ÄRAOLEVALT VÄGA KOHAL OLLES: See, et kunstnikul on paralleelselt väljas kuus näitust korraga, on vähemalt Eestis ilmselt pretsedenditu. Tarrvi Laamannil praegu suvel on. Peeter Sauter lonkis kunstniku ateljeesse.
Tarrvi saab taolist vigurit – nagu kuus näitust korraga – teha ilmselt sellepärast, et kasutab erinevaid tehnikaid ja teemasid, mis on pärit maailma eri otstest. Jamaicast Jaapanini. No näiteks Aafrika Benin jääb sinna vahepeale. Jaapanis õpib mees kohalikku puulõiget (ja ka näiteks nugade teritamist, sest jaapani puulõiketehnika on vastandlik meie kandi tehnikale); Jamaical veab vahel Eestist tulnud turiste ringi – peab tillukest turismifirmat; Beninis hängib rohkem niisama, et korjata pisut Aafrika noote ja plaate oma DJ-tööks Eesti skeenel, aga pilti teeb loomulikult ka.
*
Ilmselt on Tarrvile vaja uusi värve paletile. Neid ta kokku korjamas käibki. Ja samas peavad need alati olema erksad, tarrvinistlikud, liigset kokkusegamist pole vaja. Kui uut pilti kuskil märkad, tead kohe, et see on Tarrvi Laamann. No miskitpidi võiks sinna juurde keevitada näiteks ka nõukaaegse kvaliteedimärgi. Seal sees on meie päritolu ja meie uusolu.
*
Külastan Tarrvit ta Vabaduse väljaku 6. korruse ateljees. Riiulid loomulikult vinüüle täis. Singlid, aga ka LPd. Lappan pisut plaate. Siin on igasugust eksootikat, aga leidub ka Nõukogude Liidu hümni luksusväljaanne. No ma ei tea, mis tantsulkal ta seda miksib ja millega. On vast naljavend.
Joome Žiguli õlut. Sattus mulle näppu Tõnismäe poest. Nostalgia. Ka Tarrvi piltides on nostalgiat. Kuigi see on dialektiline. Sest pildid on otse reaalsusest, ometi on neis nostalgia miskist õnneajast. No tundub, et mees elabki õnneajas või nostalgiamaailmas. Mis on samas tema tegelik elu.
*
Seina peal on naise pilt. Suur, mustvalge, uhke. Miski, keski näitlejanna?
„Tarrvi, kes see sul seal seina peal ripub?“
Tarrvi vaatab ringi, nagu kuskil peaks mõni poodu rippuma.
„Ei-ei, see pilt, naise pilt. Miski prantsuse näitlejanna? Ma ei tunne ära.“
„Minu naine. Ta on modell jah.“
Varsti saan möödaminnes teada, et õige mitmes naine, aga ma ei hakka sellesse teemasse süüvima.
Seina äärtes on hunnikus pildid. Ühe peal on tõmmised Jamaica banaanilehtedest. Need on suured. Nii lehed kui ka pildid. Nii meetrised pildid ja õige pisut napimad banaanilehed. Saan teada, et banaan ei kasva puu, vaid põõsa otsas. Kuigi põõsas on tihti mitu meetrit kõrge.
Teises pildihunnikus on Mazzanos, Itaalias, kunstiresidentuuris tehtud kraam. Kohalikud putked ja kõrred kohapeal lõuendile pressitud. Laamann teebki kohapeal pildid valmis, toob rullis lõuendi koju kaasa ja tõmbab siin perfektselt-korrektselt lõuendile ja annab pisut kohalikku Eesti koloriiti juurde, töötleb.
*
Ta tundub mulle arthoolikuna. Kunstihulluna. Mis on kahtlemata tervislikum kui igasugu muud hoolik-olemised. Hoolid kunstist – on märk, et hoolid maailmast, keskkonnast ja inimestest.
Laamannn on ühekorraga väga kohalolev ja äraolev. Nii siis, kui temaga ühes ruumis istuda kui ka pikemas aja- ja geograafialõikes. Korraga eri kultuuride ja aegade sees. Indias ja Kariibidel. Rastas ja budismuses. Ja Eestis ikka ka. Kanepis ja õlles. Tões ja vaimus.
Mingeid rastapatse tal pole. On kiilaspea. Arvamus, et patsidega oled ilge rasta, on ekslik. Asi on mentaliteedis. Ja see pole vaid Bob Marley. Teema on laiem ja üldiselt saab selle kokku võtta Tarrvi tõdemusega, et Jamaica (kus, nagu loen, on tihti püstolikõmmutamist nagu meilgi jälle oli hiljuti Telliskivi tänaval, ja on ka noaharjutusi) on kõige inimsõbralikum koht maailmas. Samuti nagu Mehhiko (kus on ju nende pistolitega sama lugu). See on dialektika, mille mõistmiseni loodan kunagi tulevikus jõuda.
*
Ma ei pea vastu ja räägin ära kunagise esimese kontakti mehega, kelle ateljees nüüd divantšikul peputasin ja Jaani kiriku kellasid kuulasin. Kellad olid nii lähedal, et võinuksin neile ehk ragulkast pihta saada (miks, seda räägin ilmselt kuskil teises kohas).
Kellegi kätte oli sattunud pilt, foto minust ja Tiinuskinist, mu esimesest naisest. Vist üles võetud kuskil Saksamaal. Tarrvi – keda ma pold iial kohand ega tund’ – tegi sest kuskil 50 korda 60 suuruses graafika. Monokroomse. Valge värv valgel pinnal. Erakordselt peen. Otse vaadates ei näe sa mitte midagi. Aga külgvalguses joonistub kujutis välja. Nojah, see pilt jäi Tiinuskini juurde, kui ma pidin meie kodust välja kolima. Loodetavasti ripub seal siiamaani. Ilusa raami sees ka. Sest Tarrvi andis mulle pildi. Kuigi ütles, et ma pean maksma 1 krooni. Et nii on hea. Šanti-värk, saan aru. Ja mina ütlesin, et lasen siis panna kõige kallima raami ja klaasi. Aga kui me läksime raami ja klaasi valima, sain aru, et ma ei suuda kõige paremaid osta. Jäid siis vahepealsed. Ei odavad ega ülikallid.
*
Mulle meeldib Laamanni väsimatus.
Ta ise ütleb, et kui ärkab, hakkab kohe kunsti tegema. Kuigi tegemine võib vahel seisneda paigal istumises ja mõtlemises.
Näiteks, naine helistab ja Tarrvi istub ateljees ja naine küsib: „Mis teed?“ (Mulle nii tuttav teema.)
„Kunsti.“
„Istud, jood teed ja molutad?“
„Jah.“
„Tule siis koju ja käi poest läbi.“
„Ma teen ju kunsti.“
„Nojah siis.“