KIISU JA KUTSU ISE TEGID: Retro, millest sündis aegumatu klassika. 15. mail 1993 kogunes Viljandis ühte unustatud puhvetisse sõpruskond, käes mutrivõti ja rull traati, sest nad olid otsustanud luua Eesti esimese folgifestivali. Toonasest Pärimusa päevast kasvas välja tänaseks üha hullemaid mõõtmeid võttev Viljandi folk. Koduloouurija ja folgipede Ingomar Tuul peatas tänaval Ando „Mürakaru“ Kivibergi ning noore hingega vanamehed sukeldusid mälestustemerre. Huvilisele soovitame ka Viljandi folgi lugude raamatut.
Paremate ajalooteadmistega inimesed mäletavad, kuidas 1966–1970 jooksis ETVs ülipopulaarse Valdo Pandi ülipopulaarne telesari „Täna 25 aastat tagasi“, mis käsitles Teise maailmasõja võtmesündmusi. Ühtekokku lausa 313 saadet. Ka Ando Kivibergi Viljandi folgiks kujunenud ettevõtmine sarnanes oma esimestel aastatel sõjatandriga.
Ando Kiviberg: Mis seal salata, eks see iha oli maailmaga seda rõõmu ja vaimustust jagada, mida pärimusmuusika radadele astudes oli kogetud ja milliseid uusi võluvaid ja köitvaid aspekte muusikalise emakeele juures oli avastatud! Tundus kuidagi kuritegelik seda ainult iseendale hoida. Mõtlesime, kuidas teha nii, et kõik inimesed saaksid sellest osa ja näeksid, kui tore ja võimas asi on vabadus ning seda saatev omamuusikaline emakeelne lugulaul. Täpselt nii me tegimegi.
Ingomar Tuul: Just nii. Ja selle jaoks hakkasite korraldama pärimusmuusika lastelaagreid.
Ando: Esimene noorte pärimusmuusikute õppelaager toimus augustis 1993 Häädemeeste rahvamajas. Üle Eesti sõideti kokku, tänaseks ammu unustatud kentsakate liiklusvahenditega. Aga kui me räägime esimesest festivalist, siis võibolla tänastele külalistele on seda kentsakas tajuda, aga see festival kestis pool päeva. Kell 3 pärastlõunal hakkas pihta ja lõppes umbes kell 8. Ja siis sellele järgnes järelpidu Viljandi Kultuurimajas. Esimest festivali konfereerisid Miki Ja Gaute, alias Margo Mitt ja Gaute Kivistik, kes on mõnikord tuntud ka Rohke Debelakina. Neist said kohe festivali maskotid ka!
Ingomar: Tol ajal eksisteeris aktivistide ühendus TRÜ – Tervise Rikkujate Ühing. Ühing valis igal aastal pidulikult Eestimaa Perseaugu ja – mis seal salata – Viljandi sai mitu korda tiitlikandjaks. Sest see oli toona ikkagi selliste jorsside linn, kes kandsid piinliku ennastsalgavusega dresse, valgeid sokke ja pruune mokassiinkingi.
Ando: Väga hästi mäletan, eks igaüks otsis kohta päikese all. Kõik ju ülikooli ei pääsenud, eks nemad proovisid ka kuidagi oma elu ja toimetustega hakkama saada. Nad olid väga hämmingus, kui nägid seda kaadrit, mis Viljandisse kokku voolas. Alguses hoiti karvastest eemale kui katkust, aga siis ühel hetkel nad avastasid, et kuule, need on hoopis sellised tüübid, keda on huvitav ka lähedalt vaatamas käia. Eks seal mõni pikajuukseline sai öösel kolki ka. Ja kui see minu kõrvu jõudis, siis mind see ikka kurvastas! Vastu hommikut läksin siis neid linna peale otsima, et tahaks nendega ilusti vestelda. Ja sattusingi toonase kino Rubiin ees kolmiku peale, kes just olid rüselenud mingite sallitallajatega. Kohe, kui mind nähti, taheti ära joosta, aga ma ütlesin, et poisid, ei jookse kuskile. Saan teid, raisk, kätte niikuinii, olge paigal! Ma ütlesin, et oot-oot, ära rabele, pane käed ilusti kõrvale ja istume siia pingi peale ning vestleme. Ütlesin, et meil on siin pidu, et kas teil on tore – ja mis te siin teete, vennikesed? Me päris koos laulma ei hakanud lõpuks, aga vastastikku anekdoote rääkisime küll.
