REEDETUD LEPPE ANATOOMIA: Teadlasi näeb streikimas harva, eriti Eestis. Kui ma ei eksi, siis oligi 5. juuni tunniajane hoiatusstreik esimene Eesti teadlaste kollektiivne streik, seda vähemalt uuel iseseisvusajal. Kuidas me oleme sinna jõudnud? Tallinna ülikooli kultuuriajaloo professor Marek Tamm kirjutab, et ühegi teadlase eesmärk pole plakatiga tänaval tolgendada, aga muud võimalust enam ei ole.
Pole saladus, et streigimõtted miilavad Eesti teadlasringkonnis juba vähemalt aastapäevad. Põhjus on Eesti teadus- ja arendustegevuse (TA) krooniline alarahastus, mille on muutnud eriti ebameeldivaks mitme riigikogu ja lugematute valitsuste pidev lubamine, et kohe, kohe läheb paremaks. Kuigi tegelikult on olukord pigem halvenenud. Meenutame, et riigikogu on heaks kiitnud kolm järjestikust riiklikku TA-strateegiat, kus on lubatud viia avaliku sektori TA-rahastus 1%-ni SKT-st. Sedasama on lubanud sisuliselt kõik erakonnad enne valimisi ja seda on kinnitanud kõik koalitsioonilepingud viimasel tosinal aastal.
Ideega kiiresti kaasa
Eesti teaduslepe sündis suuresti soovist leida sellele vinduvale probleemile rahumeelne, konsensuslik ja kõiki osapooli austav lahendus. Kuna näis, et ühiskonnas pole ühtegi huvitatud osapoolt (poliitikud, teadlased, ettevõtjad), kes ei soovi TA-rahastust suurendada, ent miskipärast seda kunagi tegelikkuses ei juhtu, siis tundus loogiline, et kui kõik suudaksid ühe laua taha koguneda ja vastastikku kinnitada oma valmidust lubadused ellu viia, siis see oleks kõige elegantsem lahendus kujunenud punnseisule. Kõik osapooled tulidki teadusleppe ideega väga kiiresti kaasa ning mullu 19. detsembril sai see Kadriorus allkirjad. (Sisuliselt viimasel minutil murdis oma esialgset lubadust leppega liituda EKRE, ent seda vähemalt õilsal ettekäändel, et leppe nõudmised on liiga tagasihoidlikud.) President kinkis allkirjastatud leppe haridus- ja teadusministrile ning ma loodan, et see seisab tal raamitult kabinetis silme all.
Tuletan meelde, et teaduslepe ei olnud pelgalt heade kavatsuste deklaratsioon või visioonidokument, vaid väga konkreetne kokkulepe. Tsiteerin leppe esimest punkti: „Alla kirjutanud erakonnad, keda esindavad nende esimehed, toetavad teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni avaliku sektori rahastamise tõstmist 1%-ni sisemajanduse koguproduktist ning edasist hoidmist vähemalt samal tasemel. Selleks lepitakse kokku, et 2019. aastal nähakse riigieelarve strateegias ette sihttasemeni jõudmine kolme aasta jooksul võrdsete summade lisandumisega.“
Leppe reetmine
Teadusleppe sõlmimine oli põhjus, miks teadlased ei tulnud tänavale meelt avaldama juba pool aastat tagasi. Sisuliselt oli see teadlaste viimane pingutus leida kriisile sõbralik lahendus, sisuliselt kandikul toodud kingitus valitsuspoliitikutele, et lubada neil oma vanad lubadused väärikalt ellu viia.
Kuni viimase hetkeni kinnitasid kõik osapooled, et teaduslepe kehtib, eriti oluline oli, et seesama lubadus TA-rahastuse viimisest 1%-ni sai samuti kirja uude koalitsioonileppesse. Seega on mõistetav, et kui valitsus teatas mai lõpus, et ei kavatse teaduslepet täita ja külmutab TA rahastuse järgmiseks neljaks aastaks senisele tasemele (0,71% SKT-st), valdas kõiki teadlasi, ent niisamuti leppele allakirjutanud ettevõtjate ja tööandjate organisatsioone sügav pettumus. Kui peaministrile pole probleem reeta pelgalt mõne kuu eest antud ja allkirjaga kinnitatud konkreetne lubadus, siis seab see kahtluse alla üleüldise usalduskrediidi ühiskonnas ja paneb mõtlema, kas Eestis on üldse võimalik lubadustesse enam uskuda.
