme aastatepikkuse tööga selle saavutanud. Trefi ajaks on planeeritud näiteks mingeid erialaseid kohtumisi. Tullakse ka siit endale esinejaid valima. Mul on eriti hea meel, et siit on läinud ka ida ja lääne vahel truppe liikuma. Kui veel kord kriteeriumite juurde tagasi tulla, siis tegelikult tiksub mul kuklas ka soov alati Trefile kokku tuua nii lavastusi läänest kui ka vene kultuuriruumist.
Ma loodan, et ka sel aastal on mõnel Eesti lavastusel lootust siit mõnele välismaisele festivalile tee leida.
Mida soovitaksid publikule, kes ei ole harjunud visuaalteatrit vaatama, eelnevalt teha, et häälestuda üheks visuaalteatrielamuseks?
Vaim tuleb vabaks lasta. Ei maksa tulla eelarvamuste ja ootustega. Kui tulla teatrisse klappidega „olen harjunud nägema näitemängu, mille näitlejad ette kannavad“, siis see ei ole kindlasti see.
Arusaadav on see teater kindlasti kõigile. Sel teatrivormil on väga palju kihte ja tasandeid, aga enamasti on ta just atraktiivne. Kuna see vorm ei ole ka sõnakeskne, on see meile ka mõnes mõttes omasem. Meid ümbritsevad iga päev sajad visuaalsed kujundid ja me tegelikult mõtleme enne visuaalsetes kujundites, ruumides, asjades ja alles seejärel vormistame selle nähtuse sõnadesse.
See teatrivorm annab laiemaid tõlgendusvõimalusi ja ei ole üheselt suunav. Visuaalteater on võimalus kaasa unistada ja kaasa mõelda.
Visuaalseid katsetusi on ja nii-öelda „rääkivate peade“ ajastust oleme ammu välja murdnud. Juba tehakse visuaalsemaid asju.
Arusaadav on see teater kindlasti kõigile. Sel teatrivormil on väga palju kihte ja tasandeid, aga enamasti on ta just atraktiivne.
Mida Trefil vaadata
Rahvas arvab ehk piletimüügi esikolmik:
„Tutu“ Hollandist. Varjuteater, elav muusika ja imelised maailmad. Sobib alates 6. eluaastast.
„Tsirkus niitidel“. Maailmakuulus Vene marionetikunstnik. Sobib alates 5. eluaastast.
„Grammofon“. Stiilne kontsert-etendus Iisraeli lauljalt-näitlejannalt. Osa Treff Klubi programmist. Sobib täiskasvanutele.
Härra Treff soovitab:
„Topeltpilt“ Soome ja Lõuna-Korea teatritrupilt on Trefi peaesineja ja seda igati õigustatult. Põnev kombinatsioon tänavatantsust, teatrist, nüüdistsirkusest ja balletist.
„Rebitud“ Suurbritanniast, mis on unikaalne ja sensuaalne visuaaletendus, ühendades objektiteatrit, kineetilist kunsti ja elavat muusikat.
„Extravaganza“ Georgiast, kus etenduse annavad ainult kostümeeritud sõrmed. Sõrmed esitavad rea rabavaid tantse, ülilõbusat komöödiat ja traagilist draamat, seda kõike tillukesel nukusuurusel laval.
NUKU teatri valgustaja Triin Rahnu soovitab:
„Väljalõige“ Iisraelist. Yael Rasooly on silmapaistvalt andekas ja suurepärase lavasarmiga näitlejanna. Tempokas ja vaimukas etendus.
„Turlututu“ ja „Protsess“ Sloveeniast. Lavastaja Matija Solce kaks tööd, millest esimene on väikelastele ja teine täiskasvanutele, mis etendub Trefil Patarei vanglas. Solce lavastajakäekiri on äärmiselt huvitav ja leidlik!
