INIMESE INTELLIGENTSUS: Kas tegemist on päritava või arendatava nähtusega? Küsimustele vastab akadeemik Jüri Allik.

Kuidas on kaasaja inimgenoomil põhinev statistika või üksikute geenide uurimine avardanud tänapäeva inimpsühholoogia teadust?

Üks suur osa psühholoogiast on alati olnud loodusteaduslik, kuid tänu sellele, et geenide järjestamine on muutunud odavamaks, kiiremaks ja lihtsamaks, on varasemast palju suuremal hulgal psühholoogidest võimalus teada saada, milline on nende uuritavate DNA järjestus. Kuna DNA järjestuse uurimisel tuleb üha rohkem suhelda loodusteadlastega, siis on muutumas psühholoogide tavaline mõtteviis. Üha rohkem ja paremini osatakse küsida vaimse elu nähtuste põhjuste üle. Näiteks alles pärast seda, kui hakkaks ilmnema see osakaal, mida geenid mängivad inimese käitumises ja vaimsetes omadustes, hakkaks selguma, kuidas üldse on võimalik hinnata keskkonna mõju inimese käitumisele.

Kas inimeste intelligentsus on päritav või õpitav?

Pärilikkuse mõju inimeste intelligentsusele on märkimisväärselt suur. Umbes sama suur kui näiteks inimese kasvule. Pärilikkuse mõju suurus ei ole aga üks fikseeritud number, vaid see sõltub paljudest asjaoludest. Muude asjade kõrval ka ühiskonna jõukusest ja sotsiaalsest võrdsusest. Kui sotsiaalsed hüved on ühiskonna liikmete vahel piisavalt võrdselt jaotunud, siis seda suuremaks muutub geneetiliste tegurite osakaal. Näiteks hariduse üldine kättesaadavus muudab selle mõju intelligentsusele väga väikeseks: õpetamise headusest tulenev erinevus on väga väike võrreldes hariduse puudumisega.

Ajalugu tunneb mitmeid katseid arendada ja kasvatada intelligentsust. Reeglina on need programmid mõeldud rahvuslikele vähemusrühmadele või sotsiaalse puuduse all kannatavatele. Kogemus näitab, et kõigi selliste programmide edu intelligentsuse suurendamisel on lühiaegne ja saavutatud edu taandub mõne aja pärast.

Kas inimese pahed – alkoholi liigtarbimine, suitsetamine, hasartmängusõltuvus jne, kokkuvõtvalt sotsiaalses plaanis riskikäitumine, on pärilik või tekib keskkonnategurite tõttu?

Pole mingit kahtlust, et sarnaselt intelligentsusele on ka riskeerival käitumisel märkimisväärne geneetiline tagamaa. Ilmselt veidi väiksem kui intelligentsusel. Kahjuks me teame veel väga vähe konkreetsetest geenidest ja mehhanismidest, mis on riskeeriva käitumise taga. Igas populatsioonis on inimesi, kes on valmis riskima, kuid on ka neid, kes alalhoidlikult ei võta eriti suure riske. Näiteks pikkuse puhul on suudetud kindlaks teha umbes 50 geeni, mis seletavad ära suure osa sellest 80%-st, mis on geenide mõju all. Pole erilist alust arvata, et riskeeriv käitumine saab hakkama väiksema arvu geenide koosmõjuga. Pigem on usutav sadade või isegi tuhandete geenide omavaheline koosmõju riskeerivale käitumisele.

(Jüri Allik on TÜ sotsiaal- ja haridusteaduskonna eksperimentaalpsühholoogia professor, Eesti Teaduste Akadeemia liige.)

 lugu

Psühholoogia kui loodusteadus?

 KesKus’i teadustoimetaja Margus Maidla pajatab, et hakkas sõna „psühholoogia“ tähendust otsima siis, kui oli teismeeas ära näinud Ken Kesey surematul teosel põhineva Draamateatri näidendi „Lendas üle käopesa“.

„Lendas üle käopesa“ jättis vapustava mulje. Isegi nii vapustava, et kui hiljem sai nähtud Hollywoodi samanimelist ja sama surematut absoluutsesse filmiklassikasse kuuluvat linateost, ei avaldanud see erilist MÕJU. Filmi rehabiliteerimiseks ei piisanud minu silmis ka Milos Formani režiist ega viiest Oscarist, mis talle 1975. aastal omistati. Minu jaoks on õige Randall McMurphy ikka Tõnu Kark, mitte Jack Nicholson. Kuigi tegevus toimus psühhiaatriahaiglas ja psühhiaatria on mõneti teistsugune distsipliin kui psühholoogia, siis ega noor inimene sellel vahet teinud, esmane suhe sõnaga oli ikkagi negatiivne.

