LINNAARHIIVI PIKK LUGU: Kalmer Mäeorg räägib, kuidas Oleviste kirik hävis tulekahjus 16. juunil 1820 ning toob ära tulekahju pealtnägija, endise Tallinna toomkooli õpetaja Heinrich Wilhelm Joachim Rickersi (1753–1826) kirjelduse.
- aastal oli Tallinn üsna viletsal järjel, vaene seiskunud elukorraldusega provintsilinn. Linnas oli umbes 12 000 elanikku, kellele võis lisanduda 7000 kuni 8000 alamastme sõjaväelast maa- ja mereväest oma naiste ja lastega. Linna ootamatu muutumine vene eliidi armastatud suvituslinnaks sai alguse mõni aasta hiljem.
Nädal enne jaanipäeva 16. juuni (kolmapäeva) öösel juhtus Tallinna vanalinnas linnaelanikke sügavalt vapustanud tuleõnnetus. Mõne tunniga hävis pikselöögist tabatud uhke ja võimas Oleviste kirik.
*
Toome siinkohal ära tulekahju pealtnägija, endise Tallinna toomkooli õpetaja Heinrich Wilhelm Joachim Rickersi (20. veebruar 1753 Narva – 7. märts 1826 Tallinn) kirjelduse, mille ta avaldas oma saksakeelses raamatus “Etwas über die St. Olai-Kirche in Reval” (“Mõnda Tallinna püha Oleviste kiriku kohta”), mis ilmus Tallinnas juba 1820. aasta lõpul.
“Ööl vastu 1820. aasta 16. juunit suhteliselt nõrga äikese ajal lõi välk kiriku läänekülje nurgatorni ja süütas selle. Tuli levis uskumatult kiiresti ja varsti oli nelja väikese nurgatorniga suur tornitipp üleni leekides, nii et päästa polnud enam midagi. Kiiresti kohale jõudnud kustutajail kästi eemale hoida, sest polnud kindel, kuhupoole võimas põlev torn lõpuks kukub. Viimaks – kell võis olla pool kaks – langes torn üle Laia tänava juba põleva maja peale, purustades selle kõrge kiviviilu.
Nüüd avanes kohutav ja kaunis vaatepilt. Torni müüriosa, vähemalt 30 sülda või enam kõrge, millel tornitipp oli seisnud ja kus kirikukellad rippusid, muutus tõeliseks kraatriks, tuld purskava mäe keskpunktiks. Sellest kerkisid üles kõrged rohelised ja sinised tulesambad, kohutav tulevihm raputas suuri ja väikeseid hõõguvaid söetükke mitte ainult lähedal asuvate, vaid ka kaugemate majade katustele ja hoovidesse ning torni sees möirgas ja müristas, nagu oleks mitu äikest üksteisega võitlemas. Nüüd võttis tuli ka kirikus sees võimust, kuuldus langeva kooripealse ja treppide ragin ning paksud suitsupilved ja tuleleegid tungisid kõrgetest akendest välja ja kiriku kõrval põlesid mõned majad täisleekides.
/–/
Kiriku lähedal asuvatest majadest olid juba alguses kõik põgenenud, aga nüüd, kui algas tulevihm ja hõõguvad söetükid ringi lendasid, muutus põgenemine kirikuga piirnevailt tänavailt üleüldiseks. Terved perekonnad tormasid oma kodudest välja, et kaugemal pelgupaika ja pääsemist leida. “Oh, mis meie linnast saab, kui Jumal meile nüüd ei halasta!” hüüti siis. Ja kõikvõimas oli armulik. Oli kohe tulekahju alguses, sest kui välk sisse lõi, valas tugevat vihma, mis vihmaveerennid veega täitis ja katused kastis, nii et sinna kukkunud hõõguvad söed kustusid. Seejärel muutus ilm täiesti tuulevaikseks. Ka olid majaperemehed, pärast seda, kui nad oma pered olid ära toimetanud, tagasi tulnud ja tegid kõik endast oleneva, et söed katuselt alla hoovi tõugata, nii et ükski maja rohkem enam tulle ei jäänud, kuigi mõned olid juba põlema hakanud. Maha põles ainult kolm maja kiriku lähedal (kaks jutlustajamaja ja köstri elumaja) ja üks ait, neljas maja sai raskelt kahjustada.
/–/
Meie vana austatud suurepärane Püha Oleviste kirik (eesti talupidajale meeldis seda nimetada “Linna au ja ilu”) seisab nüüd vaid auväärse varena. Kiriku sees on kõik hävinud.
Ei ole jälgegi sellest, mis seal sees oli: pole toole, koori, orelit, kantslit ega altarit. Lühidalt, mis põleda võis, on põlenud, mis sulada või lõhkeda võis, on ära sulanud või kildudeks purunenud: oreliviled, vasest ja tinast katuse kirikukellad. Tuli tungis isegi vanadesse haudadesse, põletades läbi hauaplaate toestanud talad kiriku põrandas, nii et paljud hauakivid purunesid ja sisse langesid. Ja kõik see sündis vaevalt nelja tunniga. Kõik see tunduks uskumatu, kui mitte tuhanded pealtnägijad seda tõeks poleks tunnistanud.
Mõned olevat lõpuks veidi aega kellahelinat kuulnud, mis võib küll tõsi olla, aga teised ei taha sellest midagi teada. Mürinat ja kärgatusi torni müüritise osas ja kiriku sees oli usaldusväärsete isikute tunnistuse järgi kuulda üsna kaugel linnast väljas. (See oli väga vaikne öö.) Hoopis iseäralikku vaatepilti pakkusid väikeste nurgatornide vasest tuulelipukuked ja kõrge tornitipu suur kukk, mis senikaua, kui silm läbi leekide seletas, ümber oma telje järjest kiiremini ringi keerlesid.
Kas jääb see tempel nüüd püsima ainult varemetena, mis lagunevad ja lõpuks kaovad. Või tõuseb see kolmandat korda tuhast, et seal taas Jumala sõna kuulutada ja Issanda nime austada saaks.“
*
Kiriku taastamistööd läksid käima 1828. aasta aprillis. Kiriku põlemisest täpselt 20 aastat hiljem, 16. juunil 1840 toimus Oleviste avamine ja taaspühitsemine.
Pikemalt on Oleviste kiriku 1820. aasta tulekahju järgsest taastamisest, aga ka tulekahjust kirjutanud ajaloolane Ants Hein.
Hein, Ants (2015). “Esialgses vormis, ilma olulisema inetamise ja muutmiseta…”. Tallinna Oleviste kiriku taastamine pärast 1820. aasta tulekahju. Vana Tallinn, 26 (30), 65−103.
Hein, Ants (2014). “Linna auw ninck illo. Olevistest ja tema tornist”. Tuna. Ajalookultuuri ajakiri, XVII (4), 33−49.
Oleviste kirik: olulist
Kirikut kasutab Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu Oleviste kogudus.
Oleviste kirik on Baltimaade kõrgeim kirik – 123,7 meetrit maapinnast. Kiriku tornis 60 meetri kõrgusel on aprillist novembrini külastajatele avatud vaateplatvorm.
12.–13. sajand
Kirik sai nime Norra kuninga Püha Olavi järgi. Esmakordselt on kirikut mainitud 1267. aastal, mil Taani kuninga Erik V Klippingi ema Margrete Sambor annetas naistsistertslaste Tallinna Püha Miikaeli kloostrile patronaadiõiguse Oleviste kiriku ja selle koguduse üle. Olgugi et arheoloogilisi tõendeid selle oletuse kinnituseks pole, on tõenäoline, et kiriku eelkäija võis samas paigas asuda juba 12. sajandil, mil sellesse paika oli tekkinud Skandinaavia kaupmeeste kaubahoov ja asula. Tolleaegse kiriku ehitusviisi, arhitektuuri ning täpse asukoha kohta andmed puuduvad.
14.–15. sajand
- sajandi alguses alustati uue kiriku ehitamist, mis lõpetati 1330. aastal. 1364. aastal valmis kellatorn, mis oli nüüdsest madalam ja asus väljaspool kirikut. Üldjoontes tänaseni säilinud suuruse ning kuju omandas kirik 15. sajandil. Sajandi alguses ehitati uus kooriruum. Pärast 1433. aasta 11. mai suurt tulekahju, milles kirik kõvasti kannatada sai, otsustati ehitada ka uus pikihoone. Selle ehitus toimus aastatel 1436–1450 ning seda juhtis Andreas Kulpesu. Vana pikihoone ja kabelid lammutati, hoone ehitati pikemaks ja laiemaks ning ta saavutas oma praeguse suuruse. Kolmelöövilise basiilika kesklöövi kõrguseks sai 31 meetrit (Baltimaade kõrgeim) ning torni kiviosa kõrguseks 57 meetrit.