Ingomar: Tänaseks on olukord oluliselt muutunud.
Ando: Paljud kunagised dressikultuuri esindanud härrasmehed on nüüd festivali suured sõbrad ja käivad mõnuga kontsertidel muusikat nautimas.
Ingomar: Ega 1993 kujutanud keegi ette, mis mastaabi festival saavutab.
Ando: Mina kujutasin! Selle kohta on isegi kirjalik tõend, kus ma 1994. aasta veebruarikuus kirjutasin toonasele Eesti Ekspressi peatoimetajale Priit Hõbemäele ja pöördun palvega EE poole, et nad asuksid Viljandi pärimusmuusika festivali toetajaks. Veenmiseks kasutasin umbes sellist argumenti, et asudes toetama meie festivali, aitate panna aluse suurejoonelisele rahvusvahelisele pärimusmuusika festivalile, mille kuulsus ulatub tulevikus kaugele väljapoole Eesti piire.
Ingomar: Kas Hõbemägi ostis jutu ära?
Ando: Kolmanda korraga. Tal olid head assistendid, kes ei lasknud mind alguses ligi. Väga hea kohtumine oli, Priit ise seda ei mäleta, aga mina mäletan väga hästi. Ega mina teadnud, kuidas need asjad käivad, et tuleb käia reklaamidirektori juures jne. Mina mõtlesin, et kui on leht, siis kõige kõvem mees on tõenäoliselt peatoimetaja. Ja tuleb temaga rääkida. Tol ajal ju ei olnud mobiiltelefone ega õigeid meiliaadresse, isegi veebilehte ei olnud. Oligi variant, et helistad telefoniputkast toimetusse ja lepid sekretäriga kokku kohtumise, et mis kell võib tulla. Siis öeldakse sulle mingi kellaaeg ja siis lähed aegsasti kohale ja sulle öeldakse, et oi, peatoimetajal ei ole täna aega, tulge teine kord uuesti. Sul on vaja esimene suur ära rääkida, siis tulevad teised järele. Nii tulidki pärast Kuku raadio, Postimees.
Käisime Marek Rätsepaga, kes toona oli pärimusmuusika festivali tehnikapealik, kahekesi kohalikes raadiojaamades üle Eesti.
Ingomar: Neid oli kohutavalt palju.
Ando: Tallinnas tegutses siis veel Jüri Makarovi TOP raadio, kusjuures Makaroviga saime jutule ja ta oli kohe nõus. TOP raadio taskus, siirdusime Kukusse, kus Erki Berends küsis, et, oot-oot, mis teil seal veel on? Meie vastu, et TOP raadio. Ta vastas, et vaadake, nüüd on küll nii, et enne Kuku raadio ei tule, kui ütlete TOP raadiole ära.
Ingomar: Kokkuvõttes nägi kogu orgunn nii välja, nagu Kiisu ja Kutsu oleks ise toimetama asunud. Ja veel vindise peaga.
Ando: Kui sa teed midagi, millest sa mitte muhvigi ei tea, siis hakkad käigupealt asju õppima. Nooruse ja kogenematuse juures on see hea asi, et sa lihtsalt teed ära, sa ei oska midagi karta.
Ingomar: Sul on ju praegu ka tiimis sinust palju nooremaid, kes on palju pöörasemad.
Ando: On ikka, mõnikord juhtubki nii, et ma kipun liiga palju sõna võtma, et see tee läheb kraavi. Aga endale tuleb aru anda, et ei tohi tagasi hoida.
Ingomar: 1993. aasta täiesti ületamatu probleem oli juba see, et kust saada kätte kõige tavalisem kõlar, tühised juhtmed ja muu elementaarne.