Edasi tulid loomulikult kaks nime, Sigmund Freud ja Carl Gustav Jung. Õnneks on mõlemad mehed üsna hästi eesti keelde tõlgitud. Viimati pakkus mulle arvestatavat lugemiselamust 2005. aastal kirjastus Ilmamaa poolt „Avatud Eesti Raamatu“ sarjas välja antud Jungi „Psühholoogilised tüübid“.

Geeniteaduse tung psühholoogiasse

Tänapäevasesse psühholoogiasse tungib järjest rohkem geeniteadus. Võib vaid spekuleerida, millisteks oleks kujunenud nende kahe teadusmehe peateosed, kui nende käsutuses oleks olnud tänapäevane inimgenoomil baseeruv statistika või geenitehnoloogilised süvauuringud. Julgen arvata, et Jungi oleks küll huvitanud väga geneetilised seosed tema käsitletud psühholoogiliste tüüpidega. Usun, et ta peaks oma lauset „Meie psüühe on osa loodusest ja sama ääretu on ka tema mõistatus. Nii ei suuda me määratleda ei psüühet ega loodust“ vaikselt korrigeerima hakkama, sest alates sellest, kui Jung oma aktiivset teadustööd tegi, selle ligikaudu kolmveerandi sajandi vältel on loodusteadused teinud looduse ja inimese bioloogilise alge mõistmisel kolossaalseid edusamme.

Veel rohkem oleks tänaste geneetikute teadustulemustest vaimustuses tõenäoliselt Freud, kes hindas väga kõrgelt loodus- ja täppisteaduslikke uutmismeetodeid ning uskus rangesse põhjus-tagajärg seosesse. Skaalal absoluutne vaba tahe versus täielik determineeritus on Freud selle teise otsa usku, tema arvates on inimese tegevuse põhjusteks mitte üleüldised loodusseadused, vaid meie alateadvus, mida utreerituna mõjutasid peamiselt kogemused lapsepõlvest ja seksuaaltung.

Vene hing ja Tartu vaim

Kõik geeniteaduse edusammud kanduvad visalt aga järjekindlalt teistesse teadusdistsipliinidesse, mida oleme algselt pidanud klassikaliselt sotsiaal- ja/või humanitaarteadusteks. Psühholoogiale, mis otsib vastuseid küsimustele, kes me oleme, miks me oleme ja miks me käitume nii, nagu me käitume, on juba avaldanud mõju uuemad andmed inimeste geneetilise koodi defineerimisel. Paljud puhtalt käitumuslikud arusaamad nagu andekus, edukus, viha, joomarlus jne saavad järjest rohkem inimgeneetikal põhinevaid loodusteaduslikke tõlgendusi. Loomulikult ei kao kunagi keskkonna faktor, milles me eksisteerime, aga kui seni seletati nähtusi peamiselt keskkonna teguritega, siis piltlikult võib öelda, et psühholoogide uurimistöö läheb märksa rohkem tasakaalu, sest selle kõrvale tõuseb oluliselt võimsamalt bioloogiline komponent.

Lõpetuseks veel ühest huvitavast uuringust. Täiustuvad ka teised psühholoogide instrumendid, nagu näiteks erinevad psühholoogilised testid. Mitte väga ammu lõppes akadeemik Allikuga seotud uurimisgrupi mastaapne uurimistöö, mis otsis Venemaal müstilist „vene hinge“. Seda ei leitud. Tekib loomulikult küsimus, kas seda polegi või olid instrumendid kehvapoolsed. Mul oleks ettepanek, et järgmisena võiks hakata otsima „Tartu vaimu“, sest sellel on „vene hingega“ suur ühisosa: mõlemad on oportunistlikud, irratsionaalsed ja tigedad. Üks vastandab ennast euroopalikule demokraatiale ja indiviidi liberaalsetele vabadustele, teine Tallinna võimule. Arvan, et pärast põhjalikke teaduslikke uuringuid ei leita ka seda, kuna see istub pigem mõne edeva kultuuritegelase peas.

Mul oleks ettepanek, et järgmisena võiks hakata otsima „Tartu vaimu“, sest sellel on „vene hingega“ suur ühisosa: mõlemad on oportunistlikud ja tigedad.