George Lucas (“Star Wars”) on öelnud: “3D on lihtsalt parem moodus, kuidas filmi vaadata. See on nagu mustvalge versus värvifilm. Vaadata mustvalget filmi on hea, aga värv muudab selle reaalsemaks.”

Mida?

Härra Lucas ütles seda selle aasta veebruaris kinolinadele paisatud 3D töötluse kohta monstrumist “Star Wars: Osa I – Nähtamatu oht” (1999). “Nähtamatu ohu” 3D kukkus üsna haledalt läbi (kui see on lugejal veel nägemata, siis põhjuseks on ilmselt see, et film meil ei linastunudki – kinokülastajad said veebruaris selle asemel nautida Lõvikuninga ekstradimensionaalseid seiklusi).
Kuigi pinna peal on tegemist näiliselt loogilise argumendiga (sest meie nägemine on ometigi stereoskoopiline, mis annab meile eluks hädavajaliku sügavustaju), on Lucase argumendis kaks suurt probleemi. Esiteks on tegemist äärmiselt vastuolulise (khm, vale) eeldusega, et 3D iseeneslikult muudab filmi “reaalsemaks”, ja teiseks on “Nähtamatu oht” kohutavalt keskpärane film, mida on lihtsalt raske vaadata (mispuhul pole tähtis, kui palju ja millisesse vormi see on konverteeritud).

Kas jutt ei pidanud käima Titanicust?

4. aprillil jõuab kinodesse selle aasta oodatuim 3D-konversioon, mis võttis omal ajal (1997) põlvist nõrgaks sajad miljonid kinokülastajad. Seda tõestab ka 14 Oscarile nomineeritud (ja nendest 11 võitnud) “Titanicu” kassatulu, mis ületab maailmas nüüdseks 1,84 miljardit dollarit (filmi eelarve oli $200 mln). Emotsionaalne reis ookeanipõhja kestab natuke üle kolme tunni.
Raske on vaielda selle vastu, et “Titanic” on üks 1990-ndate suurejoonelisemaid linateoseid. Ainuüksi filmi nimilugu “My Heart Will Go On” on singlina nüüdseks müünud 15 miljonit koopiat. See tulemus asetab loo läbi aegade 11. kohale ja on edukaim meloodia, mille James Horner (“Titanicu” helilooja) on eales paberile pannud.
Tegemist on eepilise armastuslooga, mis ei lase end häirida sellest, et karakterite soovid ja probleemid on valdavalt tasapinnalised ja lineaarsed – seda kompenseerib sügav vesi nende all. Sellegipoolest paistab “Titanic” silma südantlõhestava lõpu poolest. Kes veel ei tea, siis Leonardo DiCaprio tegelane sureb. Ta külmub surnuks. See on emotsionaalselt brutaalne, aga samas liigutav ja võimas. Kuigi eelnev lause võib-olla rikkus ära lõpu nende jaoks, kes filmi veel näinud pole, on põhjust jääda rahulikuks: see pole tähtis, sest see kõik on nüüd 3D-s!
Mis muudab “Titanic 3D” eriliseks, on see, et nii filmi kui ka konversiooni taga on üks suuremaid 3D-tehnoloogia innovaatoreid isiklikult. Ja see on tegelikult kõva sõna.

Pimedas on kõik kassid hallid

Kuna artikli fookuses on “Titanicu” konversioon 3D-sse, siis mingem hetkeks tagasi Lucase vastuolulise tsitaadi juurde.
Ühest küljest on 3D tehnoloogia, mis laiendab meie nägemismehhanismi loomulikku võimet tajuda sügavust lähtudes kahest natuke erinevast planaarprojektsioonist. Seega võimaldab 3D-tehnoloogia meil tajuda kaht (natuke erinevat) pilti nii, nagu me tajume tavaelu – kolmemõõtmeliselt.
Teisest küljest on 3D kunstiline vahend, mis annab filmitegijale uut tüüpi vabaduse kasutada kaadri komponeerimisel sügavust selleks, et saavutada mingi konkreetne efekt või tulemus.
Kolmandast küljest on 3D gimmick (trikk), mis annab stuudiole võimaluse lisada filminimele kaks tähte ja küsida pileti eest 40% rohkem raha (antud juhul investeerimata uue filmi tegemisse).
Mitte ühestki küljest pole 3D aga võlujook, mis muudaks 2D-s üles võetud filmi paremaks.
Selleks, et tajuda sügavust nii, nagu me tajume seda tavaelus, ei tule meil teha muud, kui avada silmad. Probleem on selles, et me tajume sügavust (isegi igapäevaelus) tähenduslikult alles siis, kui miski erineb olulisel määral harjumuspärasest: näiteks üritab mõni kelmusi täis lind meile näkku lennata või meie ees on probleem, mis vajab perspektiivitaju selleks, et seda täielikult mõista.
Kino kontekstis on esimesel puhul tegemist odava trikiga, mis töötab emotsionaalse krutskina (näiteks selleks, et vaatajat ehmatada), teisel puhul aga vahendiga, mis aitab jutustada lugu (näiteks selleks, et suunata meie tähelepanu tähenduslikele elementidele stseenis).
2D-s üles võetud ja kolmemõõtmeliseks konverteeritud filmi puhul ilmneb aga uus probleem, mis on tingitud algmaterjalist: traditsiooniline projektsioon filmilindile ei võida sellest, kui midagi otse kaadrisse lendab (mistõttu on raske leida momente, kus 3D-konversioon õigustaks end trikina) ning kuigi sügav misanstseen ja perspektiiv on kaadri komponeerimisel igapäevased meetodid, ei võida need 3D-s midagi, kui neid pole kasutatud tähenduslikult.
Kasutades metafoori: pole tähtis, kas me kanname päikeseprille, millel on sinine või punane filter (või roosad mummudga raamid) – kui päikest ei ole, siis lihtsalt ei piisa ainuüksi prillidest, et maailm värviliseks muuta.

Ehk siis?
Kuigi 3D-konversioon on juba olemuselt kahtlane praktika, saab seda siiski teha halvemini (odavamalt) ja paremini (kallimalt), mistõttu mängu tulevad ka teised faktorid.
Kas “Titanic” väärib vaatamist? Jah, sest tegemist on tõeliselt suurejoonelise linateosega, mis pakub fantastilise kinoelamuse.
Kas 3D-konversioon “Titanicust” on õigustatud? Ei ja jah – ühest küljest pole film lavastatud 3D-tehnoloogiat silmas pidades; teisest küljest on selle taga mees (Cameron), kes on 3D-tehnoloogiat väga jõudsalt edasi viinud (“Avatar”).
Kas “Titanic 3D” väärib aga vaatamist? Ilmselt sõltub see kõige rohkem rahakotist – kui eesmärk on viimases pingis kaaslasega kudrutada, siis tasub arvestada, et 3D-prillidega on see kaunis ebamugav; kui film on nähtud, siis ei tasu oodata uut unustamatut elamust; kui film on aga nägemata, tasub kinnominekut ainuüksi filmi enda pärast kaaluda (arvestades filmi pikkust, tasub igal juhul valmis olla selleks, et ninaluu vajab pärast seanssi rohket masseerimist!).
Märkus murelikule lugejale, kes pole filmi veel näinud ja pärast artikli lugemist end ehk natuke petetuna tunneb – DiCaprio tegelane ei sure! Kõik lõpeb hästi! Titanic jõuab turvaliselt New Yorgi sadamasse, kus peategelased abielluvad ja film päädib suurejoonelise tantsunumbriga! 3D-s!

*
Mees filmi taga

EESTI RIIGI EELARVEST SUUREM: “Titanicu” re?issöör on James Cameron, kelle resümee pole ligilähedaseltki nii tihe kui näiteks Woody Alleni oma (Allen on aastast 1982 lavastanud stabiilselt ühe filmi aastas). Selle-eest on isegi skeptikul raske ignoreerida neid filme, mis Cameronil ette on näidata.

Filmide “Terminaator”, “Tulnukad”, “Sügavik”, “Terminaator 2”, “Ausad valed” ja “Avatar” lavastajat kirjeldab kõige paremini üksainus number, mida on ilmselt natuke keeruline hoomata: hinnanguliselt on tema filmid (koos dokfilmidega) teeninud nüüdseks kokku umbes 8,5 miljardit dollarit. Eesti selle aasta riigieelarve on 8,1 miljardit dollarit.
James Cameron on üks mõjuvõimsamaid nimesid Hollywoodis ning halba ei tee ka see, et tema abikaasa on esimese naislavastajana parima filmi Oscari võitnud Kathryn Bigelow (“Piinakamber”, 2009|).
Cameronil on juba sünnist saati olnud suur armastus mere ja sügavuste vastu (artikli kirjutamise hetkel pole veel selge, kuidas kujuneb tema sukeldumine selle aasta märtsis 11 km sügavusse Mariaani süvikusse – Cameron on osa teisest meeskonnast ajaloos, mis selle vägiteo ette võtab). Cameroni armastus vee ja kõige tundmatu vastu väljendub aga kõige selgemalt tema filmograafias: lisaks “Titanicule”, mis räägib eelmise sajandi suurimast laevakatastroofist ja filmile “Sügavik” (“The Abyss”), mis räägib tulnukatest meie ookeanisügavustes, on Cameron olnud nii lavastaja kui ka produtsendina seotud arvukate projektidega, mis tegelevad merega. Mitmed neist, muu hulgas Bismarcki ja Titanicu vrakkide juurde sukeldumine, dokfilmid “Aliens Of The Deep” ja “Ghosts Of The Abyss” ja eelmisel aastal ka meie kinodes linastunud põnevusfilm “Sanctum” koopasukeldujatest seovad kõik kaht tema suurimat huvi: meresügavus ja võõrad eluvormid.
Ainus film, millest Cameron rääkida ei taha, on tema täispikk debüütteos – “Piranha Part Two: The Spawning” (1981). Kuigi lugu karnivoorsetest lendkaladest kõlab nagu suurepärane idee, on tegemist ainsa B-kategooria filmiga, millega Cameroni nimi lavastajana on otseselt seotud olnud. Teisest küljest on iga halva filmi jaoks, mis on valminud eduka re?issööri käe all, kultusstaatus garanteeritud. Cameron ise peab oma esimeseks filmiks “Terminaato