Tarmo Mänd on eest ja tagant tõeline Franken stein, kes erinevalt originaalist pole kokku lapitud mitte laiba kõdunevatest juppidest, vaid punanurga mööblist. Tiit Vähi on Tarmo Männi kõrval särav seltskonnainimene, vooruse verstapost ja mister universum.
TARMO MÄNNILE HULLUSÄRK
Noored poliitikud on lihtsalt lollid, vanad ja punased aga peale selle veel väljaõpetatud kahjurid ja demagoogid. Kui kommunistliku taustata rullnokkminister Ken kihutab, siis jääb ta vahele ja teda kotitakse nagu koera. Vana töllakas Mänd tahab ka kaeru, aga vastu hambaid ei taha. Nii nõuabki nüüd presidendi kantseleiülem Mänd oma autole ja suitsukatteks veel kahele sinist vilkurit. See tähendab vabadust kihutada ja politseist mitte välja teha.
Okupatsiooniaegsete punaparunite privileegid koosnesid peamiselt erilubadest, eripoodidest ja eelisjärjekordadest. Mänd pole midagi unustanud, loodame, et tal on ka NLKP XX kongressi otsused sõna-sõnalt peas. Seda on lihtne kontrollida, kui need erafirmad, kes riigikogujatele ja muudele asjapulkadele kõikvõimalikke soodustusi pakuvad, nõuaks enne legaalset altkäemaksu ka positiivset tulemust teadusliku kommunismi eksamil. Siis tuleks paljudel Tarmolt järeleitamistunde võtta.
Huvitav meie ühiskonnas on see, et asjad, mida võiks ja tuleks arutada – nagu paljud hälbed poliitikute käitumises -, jäävad ilma igasuguse tähelepanuta. Samas alatut ja põhimõttelagedat privileegide nuiamist, millele peaks järgnema vaikne errusaatmine, muudkui arutatakse ja arutatakse. Üldjuhul ilma mingi tulemuseta. Ütleme, et homme kargab Männile latva, et tal on vaja litsentsi tapmiseks. Mida siin arutada? Pikkade varrukatega särk ja polsterdatud kong.
PRESIDENDI KANTSELEI ASUGU REANIMOBIILIS
Vaatame olukorda lähemalt. On üks presi dent, kellest pole midagi tolku. Kuhu on tal tuli takus kihutada, orjakari järel? Istugu Kadri orus ja lasku peeru. Mis muutub, kui president ehk tema kasutu kantseleirott ei jõua õigel ajal turule või õllesummerile? Mitte kõige vähimatki. Ja kui ei jõua, tuleb välja uurida, miks ei jõua, kes tegi oma töö halvasti. Kas Pu?kin? Ei! Presidendi kantselei ja selle eest vastutab kodanik Männike.
Ükski vilkur ja eriluba ei aita, kui presidendi jooksupoisid ei tunne kella. Kõigepealt õppigu numbrid ühest kaheteistkümneni selgeks. Midagi keerulist siin ei ole, enamus rahvaliidust tunneb kella. Ühesõnaga, asendamatuid kantseleirotte ei ole.
Kui tõesti on objektiivsed põhjused ja presidendil on vaja koos õukonnaga pidevalt ratastel olla, seda parem. Saame Kadrioru lossi mõnele hulgilaole välja üürida ehk võim laks ümber ehitada ja kogu kantselei mõnesse vanasse rekkase ümber tõsta. Kus see öeldud on, et presidendiloss peab statsionaarne olema? Ameerika presidendil on õhujõud, miks Arnoldil ei võiks olla land foos van. Veel parem reanimobiil, mine sa isahane tea.
MÄND ON NAGU RALLISÕITJA
Kui presidendi, tema lakeide ja muude sarnaste priileivasööjate masinad vajavad üldse mingit ümberseadistamist, siis sisseehitatud kiiruesepiirajat, soovitavalt viiskend kilti tunnis. Nii on väärikam, samuti sobib uimerdamine esimese leedi abikaasa temperamendi ja ealiste iseärasustega. Vaikselt liikudes tunneb president ennast turvalisemalt ega tee meeleheitlikke ja hirmunud otsuseid. Eriti tähtis on see, et presidendi meeskonnal ei kao silmside tegelikkusega, praegu liiguvad nad pidevas
udus ja virvenduses. Kihutavast masinast ei avane riigimehelikku vaadet. Rallisõitjad ja nende kaardilugejad pole kunagi olnud head poliitikud. Eelkõige hoiab aga kiirusepiirang presidendist punarullnokad eemal.
President on kollektiivne looming, teda valivad mingid erilised tegelased ja tema liikumist koordineerivad kõikvõimalikud kulissidetagused tegelased. Kui sa näed lolli presidenti, siis sa tea, et on olemas terve armee juhme käsundusbürokraate. Arnoldi kottimine on sama asi kui kiruda, et Buratiino on eriline ahv, ja samas Ferdinand Veikele sõbralikult õlale patsutada. Kodanik Männike pole küll Ferdinand, aga ta on vastikult väike, eriti pea poolt.
Te fakto kihutab Männike küll riigi autoga, aga te juure ajab ta tuhat nelja Arnold Rüütli seljas. Heast maitsest ja loodussäästlikust eluviisist selline käitumine ei räägi.
MÄND ASETAGU VILKUR PÄHE
Kõige tähtsam on muidugi leida olukorrale lahendus. Kui see kiiksuga Männike hakkab presidendi üle võimust võtma, tuleb tast lahti saada – varem või hiljem keerab ta jubeda pasa kokku. Juba pragu kihutab ta kantseleist minema prillidega ja muidu intelligentse olekuga isikuid. Intelligentide elu peabki ebameeldiv olema, aga kontorikannatustest on küllalt. Mingit Tarmot küll keegi taluma ei peaks, kui muidugi kohus sellist karistust ei kohalda.
Siiski tuleb proovida kõigepealt heaga. Kui inimene ikkagi erilube ja siniseid vilkurid üle kõige hindab, peab ta need saama, tingimusel muidugi, et kaob kantseleist kus kurat. Nii kui lahkumisavaldusele alla kirjutab, saab ametliku paberi, mis lubab tal sinise vilkuriga ringi tuisata nii palju kui tahab, ei pea politseile aru andma ega midagi, pangu suusad alla, sinine vilkur tuttmütsi külge ja andku minna. Pangu või kolmesajaga. Rulli punast teipi saab ka maksumaksja kulul.
Kui aga vaadata riigi olukorda lühemas perspektiivis – pikemat kahjuks pole -, siis näeme, et vabariik paneb hambad varna. Surmaeelsed tõmblused on jälgid, olgu riik muidu milline tahes.