VÕTKE ISTET – KÜLLALTKI UUS ASI: Tänapäeval oleme harjunud mõtlema toolist kui iseenesestmõistetavast mööbliesemest. Reeglina on see olemas igas kodus. Eesti Rahva Muuseumi näitusel “Nelja jalaga maa peal. Eesti talutool” võime kujutada end ajas aga kuni 200 aastat tagasi, aega, kui tool oli kallis asi, mida pakuti istumiseks pigem mõnele tähtsamale ja erilisemale külalisele. Eesti Rahva Muuseumi konservaator Mariliis Vaks uurib talutoole lähemalt.
Kuni 19. sajandi keskpaigani elasid Eesti talupojad rehemajas, mille põhiline eluruum, ühtlasi ainus talvel köetav ruum, oli rehetuba. Selle sisustus oli äärmiselt tagasihoidlik, piirdudes peale reheahju enamasti vaid magamislavatsi, paari seinapingi, laua ning seinariiuliga. 18.–19. sajandi vahetusel – ajal, mil toolid arvatavasti Eesti küladesse ilmusid, võis see pimedas ja suitsuses rehetoas olla tõeline ilmaime.
Kingitus oluliseks tähtpäevaks
Esimesed toolid olid ilmselt tellitud või tehtud mõne perekondlikult olulise tähtpäeva jaoks nagu pulmad, lapse sünd või ristsed. Pulmades kasutati tooli pulmarituaali osana pruudi tanutamise ajal. Seega oli toolil talupoja elamises suurem tähendus kui tavalisel tarbeesemel.
Talumajapidamistes muutusid toolid pinkide ja järide kõrval tavaliseks alles 19. sajandi viimasel veerandil, kuid ka siis täitis tool toas esindusrolli. Talupoja muidu kasina majakraami seas oli tool nii konstruktsiooni mitmekesisuse kui ka kaunistuste poolest üldjuhul kõige huvitavam ese.
Hilisemast ajast, 20. sajandi algusest alates on teada, et toole kasutati ka mängudes. Üks vanim osavusmäng oli “Tooli tõstmine jalast”, mida mängisid erinevates variatsioonides nii suured kui ka väikesed.
Lihtsad, aga ilusad
Tooli valmistamise juures peeti alati silmas praktilisust ja vastupidavust: hakkama pidi saama kohaliku materjali ja väheste vahenditega.
Ometi ei saa märkamata jätta ka tooli ilu – väljendus see siis lõikemotiivides, kaunis põhjamustris või lihtsalt heades proportsioonides. On teada, et toole valmistati perekondlikult oluliste tähtpäevade tähistamiseks. Seega on iga kaunistuselement kui toolile jäädvustatud sõnum, mis võis tuua õnne, kaitsta kurja eest või pidada meeles tähtpäeva.
Eesti Rahva Muuseumi kogudes olevate toolide seljatoed on sagedamini kaunistatud südame, sirkelroseti ja päikeseketta motiividega, aga samamoodi leidub lihtsaid ažuurseid kujundeid nagu ring või romb. Nende kõrval püüavad pilku loodusainelised lõiked. Tooli kaunistused võisid kanda ka sotsiaalseid sõnumeid, näiteks on mitmele ERM-i kogus olevale Muhu toolile lõigatud seljatoele kahepäine tsaarikotkas.
Eesti talutoolide kaunistustes on märgata ka stiilmööbli mõjusid. Kirikus, mõisas või linnas nähtud uudset mööblit koduste käsitöövõtetega kombineerides valmisid väga omapärased toolid. Moeelemendid on küll reeglina lihtsustunud, eri stiilide jooned omavahel segunenud ja kombineeritud arhailisemate elementidega. Lihtsustatud kõrgstiilielemendid mõjuvad talutoolidel aga koduselt. Toreda näitena on näitusel üks Ruhnu tool, mille seljatuge kaunistavad voluudid meenutavad kangesti kaneelirulle.
Unustatud toolipõhjad
Talutoolide konstruktsiooniks kasutatud kohalikud puiduliigid – kask, saar, harvem okaspuu – on mööblivalmistamisel siiani au sees, kuid taimsest nöörist mustriliste toolipõhjade punumine on juba unustatud pärimus. Mitmetes Euroopa riikides, näiteks Inglismaal ja Hollandis, on toolipõhjade punumine traditsioonina siiani säilinud. Eestis aga vahetasid kõva põhjaga laud- või vineeristmed traditsioonilise punutud põhja 20. sajandi esimesel poolel tasapisi välja.
