Eesti rahvas on juba aastaid kuulnud diskussioone teadmistepõhisest Eestist ja majandusest. Kas luua veel üks, ettevõtetele ja ettevõtluse toetamisele suunatud riiklik struktuur või mitte? Konservatiivsemad arvamused, millised on prevaleerivad olnud tervel eelneval 15. taasiseseisvunud aastal leiavad, et milleks veel ühte riikliku rahapõletamisinstrumenti vaja on, millega niigi rikastele ettevõtjatele-parasiitidele luuakse täiendavaid rikkusi sotsiaaltoetuste arvelt. Ideesse on suhtutud ka ettevaatlikult või lihtsalt ignorantselt.
MAJANDUS, RAHUAJA SÕJATANNER
Eesti majandus on maailmamajanduse osa. Tõsi küll, väga väike osa, kuid siiski osa. Mis tähendab peamiselt seda, et meie oma väiksusega ei suuda mõjutada maailmamajandust, küll aga suudab maailmamajandus oma suurusega mõjutada meid, eriti võttes arvesse meie avatud ja liberaalset majandusmudelit. Kaasajale on iseloomulik kõikide riikide vastastikune sõltuvus nii poliitilises, sotsiaalses kui eelkõige majanduslikus mõttes.
Olulised on järgmised aspektid: riikide ajalooline areng, geograafiline asukoht ja struktuur tervikuna ning rahvuslike majanduste mõju maailmamajanduse kujundajana. USA-l on mõju maailmamajanduse kujundajana väga suur, samuti Euroopa Liidul ja Jaapanil, kasvamas on Hiina, India ja Brasiilia mõju. Seega oleme me sunnitud, meeldib see meile või mitte, mängima reeglite järgi, mis on kehtestatud suurte poolt, et globaalses konkurentsis vähegi püsima jääda ja tõsta oma ekspordi ja majanduse potentsiaali tervikuna.
Majandus on piltlikult öeldes rahuaja sõjatanner, kus kehtivad nagu sõjaski omad strateegilised ja taktikalised kavad ning plaanid.
TEHNOLOOGILISE ARENGU MOTIVEERIMINE
Selleks et areneda, on vaja tagada stabiilne ja võimalikult suur majanduskasv. Makroökonoomikas on majanduskasvu põhjalikult käsitlenud Nobeli preemia laureaat Robert Solow. Solow järgi tagab pideva majandusliku kasvu kiirem elanikkonna kasv ja tehnoloogia areng. Oluline on kombinatsioon kapitali kasvust (aeglasemal juhul säästude ja muu kapitali akumulatsioonist), töö hulgast ja tehnoloogilisest progressist. Avatud, aga kapitalivaeses majanduses on oluline pidev kapitali juurdevool e välisinvesteeringud. Eesti oma avatud majandusmudeliga ja liberaalse maksusüsteemi ning stabiilse valuutaga on siiani teinud kapitali juurdevoolu tagamiseks vaieldamatult kõik, mis peaaegu ideaalis teha annab. Samuti võib rahule jääda ponnistustega, mis on ette võetud elanikkonna kasvu motiveerimiseks – erinevad peretoetused ja keskmise aastase vanemapalga säilimine aasta vältel pärast lapse sündi.
Siiski: praegu peame leppima olemasoleva tööjõuga, mis moodustab keskmisel 63,7% elanikkonnast ja mis on lähema 10 aasta jooksul kahanemas. Eesti migratsioonipoliitika ei soosi tööjõu migratsiooni ja nii see ilmselt ka lähiaastateks jääb. Seega peaks riiklik poliitika peamiselt ja valdavalt keskenduma tehnoloogilise arengu motiveerimisele ning tagamisele. Kas siin on tehtud kõik võimalik?
RIIGI INNOVATSIOONIPOLIITIKA
Tehnoloogilise arengu tagamist võime käsitleda ka kui riigi innovatsioonipoliitikat.
Kaasaegses tähenduses tõi mõiste innovatsioon majandusteadusse Austria majandusteadlane Joseph Schumpeter. Tema käsitluse järgi saab innovatsiooniks nimetada muudatust, mis hõlmab kas vähemalt ühte või siis kõike viit alljärgnevast muudatusest/uuendusest: uue toote valmistamine (kaasajal ka uue teenuse osutamine), uue tootmismeetodi rakendamine (ehk siis tehnoloogia rakendamine), uue organisatsiooni loomine, uue turu tekitamine või uue tooraineallika kasutusele võtmine.