Ando: Tänapäev oleks hea võrdlus selline, et kui meil on ühe lava helivõimendus 20 kilovati kandis, siis toona me tegime esimest festivali, kus oligi vaid üks lava ja seal oli meil kasutada Justamendi kola, mille võimsus oli toonase aja kohta röögatu 1,5 kilovatti. Ega mingit probleemi polnud, kõik oli tipp-topp. Oli võimendatud küll.
Ingomar: Pole vaja olla eriline hiromant, mõistatamaks ära, et selle aja üks lollimaid punkte oli kindlasti logistika.
Ando: Logistika, hahaa! Kui sa toimetad asju ikkagi provintsilinnakeses ja olulised otsustamised tehakse hoopis pealinnas, sinust 160 km eemal! Ja sul ei ole autot näiteks ja mobiiltelefoni. Sel ajal oli mobla ilmselt peaministril. Sa sõitsid bussidega, helistamiseks kasutasid telefoniputkasid. Kui sa olid midagi kokku leppinud, siis lihtsalt läksid kohale, teist varianti ei olnud ja kui seda venda ei olnud, keda vaja läks, siis ei olnud mingit varianti, et helistad, et halloo, kus oled, ma siin ootan juba.
Välismaailmaga suhtlemine käis faksiaparaadi abil. Kultuurikolledžis lebas direktori kabinetis kooli ainuke faksiaparaat. Ja see direktori kabinet oligi öösiti festivali kontor. Direktor Enn Siimer oli vapustavalt muhe, mõistlik ja arusaaja mees, tundis kohe ära, et tulemas on midagi šeffi. Ja andis lubaduse, et toimetage, kui midagi pekki ei keera. Huvitav, kui palju on tänapäeval neid tippjuhte, kes oleks nõus mingitele noortele nagamannidele oma sidekanalit ja töökabinetti andma öiseks ajaks? Ma loodan väga, et äkki on. Aga Ennul ei ole tulnud asja kahetseda.
Ükspäev lappasin vanu kaustu, kuhu on „salvestatud“ need 25 aasta tagused dokumendid; seal on ka faksid, mille kiri on juba tuhmunud. Ma vaatasin, kui peened me püüdsime olla, üritasime ka faksikirja disainida käsitsi, et näeks usaldusväärsem ja šefim välja. Neid protokolle ja märkmelehti käsikirjalisi – kui ma täna neid vaatan, et mis paber see on, kust ma need sain või mis seal kirjas on, siis ei saa muhvigi aru. Ja seal on Ando to do list, kirjas on „homme“, muidugi ilma kuupäevata. Rodu mingeid tegevusi, numbreid… Einoh, väga maru ja nostalgiline, aga tänapäeval kindlasti nii ei tehta.
Ingomar: Kuidas võtsid kogu seda kaadervärki – auklike tänavatega Viljandit, käsitsi voolitud festivali ja kaost – välisesinejad?
Ando: Inimestel on lootusetult meelest ära läinud, et tol ajal korralikku hotelli Viljandis ei olnud. Oli hotell Viljandi. Jutumärkides. Kuhu üks endast lugupidav inimene külalist vabatahtlikult viia ei tahtnud. Meie majutasime oma esimesed väliskülalised hoopis all järve ääres asuvasse toonasesse Kalevi spordibaasi, see oli enamvähem puhas koht. Praegu on sellest pommiaugust, Viljandi hotellist, saanud Grand Hotel, ikka väga väärikas paik. Ja 1995. aastal sai valmis kultuurikolledži ühikas nimega Oma Kodu. See oli selline, kus olid juba Soomest kohale taritud kasutatud peldikupotid ja muu santehnika, meie jaoks muidugi superluks. Alternatiiv oleks olnud nõukogude ajast pärit WC-potid ja muu kaheldav kraam.