Põhja- ja Lääne- Euroopa lihtrahva kodudes levisid punutud põhjaga toolid juba vähemalt alates 17. sajandist. Ka Eesti vanimad säilinud toolid on punutud põhjaga. Materjali valik, mida põhja punumisel kasutati, sõltus palju sellest, mida saada oli, aga kõige enam oli selleks kohalikku päritolu taimsest materjalist keerutatud ühe- või kahekordne nöör. ERM-i kogude põhjal võib öelda, et toolide põhjad punuti sageli keerutatud õlenöörist, kuid levinud olid ka teised taimsed materjalid, nagu järvekõrkjas ehk kaisel, hundinui, aga ka vits, niin ja juur. Näitusel saab muu hulgas näha Muhu toolimeistrite fantaasiarikkaid ja keeruka mustriga lõhestatud ja kooritud vitstest punutud põhjasid. Osa neist on ühevärvilised, osa kahevärvilised.
Talutoolidele põhjade punumises on veel üksjagu saladuslikkust, kuna säilinud info nende tegemiseks materjali ettevalmistamise ja tööprotsessi kohta Eestis on napp ning juhuslik. Näitusel soovime anda sellele praeguseks juba hääbunud käsitööoskusele uue võimaluse. Ajalooliste toolipõhjade kõrval eksponeerime ka traditsioonilistest materjalidest uuesti punutud toolipõhjasid.
Paikkondlikud eripärad
Kuigi Eesti on väike, kujunesid talutoolide hulgas siiski välja paikkondlikud eripärad. Kõige selgemalt joonistuvad need välja ERM-i kogudes olevatel väikesaartelt pärinevatel talutoolidel Kihnu, Ruhnu, Muhu ja Pakri saartelt.
Ühed omanäolisemad on väikesed, kerged ja madalad Pakri toolid. Pakri saared on nagu omamoodi “kadunud maailm”: enne 1940. aastaid elas saartel rikkalike traditsioonidega omanäoline rannarootsi kogukond, kes saarelt Nõukogude Liidu sõjaväebaaside rajamise tõttu lahkuma sunniti. Nende elamusisustuse hulgas levinud arhailisel toolitüübil on iseloomulik trapetsikujuline seljatugi, toekad jalad ning väga madal punutud põhjaga iste. Tooli korjulauad olid sageli lihtsalt, aga maitsekalt kaunistatud. Eelistati ažuurseid lõikemotiive, palju esines balustraadi, südame- ja ristimotiive. Eriti põnevaks teevad Pakri tooli neile sisse lõigatud peremärgid. Mõnele neist on kirjutatud juurde ka toolitegija nimi ning valmistamisaasta.
On teada, et Pakril ei olnud toolid mõeldud söögilaua taga istumiseks. Selle jaoks olid need liiga madalad. Seevastu kiidavad kaasaegsed oma meenutustes, et “toolid olid väga mugavad: piisavalt kõrged, et istudes küünarnukid põlvedele toetada. Pealegi sobilikud neile, kelle ülesandeks oli toas või väliköögis tuld valvata”.
Per Söderbäcki 1940. aastal ilmunud Pakri elu ja kultuuri kirjeldavas raamatus “Rågöborna” hindasid saareelanikud kohalikke toole oluliselt “mugavamateks kui Revalis tehtavaid Lutheri vabriku vineerpõhjaga toole”.
Vaata tooli!
- veebruarist kuni 4. detsembrini 2023 on Eesti Rahva Muuseumi galeriis avatud näitus “Nelja jalaga maa peal. Eesti talutool”, kus kutsume külastaja ringkäigule Eesti talutoolide rikkalikku ja mitmekülgsesse maailma.
Näitusele on valitud rohkem kui 100 unikaalset tooli, mis jutustavad ilmekalt ajast, mil tool valmistati ning väärtustest, mida selle valmistaja oluliseks pidas.
Kuraatorid Mariliis Vaks, Liisi Jääts, Indrek Tirrul; kujundajad Emma Eensalu, Silver Rannak; produtsent Reet Mark.
Pakri toolid. Foto: Arp Karm