Pärast seda, kui valitsuserakonnad olid ühepoolselt teadusleppest taganenud, ent ühtlasi reetnud omaenda koalitsioonileppe, ei jäänudki teadlastel muud üle, kui allkirjastatud lubadusi valitsusele tänaval ja streikides meelde tuletada. Kusjuures on selge, et streikimine pole tegevus, mis oleks teadlastele väga loomuomane, ent paraku ei ole avalik võim jätnud teisi võimalusi.
Tulevik ja teadus
Väga oluline on aga silmas pidada, et teadlaste streik ei käi üksnes TA-rahastuse suurenemise, veel vähem pelgalt palkade pärast. Streigi eesmärk on seista hea Eesti tuleviku eest, sest praeguseks peaks igale mõtlevale inimesele olema selge, et Eesti tulevik seisneb ennekõike teadmismahukas ettevõtluses ja teadmispõhises ühiskonnakorralduses. Kumbki eesmärk pole aga saavutatav ilma teadlaste abita.
Kui teaduslepe oli sõlmitud, kutsus Eesti Teadusagentuur kokku laiapõhjalise töörühma, mis töötas paari kuu jooksul välja võrdlemisi üksikasjalise kava, kuidas TA-rahastuse suurenemine panna tööle Eesti hüvanguks. Töörühma fookuses oli ennekõike lisaraha suunamine teaduse, ettevõtluse ja ühiskonna tihedamaks koostööks, sealhulgas saavutati kokkulepe, et TA-investeeringute kasvust suunatakse 40% akadeemilisse teadusesse, 40% majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalasse eesmärgiga elavdada majandust ning 20% valdkondlikesse ministeeriumidesse konkreetsete TA-vajaduste rahuldamiseks. TA-rahastust tuleb niisiis selgelt käsitada investeeringuna Eesti tulevikku, mitte kuluna teadlaste ülalpidamiseks.
Pikk vaade
Viimaste aastate pidev TA-tegevuse alarahastamine avaldab juba praegu üha selgemat negatiivset mõju Eesti arengule. Nii oleme viimastel aastatel korrapäraselt langenud innovaatilisemate Euroopa riikide edetabelis. Kuigi viimase ajani on Eesti teadlased olnud ühed kõige edukamad ELi teadusrahastuse hankimisel, on selge, et pidev riiklik TA-alarahastus mõjub väga halvasti Eesti teadlaste edasisele suutlikkusele konkureerida rahvusvahelisele teadusrahale. Väga ilmeka näite pakub tõsiasi, et eelmise aasta lõpu seisuga töötasid Euroopa kõige mainekama teadusgrandi ERC hoidjatest kaheksa Eesti päritolu teadlast väljaspool Eestit ning vaid kuus Eestis. Rahaliselt tähendab see mitmete miljonite eurode kadu, rääkimata intellektuaalsest kaotusest.
Teadlase koht pole tänaval, vaid laboris, raamatukogus, auditooriumis, konverentsil või töökabinetis. Paraku on teadlastel väga raske kõrvalt vaadata, kui löögi all on Eesti teaduse kestlikkus ja edukus ning seeläbi Eesti tulevik. Teadlased armastavad pikka vaadet, nad suudavad mõista erinevate protsesside omavahelist seotust ja nad teavad, kus peituvad tuleviku Eesti tõelised kasvuallikad. Seega on nende kohustus oma teadmist avalikkusega jagada, teha ennast kuuldavaks, survestada valitsust, et see ei unustaks lühiajalise kasu või mugavuse nimel pikaajalisi perspektiive. See ongi põhjus, miks teadlased on tänaval. Ja ma usun, et me jääme sinna naasma, kuni kokkulepped uuesti peavad.