Sellega sain nalja ka, vist 1996 oli see aasta, kui Veljo Tormis oli kutsutud festivali avamisele ja loengut pidama ning esitati Tormise loomingut. Kõigepealt juhatati Tormis pidulikult staapi, anti vajalikud akrediteerimismaterjalid ja siis, kui Tormis küsis, et tal oli nagu majutuskoht ka, vastasime meie, et jajaa, te magate Oma Kodus. Tormis jahmus: omas kodus? Ei-ei, ma pidin ikka Viljandisse jääma! Kokku see infra areng Viljandis oli muljetavaldav. Aga tänapäeval ei saa inimesed muidugi aru, mida me pidime tollal selleks tegema, et oma väliskülalised tuttu saaksime.
Ingomar: Ma hakkasin mõtlema, et tollane president Lennart Meri tolgendas ka alatihti festivalil ringi.
Ando: Muidugi, aga Meri kunagi ööseks ei jäänud, ta läks alati ikka tagasi. Pärast ütles, et ta lihtsalt ei tundnud Viljandit ära, et pole sellist Viljandit oma elus näinud, kus tänavad on rõõmsaid inimesi täis, elu keeb, on palju muusikat ja kõik on õnnelikud. On nagu väikese normaalse riigi väga eriline lahe väikelinn.
Sellega seoses meenub üks lugu, kuidas meie staapi tuli kõne vabariigi presidendi kantseleist, et president oma kaaskonnaga on meie poole teel. Loomulikult läks kohe tohutuks saginaks lahti. Meri oli ikkagi jumalus tol ajal. Kellaaeg oli täpselt teada, aga nagu me kõik mäletame, president Meri ei hilinenud mitte kunagi, ta viibis. Ta oli plaaninud tulla täpselt Veljo Tormise loeng-kontserdi ajaks kultuurikolledži saali. Me ootasime ja vaatasime, et ei tule, et äkki oli üldse nali. Tormis loomulikult hakkas pihta, publik oli saalis ja kontsert oli käinud 15–20 minutit, kui järsku avanesid saali uksed ja Meri astus koos käsundusohvitseriga sisse. Esireas olid platsi võtnud harjaga tüübid ja kulunud nahktagidega tegelased ja igasugust muud rahvast. Lennart vaatas vasakule ja paremale ja kuna kõik kohad olid võetud, tegi kolm pikka sammu sinna esimese rea ette ja potsatas rätsepaistes sinna mürtsti maha. Mispeale tagant üks tüüp lendas nagu šampakork püsti, et härra president, härra president, tulge istuge ikka. Mõningase vastupunnimise järel saadi Lennart istuma ja loeng võis jätkuda.
Kõik oli väga toredasti, pärast seda Lennart ütles, et tule, näita nüüd, mis sul siin kusagil on. Võtsime suuna Kultuuriakadeemia juurest kultuurihoone poole, kus käis parasjagu kontsert. Muidugi oli värava taga ka üksjagu rahvast ja samuti üks pesapallimütsiga isend, kes oli üksjagu vedelikke manustanud, aga tundis presidendi ära. Ta tegi paar kiiremat ebakindlat sammu ja langes põlvili. Rabas presidendi käe, et härra president, härra president, kas ma tohin teie kätt suudelda? Mina tundsin viivitamatult ära kohaliku jalgrattavarga ja mõtlesin, et kurat, mis nüüd.
Ingomar: Jaa, hea, et Meri jalgrattaga ei olnud!
Ando: Et kas ma peaksin kuidagi isendi jumalusest eemale hoidma? Aga Lennart naeratas relvituks tegevalt ja ütles: „Tõuse parem püsti!“ See oli maru groteskne olukord ja see sööbis mulle mällu.
Igasuguseid lõbusaid lugusid juhtus. Me täna ei räägi üldse muusikast, vaid sellest, mida asist festivali korraldamisega kaasneb.
Ühel aastal tekkis meil juba uus võimendussüsteem, mis sest, et Soomest ja kasutatud, aga ikkagi korralik lääne oma. Ning ühel kaunil aastal – arvan, et see võis olla 1996 – õnnestus järsku esimest korda tuua Eestisse plastkonteinerid. Prügi jaoks.
Ingomar: Ma mäletan, mida te sinnamaani kasutasite! Lattidest raamile paigaldatud kilekotte!