Oluline on ka eristada innovatsiooni olemuslikku liigitust nagu: baas- ehk võtmeinnovatsioonid ja täiend- ehk reinnovatsioonid.
Eestis võib senise riikliku innovatsioonipoliitika elluviimise rakenduslikke instrumente jagada laias laastus Haridusministeeriumi poolt kureeritavad Teadus Kompetentsi Nõukogu (TKN), Teaduste Akadeemia (TA) pluss juhtivad ülikoolid ehk siis Tallinna Tehnikaülikool (TTÜ) ning Tartu Ülikool (TÜ) ja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi poolt kureeritavad Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus EAS (mis väljastab erinevat liiki toetusi) ning KREDEX (mis väljastab erinevat liiki garantiisid ja eksporditoetusi).
RIIKLIK SEKKUMINE ON VAJALIK
Eelnevast ei ole küllalt, et tagada globaalsel tasandil konkurentsivõime ja ekspordipotentsiaali püsimine ning kasv ehk siis pikemas perspektiivis majanduskasv. TKN jagab Eestis alus- ehk baasuuringuteks teadusraha läbi grantide. Kuid küsimus tekib, kas pärast alusuuringute läbimist ja mingi konkreetse teadusliku tulemi saavutamist järgneb sellele uus teaduslikul tasandil alusuuring – hoolimata sellest, kas eelneva või järgneva tasandi alusuuring leiab väljundi konkreetsesse ärisse või mitte. Praeguse Eesti riikliku innovatsioonipoliitika korralduse juures seda ei juhtu ega saagi kunagi juhtuma, sest pole seda väljundit toetavat riikliku instrumenti.
Mujal maailmas toimub intensiivne riiklik sekkumine teadusmahukate ettevõtete tekitamiseks ja nende arengu soodustamiseks. Selleks on ellu kutsutud mitmeid riiklike riskikapitalifonde. Nimetan mõningaid: meile kõige lähem ja tuntum Soome SITRA, järgnevalt Rootsi Industrifonden, USA-s SBIR ja STTR. Miks riiklik sekkumine ja toetused? Sest turg ei suuda ise antud valdkonnas enesereguleerimisega hakkama saada, nimetagem seda siis turuhälbeks.
OSA RISKI TULEB ÄRA VÕTTA
Ettevõtte bilanss koosneb teatavasti kahest poolest, aktivast ja passivast ehk siis varadest ja kohustustest. Passiva pool omakorda omavahenditest ja võõrvahenditest. Võõrvahendid moodustuvad peamiselt pangalaenudest, omavahendid aga omanike rahalistest vahenditest ja ettevõtte teenitud kasumist.
Alustaval ja kasvufaasis oleval teadusmahukal ettevõttel pole piisavalt positiivseid rahavoogusid, seega laenusaamise võimalused on praktiliselt olematud. Jääb üle ettevõtte tegevuse finantseerimine omavahendite arvelt. Kuid kas Eestis (aga ka globaalsel tasandil) on piisavalt investoreid, kes oleksid nõus investeerima oma raha ülimalt kõrge riskiastmega ja selle spetsiifikast tulenevalt ähmase kasumivõimalusega ettevõttesse? Ega ei ole. Investor pigem investeerib oma raha madalama tootlusega kuid tema jaoks märksa rahulikumat und tõotavamatesse investeerimisobjektidesse.
Siin peavadki mängu tulema riiklikud riskikapitali struktuurid, kes võtavad osa erainvestori riskist enda kanda. Nad on küll kasumit taotlevad riiklikud struktuurid, kuid nende peamiseks eesmärgiks ei ole mitte kasumi teenimine, vaid laialdasem rahvamajanduse areng kõrgtehnoloogilise ettevõtluse suunas.
EESTI VÄIKESED TEADUSINVESTEERINGUD
Eestis on teadmistepõhise majanduse ja riskikapitali strateegiate käsitlusi üsna mitmeid. Riigikogu kiitis 1. detsembril 2001. a heaks seaduse “Teadmistepõhine Eesti”, mis baseerub paljuski Teadus- ja Arendusnõukogu vastaval uuringul. Majandusministeeriumi koduleheküljelt võib leida välismaa ekspertide läbi viidud uuringu materjalid, samuti Eesti Panga juures baseeruva Strateegiliste Algatuste Keskuse koostatud ettepaneku “Eesti Arengufond. Tark raha” ja Majandusministeeriumi enda koostatud dokumendi “Riiklik Riskikapitali Fond – Strateegiadokument”.
Need kõik annavad erinevat liiki soovitusi ja lähtuvad erinevatest nägemustest. Ent minu arust ei ole peamine mitte see, milline see fond oma ülesehituselt tuleb, tähtis on see, et see fond lõpuks üldse moodustataks.
Eesti teeb investeeringuid teadus- ja arendustegevusse (T&A) aastas keskmiselt 0,8 % sisemajanduse koguproduktist. Euroopa Liidu keskmine on 2%, samas kõrge majandusliku innovatsioonitasemega lähinaabritel nagu Soomel ja Rootsil on see vastavalt 3,3% ja 4,5%, Jaapanil 3% ja USA-l 2,7% (kuid seda ilma sõjaliste arenduskulutusteta, hinnatakse, et kui võtta arvesse ka kaitsetööstuse innovatsiooni investeeringud on see näitaja vähemalt 4,5%). Vaadates neid suhtarve, mõelgem hetkeks, et me oleme maha jäänud juba ainuüksi suhteliste proportsioonide osas, masendavalt mõjuks tõenäoliselt enesetundele, kui nende proportsioonide alusel hakata võrdlema absoluutsummasid. Kuid minu soovitus on, et ärgem võrrelgem, hakkame lihtsalt ise vaikselt, aga targalt otsast tegutsema. Üritagem luua oma ja rahvuslik riskikapitalistruktuur, võttes aluseks teiste riikide struktuuride parimaid omadusi. Eeltööd on Eestis tehtud pikalt ja põhjalikult, nüüd oleks vaja fundamentaalset poliitilist otsust.
TOHUTU POTENTSIAAL
Märtsikuu Horisondis räägib Eesti TA President Richard Villems kavandatavast Teadusfondi ümberstruktureerimisest, mille tulemusena peaks Eesti teadusesse suunatavate ressursside juhtimine minema stabiilsemaks kui ta on täna. Tõenäoliselt viiakse see plaan ka ellu, akadeemik Villemsi näol on tegemist teadlasega, kes peale viljaka teadustegevuse teab ka teadusrahade kaasamisest nii mõndagi. On kuulda, et ta olla üksinda eelneva 15 aasta jooksul Eesti teadusesse sama palju välisraha toonud kui kõik ülejäänud Eesti teadlased kokku.
Meil kõigil siin Eestis on vähe raha, ka teadlastel, ent nende seis on märksa parem kui nendel ettevõtjatel, kes tahaksid hirmsasti teadussaavutusi rakendada, aga ei saa seda finantsi puudumisel teha.
Riikliku riskikapitalifondi käivitamisel muutuks olukord tunduvalt rakendusuuringute kasuks ja seda mitte läbi ressursside ümberjagamise, vaid läbi lisanduvate vahendite, sest just läbi rakendusuuringute saab alustav kasvufaasis olev ettevõtte oma innovaatilist toodet/teenust viia ärilisele tasandile ning hakata talle turgu looma. Usun, et teatud valdkondades nagu molekulaarbioloogia ja materjaliteadus pulbitseb paisu taga meeletu potentsiaal. Potentsiaal, mis on loodud aastate, kui mitte öelda aastakümnetega alusuuringute tasandil ja mis ei ole leidnud väljundit kommertsialiseerumiseks läbi rakendusuuringute ja reaalse äritegevuse.
TEADUSPÕHISUS VERSUS VÕILAOD
Riiklik riskikapitali struktuur ootab loomist ja edasised poliitilised diskussioonid a la “aga meil juba on Eesti Tehnoloogia Agentuur (ESTAG) või TKN”, on võrreldavad vohava ebakompetentsusega ja politikaanlusega, sest ükski neist struktuuridest ei kanna endas funktsiooni, mida teeks riiklik riskikapitali fond. Kas fondi loomise vahendid tulevad Eesti Telekomi vähemusosaluse müügist või riiklikust stabilisatsiooni reservist, on teisejärguline.
Kindlasti ei kaalu lõputud dialoogid üles seda kahju, mida tekitab nii hädavajaliku struktuuri loomisega venitamine, nagu seda on riiklik riskikapitali fond.Praeguseid majandusminister Edgar Savisaare väljaütlemisi ja hoiakuid jälgides võib arvata, et Eesti on sellise fondi (Eesti Arengufond) moodustamisele lähemal kui eales varem. Loodan, et Savisaar töötab selle fondi moodustamise kallal sama jõuliselt, nagu ta omal ajal võiladude uksi maha murdis ja talonge trükkis. Igatahes olen veendunud, et kui tema fondi moodustab, läheb ta Eesti majandusajalukku eelkõige sellega, mitte võiladude ja talongidega.