- sajand
Koos 1500. aasta paiku valminud gooti stiilis tornikiivriga oli kirik 115–125 meetri kõrgune. Kõrge torni ehitusajendiks oli ilmselt selle kasutamine meresõidutähisena. Kirikut ümbritses kalmistu, mis asus hilisema Oleviste tänava kohal. Ürikutes nimetatakse ka Maarja, Olause ja Laurentiuse kabeleid. 15. sajandi ümberehituse käigus lammutatud Maarja kabeli järglane ehitati aastatel 1513–1523. Olgugi et lõpetamata, on see üks vormirikkamaid säilinud hilisgootika arhitektuuri näiteid Tallinnas.
- septembril 1524 toimunud luterliku reformatsiooni pildirüüste käigus hävitati rikkalikult kaunistatud kirikus kogu kunstiliselt väärtuslikum sisustus. Väliselt kirik kannatada ei saanud.
Väidetavasti oli Oleviste kirik aastail 1549–1625 maailma kõrgeim ehitis. See arvamus põhineb 1778. aastal kiriku tornist leitud kirjal, mille järgi olevat enne 1625. aasta tulekahju kiriku torni kõrgus olnud 84 sülda. Samas pole selge, milliseid süldu on mõeldud. Reini süldades vastab see 159, Hamburgi süldades 161, Vene süldades isegi 179, aga Tallinna süldades 134 meetrile. Seda arvu ei tõesta ükski teine allikas ja olemasolevate piltide järgi on Oleviste kiriku torn olnud kogu aeg umbes sama kõrge kui tänapäeval. Samuti oleks kõrge torni puhul kiviosa ebaproportsionaalselt madal.
- sajand
- aastal ehitati Maarja kabeli ühele piilarile päikesekell, mis on vanim säilinud päikesekell Eestis.
- aastal ööl vastu 29. maid süütas pikne kiriku kellatorni. Hävisid torn, kirikukellad ning kogu sisustus. Säilisid vaid müürid. Kirik taastati kiiresti ning jumalateenistuseks avati uksed kolme aasta pärast. Uus kellatorn valmis 1651. aastal, see ehitati 135 meetri kõrgune. Ka aastatel 1693, 1698, 1700, 1707, 1719 ja 1736 märgitakse torni vigastusi ja väiksemaid tulekahjusid pikselöökide tagajärjel.
- sajand
Järgmine tõsisem tulekahju toimus kirikus 1820. aasta ööl vastu 16. juunit (vkj), mil pikne süütas ühe nurgatornidest. Ametivõimude otsuse tõttu kiriku päästmise asemel ümbruskonna maju evakueerida ei tegutsetud tule kustutamisel operatiivselt ning tuli levis teistesse nurgatornidesse ja peatorni. Tulekahju kestis neli tundi ja hävitas kiriku sisustuse täielikult, kahjustades hauakive ning isegi kivist piilareid. Õnnekombel säilis kiriku raamatukogu, mis oli varjul käärkambri all võlvistikus.
Seekordne taastamine võttis aega 20 aastat ning seda toetasid ka Venemaa keisrid Aleksander I ja Nikolai I. Kiriku taastamine läks maksma üle 500 000 rubla. Välisilmesse lisandusid uusgooti elemendid, kirikusse ehitati ahjud, torn taastati tänases kõrguses 123,7 meetrit ning kiiver kaeti vasega. Kirik taasavati 16. juunil 1840.
- sajand
- aastal leiti kiriku torni juurest ümbermaetuna kiriku põranda ümberehitamisel eemaldatud maetute jäänuseid, mis maeti ümber Rahumäe kalmistule.
- juulil 1931 süttis torn taas pikselöögist. Tuli kustutati ning torn taastati endiste plaanide järgi. 1950. aasta septembris anti kirik baptistide Tallinna Oleviste Kogudusele (baptist Karl Kaups oli seal esimest korda jutlustanud 1930. aastal). 17. septembril 1950 kogunesid Oleviste kirikusse kaheksa kogudust, kellelt Eesti NSV võim oli võõrandanud koguduse omandid, pakkudes neile vastu vaid üht ühist kokkutuleku paika Oleviste kirikus. Need kaheksa kogudust olid: Immaanueli Evangeeliumi Kristlaste Vabakogudus (kogudusevanem Johannes Laks), Eelimi Nelipühikogudus (Voldemar Nurk), Allika Baptistikogudus (Osvald Tärk), Saaroni Baptistikogudus (Albert Sergo), Karmeli Evangeeliumi Kristlaste Vabakogudus (Oskar Olvik), Siioni Evangeeliumi Kristlaste Vabakogudus (Artur Tuisk), Priikogudus (Joosep Leisberg), Iru Betaania Baptisti Kogudus. 1954. aastal toimus hoones ulatuslik siseremont.