Ando: Jah? Ma isegi ei mäleta! Aga Miki ja Gaute, festivali maskotid, muidugi ühel hetkel nägid neid konteinereid ja hakkasid luurama, et saaks ühe kätte niimoodi, et turvamees ei näe. Ja ära tõid. Mina ei saanud sellest loost mingisugust sotti enne, kui Lossi tänava kandis järsku jookseb vastu Gaute ja lükkab enda ees jooksuga seda konteinerit. Näeb mind, jääb seisma, paneb litaka jalaga konteineri pihta ja sealt seest kerkib nagu mängutoosist pikk ja väga peenike Miki ning ütleb „Tervist!“. Siis vajub uuesti konteinerisse ning paneb kaane enda kohal kinni ning Gaute jookseb edasi. Kuni näeb jälle mõnda tuttavat, kellele sama nalja teha. See oli nii idiootne, aga samas nii naljakas! No ma oleksin pidanud olema range ja selle konteineri ära võtma, aga ma lihtsalt naersin laginal. Pean ütlema, et tol ajal sai ikka teatud inimestega nalja väga, väga palju.
Ingomar: Äkki turgatas pähe, et kust te esinejatele süüa saite? 1993 ei olnud kõige rammusam ning puljongirikkam aeg!
Ando: Ühele grupile olin varunud liitrise Tullamore’i viski tänutäheks, pärast kotserti ulatasin neile selle staabis kätte. Nad vaatasid seda, kõigil kolmel läksid silmad väga suureks ja hakkasid õhinal omavahel rootsi keeles seletama ja ütlesid siis, et vaat seda poleks nad meist küll oodanud. See oli meie jaoks mõttetult kallis!
Hommikusööki, võileibu, tegime ise. Ja üldse, hommikuti oli selline toidutoomise ring. Viljandi ettevõtted, keda praegu pole enam olemaski, toetasid. Nii et hommikul sõideti mingi laenuks saadud bussiga kõik ettevõtted läbi, kellega olid kokkulepped ning saime sponsorkorras toiduaineid. Kohupiima, saia, mune – no kõike. Siis tegime koos tüdrukutega võileivad ja keetsime putru Kalevi baasi köögikeses.
Ingomar: Kuna sa tajusid, et su kuldsed sõnad Priit Hõbemäele festivali rahvusvahelise iseloomu kohta hakkavad tõeks saama? Mingil hetkel sa ju pidid tajuma, et asi on kõvasti kasvanud.
Ando: Esimesed 4–5 aastat me lihtsalt tegime asja. Kogu aeg värk kasvas natuke, aga me eriti ei positsioneerinud, sest oma põhja- ja läänepoolsetele eeskujudele vaatasime ikka väga alt üles. Aga 2000. aastal võeti meid vastu Maailmamuusika Foorumisse. Kui nendel aastakohtumistel saadi kokku ja see statistika tuli, kui palju mingil festaril rahvast käib, sain aru, et me oleme seal tublisti üle keskmise. Ja taipasin, et me teeme vist päris suurt asja.
Õlleõues sündisid legendaarsed lood
Ando Kivibergi lemmiklugu on seotud Viljandi folgifestivali unenäolise õhustikuga, mis üheksakümnendate keskpaigas pärimusmuusika festivalil valitses.
Ei saa salata, sageli olid need jube naljakad lood seotud ka ikkagi suhteliselt rikkaliku alkoholipruukimisega. Aga see ei olnud eesmärk omaette, siin on oluline rõhutada, et see kukkus nii välja, et juhtus jube lõbus lugu.
Õlleõues istusid tavaliselt sellised staartegelased, kellega ikka juhtus igasuguseid seiklusi, nende seas ka jurist Pärn ja hambaarst Kullerkupp ning ka Miki ja Gaute ehk Rohke Debelakk ja sõber Mauri. Oli üks neid öid, mis läks sujuvalt hommikuks üle ja Õlleõues filosofeeriti, vahepeal lauldi, rüübati õlut ja aeti jälle juttu. Ühel hetkel otsustasid Debelakk ja Mauri, et aitab tänaseks küll ning otsustasid koju jalutada. Aga enne kui magama minna, tuli neil mõte tõusta kuskile kõrgele ja nautida Viljandi linnavaadet. Nad proovisid Jaani kiriku torni minna, mis oli kinni, katsetasid veetorniga, mis oli samuti kinni, ja siis sündis päästev idee – kesklinnas on tuletõrjemaja, kus on ka torn. Vabatahtliku tuletõrjeühingu hoovi peal askeldasid mehed kustutustehnikaga, õue peal oli kaks tuletõrjeautot, üks neist suur ZIL-131. Gaute, kes seda värava pealt nägi, ütles Maurile, et too oleks täiesti vait: „Las mina räägin.“ Mauri nägi väga ontlik välja, ta oli ikkagi äsja lõpetanud Tartu Ülikooli, ettevõtlik inimene ja tegutses finantsvahenduserialal. Ka Mauri soeng oli korras, midagi ei olnud kuskil ripakil või sorakil. Seljas oli tal punast värvi kilejope, millele oli kirjutatud Elite. Tal olid ees sellised päikeseprillid, mis peegeldasid maailma vikerkaarevärviliselt.
Gaute tutvustas ennast kui Viljandi pärimusmuusika festivali organiseerimiskomitee liiget ja teatas meestele, et meile on siia külla tulnud Flandria vabatahtliku tuletõrjeühingu Eliit asepresident. Tuleb rõhutada, et see oli aeg, mil Viljandisse ei sattunud välismaalased just väga tihti. Debelakk teatas meestele, et meil tekkis selline mõte, et kas võiks korraks torni tõusta ja näidata kaugele külalisele imeilusat Viljandi vaadet. Mehed vastasid selle peale, et muidugi, miks mitte, see on väga tore mõte, kahjuks ei ole küll ülemust seal, aga torni võti on tema käes. „Oodake, ärge muretsege, me käime ruttu ära, toome selle võtme teile, senikaua vaadake siin meie tehnikat.“ Ja nad hüppasid kõik neljakesi Moskvitšisse, uksed käisid põmm-põmm kinni ja mosse lendas kummide vilinal väravast välja. Hoov jäi tühjaks, aga hoovi peal oli tõesti hulk tuletõrjetehnikat, Gaute ja Mauri. Gaute teatas, et tema isa on vana rallimees ja ta ise on väga palju mootoritega tegutsenud ja tahaks õudselt näha, kuidas masin seestpoolt välja näeb ning tegi ettepaneku sisse istuda, sest uks oli lahti. Alguses Mauri natukene kõhkles, ikkagi võõras vara, aga Debelakk tuletas meelde, et Flandria vabatahtliku tuletõrjeühingu asepresidendile nii ei sobi – kui kutsutakse, tuleb minna, mille peale Mauri soostus ja nad läksid kabiini. Siis ütles Debelakk: „Huvitav, kas see ZIL käima ka läheb?“ Mauri ei jõudnud midagi öelda, kui vajutati starterit, ZIL käivitus, käik lükati sisse ja masin hakkas edasi-tagasi manööverdama.
Siis teatas Gaute, kelle sõber Miki jäi sinna Õlleõue maha: „Tead, Mauri, ma tahaksin metsikult näha Miki nägu, kui ma sealt lava eest tuletõrjeautoga mööda sõidan ja akent alla kerides talle hüüan „Tere, Miki!“ ja lehvitan. Ma tahan väga seda nägu näha,“ teatas Gaute ja lükkas otsustaval ilmel käigu sisse ning hakkas sõitma.
