Mis heiastusi tekitab sõnapaar “Tallinna mõisad”? Enamasti ehk ei mingeid. Või kui, siis midagi seoses talveks linna tulnud aadlike pralledega seonduvat ? Või äkki linnale kuulunud mõisad ? Mõisu seostatakse ju eelkõige maapiirkondade, mitte linnaga. Kuid enamik tänasest Tallinnast oligi kõigest saja aasta eest sõna otseses mõttes maapiirkond.
Tallinna mõisate tüübid
Tänase Tallinna alal asunud mõisad võib jaotada kolmeks: rüütli-, linna- ja suvemõisad. Tallinna piiridesse jääb mitme rüütlimõisa maid, kuid suurema tükina vaid osa Jälgimäe mõisast, millele kuulusid Mustamäe ja Nõmme. Mustamäe kõrvalmõisa rajas oma residentsi – Hohenhaupti – Nikolai von Glehn. Tänapäeval tuntakse seda Glehni lossina.
Linnamõisad tegutsesid eelkõige linna majandusüksustena, mis olid loodud või omandatud kunagi Tallinna esmaseks varustamiseks hädavajalike toiduainete ja metsamaterjalidega või mingil ajaloolisel põhjusel linna omandiks muutunud. Mitu neist – Haabersti, Kopli, Väo – elavad nimetustena edasi tänini. Nende linnamõisate hooned ei ole väikeste eranditega (näiteks Haabersti linnamõisa tall) siiski säilinud.
Keskajast ja hilisemast
Tallinna mõisatest ja “mõisatest” moodustasid enamiku aga suvemõisad, mis rangelt võttes ei olegi mõisad, vaid lihtsalt aadlike ja jõukamate linnakodanike suveresidentsid. Tänane vaste suvemõisale olekski suvila. Kuid neis toimus siiski ka majandustegevus, neid kutsuti rahvasuus mõisateks ja neis elati elu, mida on tavaks pidada mõisaeluks.
Just kultuurilises plaanis olid need mõisad mis mõisad. Läbi aegade on neid suvemõisu vahelduva eduga kadunud ja juurde tekkinud.
Suvemõisate algus jääb keskaega, kui väljapoole linnamüüre hakati rajama linnakodanike ja Toompea asukate aedu. 1688. aasta linnaplaanile on kantud 23 sellist aeda ehk saksa keeles Hof’i: 15 neist asus Kristiine piirkonnas, 7 tänases Kadriorus ja üks Juhkentalis. Kõikidesse neisse piirkondadesse tekkis pärast Põhjasõda suvemõisu juurde. Suvemõisate rajamisel näitasid tihti eeskuju kõrgemad võimukandjad. Näiteks feldmarssal vürst Dolgoruki (Köningsthali suvemõis), kuberner Friedrich von Löwen (Löwenruh) jne. Isegi tsaar Peeter I, kes ostis Lasnamäe veeru alt kokku mitme suvemõisa maad ning hakkas sinna rajama nn Kuningamõisa. Hiljem hakkas see kandma nime Catharinenthal ehk eesti keeli Kadriorg.
Suvemõisad – enamasti naisenimelised
Uusi ja vanu suvemõisu hakatigi keisri eeskujul nimetama ja ümber nimetama naisenimedega. Nii tekkisid kaardile Annenhof, Natalienthal, Clementinenthal, Luisenthal jne. Kusjuures mitme mõisa puhul muudeti omanikevahetuse korral ka mõisa nimi uue omaniku abikaasa järgi ära. Nii sai Annehofist Marienthal, Natalienthalist Charlottenthal jne. