NÕIAVITSAGA VEHKIMINE: Akadeemik Anto Raukas analüüsib teaduse ja ebateaduse vahekorda tänases Eestis ning mujal ilmas ja toob esile mõningaid kentsakaid punkte, kus teaduse asemel saab televiisoris probleemidele otsustajaks suvaline šamaan, olgu ta nimeks näiteks kasvõi Filja.
„Eesti Entsüklopeedia“ defineerib teadust kui tegevust, mille eesmärgiks on uute, tunnetuslikult ja praktiliselt oluliste teadmiste saamine ja rakendamine ning juba olemasolevate teadmiste töötlemine, kasutamine ja säilitamine. On mehi, kes on teaduse tegemisega kokku ajanud hiigelvaranduse. Näiteks Thomas Alva Edison sai eri rakendusvaldkondades ligikaudu 1300 patenti, mille kasutamisest saadud majanduslik kasu oli juba tema eluajal (ta suri 1931. aastal) ligikaudu 3,5 miljardit dollarit. Tollal oli USA dollar aga praegusest oluliselt väärtuslikum raha. Samas, paljud tänased Eesti teadlased virelevad üsna väikese palga najal ning ehk on ka see üks põhjuseid, miks neil on majanduslikult tasuvam tegeleda pseudoteadusega, kus sissetulekud on oluliselt suuremad.
Teadus, rumaluste ärahoidmine
Jean-Jacques Rousseaule kuulub arvamus, et teaduste leiutajaks oli see jumal, kes vihkas inimlikku rahu. Teadlased on maailmaparandajatena paigalistujatele ohtlikud ja seetõttu on oma hinges kõik diktaatorid ja suured riigijuhid teadlasi vihanud. Riigijuhid püüavad enamasti kõigest väest nende arvamusi eirata. See on üks põhjusi, miks elu maailmas edeneb vildakamalt, kui see innovatiivsele mõttele tuginedes edeneda võiks.
Kuid teadusel on uute teadmiste loomise kõrval ka teine oluline funktsioon – rumaluste ärahoidmine – ja seda ellu viia on äärmiselt raske. Hoopis lihtsam on muganduda ebateadusega. Teaduse arendamine läheb riigile maksma, kuid ebateaduste edendamine mitte, selle maksavad tavakodanikud kinni enda säästudest.
Ka väike Eesti on kujunenud ebateaduste kantsiks, kus olulise koha on hõivanud kõikvõimalikud selgeltnägijad ja imearstid.
Kas me alati anname endale aru, miks inimesed ei pöördu pigem mitte arstide, vaid ekstrasensside pooole? Enamikul juhtudel on põhjus selles, et liialt suure koormusega töötavatel arstidel pole aega inimeste hingehädade ärakuulamiseks. Posijate mesimagus jutt mõjub aga patsientidele kui palsam. Mis sellest, et hiljem arsti juurde minnes selgub, et aeg on tulutult mööda läinud ja tervis veelgi halvenenud. Ühtegi imearsti pole seni vastutusele võetud, tõeliste arstide vastu on aga kaebusi esitatud küllaga.
ENSV lähiminevikust mäletatakse ravimist imerohu AU-8 abil. Senikaua, kui seda vastiku maitsega vedelikku reklaamiti toiduhüdrolüsaadina, oli asi korras – igaüks võib ju juua, mida tahab. Aga alates momendist, kui arstide ja teadlaste poolt heaks kiitmata jooki hakati propageerima kõiki haigusi raviva eliksiirina, muutus asi tegelikult kuriteoks, sest paljud ime läbi tervenemist oodanud vähihaiged keeldusid operatsioonist või see jäi hiljaks ning kurb lõpp saabus kiiresti.
Eesti pole oma imearstidega ainus omataoline. Näiteks Ühendatud Kuningriigis kuulub liitu The National Federation of Spiritual Healers ligikaudu 7000 imearsti, kogu riigis olevat neid aga enam kui 20 000.
Ebateaduse mõiste
Ebateaduse mõistet võib defineerida mitmeti. Selle tunnusjoonteks on: 1) uurimistöös ei kasutata täpseid eksperimentaalseid meetodeid; 2) puudub loogiliselt sidus lähenemine; 3) väidetakse, et tulemused on positiivsed, kuigi erapooletud vaatlused neid järeldusi ei kinnita; 4) üksikut juhuslikku positiivset tulemust reklaamitakse seaduspärasena.
Parapsühholoogide-ekstrasensside-selgeltnägijate soovitused on enamasti vastuolus nii teadusliku kui ka argikogemusega. Ei saa eitada, et aeg-ajalt on saavutatud tulemusi, mis ületavad statistilise ootuse. Põhiprobleem on aga selles, et neid katseid ei suuda teised eksperimentaatorid korrata ja ka sama isik ei ole selleks alati enam võimeline. Märkimisväärne osa maailma juhtivaid parapsühholooge on varem või hiljem paljastatud pettuselt.
Muidugi süüdistavad parapsühholoogid teadlasi, et need on rikutud materialistlikust ehk füüsikalisest maailmakäsitusest ega suuda taibata maailmas tõeliselt revolutsioonilisi nähtusi. Kuid asjale konstruktiivselt lähenev teadlane ei nõuagi parapsühholoogilt midagi enamat kui korrektset ülesande püstitust ja objektiivset kontrolli. Senikaua kui paranormaalse maailmavaate kandjad sellest hoiduvad, ei tohiks nende tegevust demokraatlikus õigusriigis propageerida. Selles osas on meil ajakirjandusele, raadiole ja televisioonile palju ette heita. Tegelikult teeb meedia maailmas teadusele püsivalt häbi.
Nabala nõgesekaitseala loomine
Nabala „nõgesekaitseala“ loomise näitel meenub kohe, kuidas Taavi Rõivase juhitud Reformierakonna valitsus sai hiljuti hakkama Eesti majandust veel aastakümneid mõjutava kangelasteoga ja suutis maavarade kaevandamise vältimiseks ning Eesti Vabariigile otsese majanduskahju tekitamiseks luua absoluutselt mittevajaliku Nabala looduskaitseala, kus keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus eelistas põhjalikele tõsiteaduslikele geoloogilistele uuringutele vitsa- ja pendlimeeste fantaasiat.
Pendlimeeste hinnangul leiduvat Nabala nõgesekaitsealal kaheksa maa-alust jõge, millest kuus avanevat Paekna allikajärves. Tegelikult ühegi sellise „jõe” avanemine Paekna allikajärves pole geoloogiliste uuringutega tõestatud ja maa-aluste „jõgede” silmusekujulised voolusängid kulgevad täiesti ebaloogiliselt. Vähe sellest, mõned neist „jõgedest”, näiteks nn Lutsa maa-alune jõgi eiravad elementaarseid loodusseadusi, voolates madalamalt alalt kõrgemale. Kuid mis veelgi olulisem, kaitseala loomisel eiras Vabariigi Valitsus isegi Teaduste Akadeemia juhatuse seisukohti. Paremat näidet teaduse ja ebateaduse vahekorra kohta on raske leida.
Ebateadlaste ja ebateaduse poolt tekitatud kahju võib sageli olla märkimisväärne. Vaadelgem asja sama Nabala näitel. Nabala lubjakivimaardla asub Harju ja Rapla maakonna piirialal ning on suurimaid üleriigilise tähtsusega ehituslubjakivi maardlaid Eestis, moodustades 38,8% Harju maakonna tarbevarust ja 56,7% Rapla maakonna tarbevarust. Varu maht maardlas on Eesti tingimustes kolossaalne: aktiivne varu 52,258 miljonit kuupmeetrit ja passiivne varu 79,786 miljonit kuupmeetrit. Nabala maardla lubjakivi kaevandamisest teeniks riik ainuüksi ressursimaksuga vähemalt 100 miljonit eurot. Lisaks saaks riik maavara kaevandamisest veel täiendavaid makse, sh vee erikasutustasu kaevandusvee karjäärist ärajuhtimise eest jm. Ent valitsuses olnud pseudoteaduse sõbrad põhjendasid kaitseala loomist ja maavara kaevandamise takistamist arvukate naeruväärsete väidetega, milliste sobivaim koht on mõnes kurvemat sorti huumorikogumikus.
Nõiavitsast ja pendlist
Autor ei välista nõiavitsa ja pendli kasutamist, nende abil saab lahendada mitmeid rakendusülesandeid, näiteks haige põletikulise koha määramine, metallesemete otsimine, maa-aluste ja seinasiseste elektrikaablite leidmine jpm. Puurmeistrid ja kopamehed kasutavad neid vahendeid oma igapäevases töös, et mitte kaablite ja mürskude otsa sattuda. Kahtlemata nõuavad nõiavits ja pendel üksjagu harjutamist, ent nagu on näidanud pikaajalised kogemused, pole praktiliselt olemas inimest, kes ei suudaks neid vahendeid liikuma panna. Teine asi on, kuidas seda tõlgendada ja mida sellest välja lugeda. Ja siin võib kergesti sattuda ebateaduslikele järeldustele.
Üksmeelset seletust pendli ja nõiavitsa liikumisele ei ole. Lihtsalt inimene tunneb „veesoone“ või metalleseme kohal „midagi“ ja „kuidagi“ jõuab see käte lihasteni, mis siis panevadki nõiavitsa, L-kujulised traadid või pendli liikuma. Arvatakse, et mõjutavad esemed tekitavad enda ümber nõrku elektromagnetvälju.
Praegu võib igaüks üsna väikese summa eest teada saada, kuhu paigutada magamistoas voodi ja kuhu kabinetis töölaud. On tõsi, et looduses on olemas globaalne bioenergeetiline võrk (nn Hartmanni võrk), kuid vööndite vahe (2–3 m) ja laius (0,15–0,20 m) on nii väike, et kahjulikest „võrgusõlmedest“ hoidumine niikuinii ei õnnestu. Kui halba kohta ei satu pea, jäävad sinna magades kõht või jalad, ja ikka on pahandus majas. Eriti ohtlikuks peetakse, kui pikka aega tuleb viibida kohas, kus Hartmanni võrgu silmaga ristub nn veesoon. Seda kohta kutsutakse geopaatias kuradi silmaks. On huvitav, et koerad väldivad kuradi silma, kassid aga valivad puhkamiseks just selle koha ja elavad rahulikult edasi.
Inimesed on erinevad: koleerikud, sangviinikud, melanhoolikud ja flegmaatikud, küll kõrge, küll madala vererõhuga. Ning soovitada neile kõigile puhkamiseks ja töötamiseks absoluutselt sarnaseid tingimusi on sama kui soovitada kõigil maailma inimestel ühekorraga alandada vererõhku.
Nõiavitsa kasutatakse sageli salvkaevude asukoha määramisel. Kuid heal kaevumeistril on nõiavits üldjuhul vaid abivahend. Kaevu asukoha valikul lähtub ta eelkõige ala teadaolevast geoloogilisest ehitusest, reljeefist, taimkattest ja teabest naabrimeeste kaevude kohta. Kui vett läheb otsima informatsiooni mitte valdav „vitsamees“, siis on temagi valikupaigas enamasti vett, sest Eestis on seda praktiliselt kõikjal. Kuid kordagi pole Eestis mitme puuraugu abil kontrollitud, kas pakutud koht oli see „kõige õigem ja ainum“. Selleks on kontrollkaeved ja -puuraugud liiga kallid. Nõiavitsa ja pendli abil saab kindlaks teha esemeid vaid kuni paari meetri sügavuseni, igal juhul ei võimalda need tööriistad määrata sügavate mattunud orgude levikut, seda ei võimalda ka georadar.
1992. aastal viisime rahvusvahelise geopaatia nõupidamise raames läbi eksperimendi Vääna mattunud oru piires tarbevee sügavuse leidmiseks. Osales 11 katsealust 7 riigist. Eelnevalt oli veekihi sügavus geofüüsikaliste meetodite ja puurimisega täpselt määratud. Õige vastuse andis vaid üks osaleja ja seegi tõenäoliselt juhuslikult. Eestis, kus paikneb tuhandeid puurauke ja põhjavee levikut on palju uuritud, on kaevu optimaalset asukohta kindlasti õigem pärida geoloogidelt – nii on odavam ja tulemusrikkam.
Ilmatargad ja globaalne soojenemine
Eesti ilm on kiiresti vahelduv ja seetõttu ei suuda isegi ilmajaamade eriharidusega töötajad ilma kaugemale ette ennustada kui maksimaalselt 4–5 päevaks; mudelite sagedama muutumise puhul isegi vähem. Samal ajal on meil suur hulk ilmatarku, kes seapõrna, sipelgate, konnade ja teiste loodusobjektide põhjal pakuvad meile ilma nii jaanipäevaks kui ka veelgi kaugemaks ajaks. Eks pooltel juhtudel läheb asi ehk täkke, aga pooltel juhtudel ilmselgelt lausa metsa. Selle viimase näiteks on „ilmatarkade“ ennustused 2016. aasta jõulude osas, kus vähegi õige tulemuseni jõudsid vaid vähesed. Kuid see ei takista läbikukkunutel edasist lollitamist.
Rahvatarkus kinnitab, et üsna suure tõenäosusega tuleb pärast külma suve ka jahedam sügis ja pärast külma talve ka külm kevad. Külmale talvele pidavat järgnema soe suvi ja soojale suvele külm talv, kuid vaatlused näitavad, et nii ei pruugi alati minna, sest külm talv ja soe suvi võivad olla ka mitu aastat järjest.
Veelgi keerukam on pikaajaliste kliimamuutuste ennustamine, sest siin tulevad mängu juba ka astronoomilised ja geoloogilised tegurid. Praegu on peaaegu üldlevinud seisukoht, et Maa kliima muutub inimtegevusest põhjustatud süsihappegaasi mõjul. Kuid see on väga ühekülgne lähenemine.
Maa kliima kujuneb atmosfääri, hüdrosfääri, litosfääri ja biosfääri vastastikusel toimel. Inimene on aga vaid väike osa biosfäärist ja süsihappegaas pole ainus kasvuhoonegaas. Võtkem kasvõi süsihappegaasist oluliselt aktiivsema metaani. Veised eraldavad metaani rohkem kui autod süsinikdioksiidi. Inglismaal soovitatakse seetõttu lehmadele anda küüslaugutablette, mis nende kõhutuult vähendavad.
Süsihappegaas ja jäävaheajad
Keegi ei eita, et pärast aastail 1300–1860 aset leidnud väikest jääaega on ilm soojenenud ja süsihappegaasi hulk atmosfääris kasvanud, sealhulgas mõneti ka inimese toel. Kuid süsihappegaasi hulk on atmosfääris tsükliliselt muutunud ka varasematel geoloogilistel perioodidel ja seda palju suuremas ulatuses kui viimase saja aasta jooksul.
Süsihappegaasi sisaldus atmosfääris on eelkõige seotud looduslike protsessidega, sõltudes vulkaanilise tegevuse intensiivsusest, taimkattest, suurte mäemassiivide murenemisest, organismide kõdunemisest, metsatulekahjudest jpm. Igal aastal lisandub atmosfääri umbes 150 Gt tingsütt (sellest inimmõjul umbes 5 Gt) ja ligikaudu sama hulk seda ka looduslike protsesside tulemusel atmosfäärist lahkub, akumuleerudes ookeanides süsihappesooladeks ja mitmesugustes setetes.
Kliimat mõjutavad paljud astronoomilised, geoloogilised ja geograafilised tegurid, nagu Päikesesüsteemi asend galaktilisel orbiidil ja Maa asend Päikesesüsteemis, eriti tema kaugus Päikesest, teistest planeetidest ning Kuust; Maa telje kallakus, tema tiirlemiskiirus ümber Päikese ja pöörlemiskiirus ümber oma telje; mandrite ja ookeanide jaotumus, litosfäärikihtide vertikaalne ja horisontaalne ümberpaiknemine ja Maa magnetvälja muutus; merehoovused, ookeanivee keemiline koostis ja temperatuur; vulkaanide tegevus, hiidmeteoriitide langemine jpt tegurid. Eesti kliimat kujundavateks kõige olulisemateks teguriteks on päikesekiirguse juurdevool ning Atlandi ookeani põhjaosa kohal toimuvad atmosfääriprotsessid.
Inimese osa kliima kujunemisel on võrreldes looduslike faktoritega ilmselgelt üsna väike. Võrrelgem näiteks inimese kliimat kujundavat rolli Keskaegkonna lõpus Mehhiko lahte langenud hiidmeteoriidiga, mis hävitas saurused ja suure osa Maa elustikust – need on täiesti erineva suurusjärguga fenomenid.
Või võtkem ookeanides katkematult liikuva suure ookeanikonveieri, mille vooluhulk on 20 miljonit kuupmeetrit sekundis, mis enam kui 20 korda ületab kõigi maailma jõgede vooluhulga. Selle liikumise aluseks on vee erinev temperatuur ja soolsus ning ta jaotab ligikaudu 25% Päikeselt saabuvast kiirgusenergiast soojuse näol ümber. Inimese osa on selle konveieriga võrreldes tühine. Pealegi eraldub soojenevast veest õhku hoopis rohkem süsihappegaasi kui kogu maakera tööstusest.
Inimeste saavutused ja kliima
Inimeste saavutuste võitlemine kliimaga on donkihhotlik, sest kliima muutub meist sõltumata rütmiliselt, kord soojenedes, kord jahenedes, ja inimene peab kohanduma muutuva kliimaga, nagu ta ongi seda teinud kogu inimajaloo jooksul. Suurte globaalsete kliimatsüklite pikkus on umbes 150 miljonit aastat. Kuid on teada ka hoopis väikesi kliimarütme kestusega 9–11, 22, 35, 44, 50–56, 80–90, 111, 170–200…1800–1900, 2200–3500, 29 000 ja 41 000 aastat. Summeerudes võivad nad üksteist võimendada või kustutada.
Viimasel jäävaheajal oli Eesti jaanuarikuu kliima nüüdisaegsest kuni 7 kraadi soojem ja kaugel Siluri ajastul veelgi soojem. Kogu möödunud sajandi jooksul tõusis õhu keskmine temperatuur Maa mandrite ja ookeanide pinnal aga kõigest 0,493 kraadi.
Keskkonnakaitsjad väidavad, et me ei tohi lasta kliimal soojeneda rohkem kui kaks kraadi, aga jäetakse ütlemata, millisest algmomendist tuleb lugemist alustada. Me elame praegu jäävaheaja lõpufaasis ja eestlased peavad taluma üsna vastikut, niisket ja jahedat subatlantilist kliimat, mistõttu meil on palju liigese- ja kopsuhaigusi. Jäävaheaeg algas arktilise ja subarktilise kliimaga ja sellise kliimaga ta ka lõpeb, et maad anda uuele jääajale. Jäävaheaja keskel oli soe ja niiske atlantiline kliimastaadium, mil keskmised temperatuurid oli mitu kraadi kõrgemad kui praegu ja Eestis kasvasid liigirohked tamme-segametsad. Ja sellest ajast alates on kliima muutunud kogu aeg jahedamaks.
Kui me alustaksime oma arvutusi aga väikesest jääajast, siis on kliima väga oluliselt soojenenud. 400 aastat tagasi oli Läänemeri täies ulatuses külmunud ja kogu talv oli ilma suladeta. 1825. aasta juulis tuli aga kogu suvi ahjusid kütta, sedavõrd jahe oli toonane suvi. Lõuna-Prantsusmaal põletati aastail 1580–1595 kaheksasada nõida, kes olevat inimkonnale külma kaela toonud. 1869. aastal väideti aga soliidses teadusajakirjas Scientific American tõsimeeli, et kliimamuutusi preeriates on põhjustanud raudteede rajamine. Praegu on mõne teadlase arvates ainusüüdlaseks aga mitte nõiad, vaid süsihappegaas, kuigi pole selge, kas süsihappegaasi kontsentratsiooni tõus atmosfääris põhjustab temperatuuri tõusu või põhjustab temperatuuri tõus hoopis süsihappegaasi kontsentratsiooni kasvu, mis jahenedes taas väheneb.
Hinnangud ning mõjutused
Huvi kliimaprobleemide vastu on oluliselt kasvanud ja inimeste hinnanguid mõjutatakse meedia abil kord ühes, kord teises suunas. Meediakontsernide taga on hiidkompaniide majandushuvid. On ju ilmselge, et tuumaenergeetika edendajatele on kasulik näidata fossiilsete kütuste põletamise ohtlikkust ja ka vastupidi.
Enamik inimesi teab, et maailm on mõistatuslik. Inimene on ühe jalaga maa peal ja teisega alati muinasjutumaal. Kliimamuutuste osas on inimkonnal tõeni jõudmiseks käia veel pikk tee, kuid väide, et kliima muutub vaid inimese poolt emiteeritud süsihappegaasi toimel, kuulub ilmselgelt pseudoteaduse valdkonda. Uskugem pigem, et Päike on inimesest kliima kujundamisel võimsam.
Viimasel jäävaheajal oli Eesti jaanuarikuu kliima nüüdisaegsest kuni 7 kraadi soojem ja kaugel Siluri ajastul veelgi soojem.
Jean-Jacques Rousseaule kuulub arvamus, et teaduste leiutajaks oli see jumal, kes vihkas inimlikku rahu.