Aga siis hüüdis Mauri, kes, nagu juba rõhutatud, oli igas mõttes ontlik tüüp, et oota, stopp: „Gaute, ma palun sind, helistame enne jurist Pärnale ja küsime, mitu aastat saab operatiivauto ärandamise eest.ˮ Gaute jäi selle peale mõttesse ja nad helistasid Pärnale, kes tõesti võttis toru, olles ikka veel samas seltskonnas ja teatas: „Teate, poisid, pange see auto palun tagasi, ma ei tea täpselt, mitu aastat te saate, aga kaua! Kaua istute kinni.“ Poisid ohkasid, panid auto tagasi ja jooksid seda lugu jutustama Õlleõue, kus, nagu juba kirjeldatud, istusid igasugused karvased ja sulelised, muu hulgas ka Miki, jurist Pärn ja hambaarst Kullerkupp. Kõik naersid, kõht kõveras, kuniks hambaarst Kullerkupp teatas: „See oli väga naljakas lugu, aga mul on tunne, et ma pean rääkima teile veel parema loo eelmisest õhtust.“ Ja algas järgmine lugu…
Jälle filosofeeriti varajaste hommikutundideni, kuni väsiti ära. Ja jurist Pärn ning hambaarst Kullerkupp otsustasid minna ööbima. Öömajaks oli kodanik Sulev Salmi korteri põrandapind, kuhu olid laotatud mingid matid. Põrandal oli veel palju teisi pikutavaid inimesi. Kullerkupp jäi korrapealt magama, aga jurist Pärnale ei tulnud und. Niheles rahutult ja mõtles, et tuleks midagi teha. Mida rohkem ta mõtles, seda rohkem tuli tal pähe selline geniaalne mõte, et ta tahaks looduskaunis paigas veini juua ja supelda. Veinijoomine ei olnud väga keeruline ülesanne, aga suplemine küll, sest tal ei olnud ujumispükse. Jurist Pärna pilk langes hambaarst Kullerkupule, kes magas, ujumispüksid jalas.
Mõeldud – tehtud. Jurist Pärn õngitses magavalt hambaarst Kullerkupult une pealt ujumispüksid jalast, helistas välja takso ja palus viia end kõigepealt poodi, kus müüakse veini. Pärn ostis kaks veini ja palus end viia looduskaunisse kohta, kus saab supelda. Taksojuht viis ta Siniallikule ja jurist Pärn kõpsas esimesel veinipudelil korgi maha. Lonksas veini endale sisse, pani Kullerkupu ujumispüksid jalga, suples, jõi ära teise pudeli veini ja teatas siis taksojuhile, et nüüd on ta väsinud ja tal tuleb uni, palun viidagu ta tagasi ööbimispaika. Taksojuht viis ta kenasti tagasi. Hambaarst Kullerkupp ärkas ööbimispaigas üles selle peale, et talle sikutati jalga täiesti märgi ujumispükse.
said 2
Kodu ja peldik
Ants Johanson viskab folgi mäluvõrgud välja
Teisest folgist alates on Johansonidel olnud võimalus ja rõõm sel peol üles astuda. Väike jama algas siis, kui hakkasin tegutsema festivali pressipealikuna – samaaegselt ajakirjanikke akrediteerida, neile infot ja materjale edastada ning siis ka õe-vendade, kes on olukorrast mõistagi häiritud, juurde proovi lennata – ma tõepoolest väga loodan, et kuulajateni see tõmblemine ei kostnud.
Tänan Rein Langi, esimeste festivalide testkülalist! Küll tema enese teadmata. Püüdsime nimelt sõnastada, mis toonil ja mis sõnadega me oma võimaliku publikuga pressiteadetes, reklaamides, saadetes ja artiklites peaksime rääkima ning Rein oli kõige sagedamini selleks märklauaks – kui tuleb Viljandisse tema, siis tõenäoliselt ka paljud sarnase huvi- ja elulaadiga inimesed.
See, et inimesed jätkuvalt tulevad kokku festivali õhustiku, mitte esinejate nimekirja pärast, on omalaadne ime.
Ma loodan, et endiselt on publikule abiks esimestel festivalidel juurdunud mõtteviis, et „hea rahvamuusika ei ole kunagi suutnud üht korralikku suvevihma ära rikkuda“. Ilma vihmata täiuslikku folki lihtsalt ei ole.
Kummardus Kalle Küttisele parima festivaliennustuse eest: „Kui kodus pead oma peldiku sabas ootama, siis saad aru, et folk on käes!“
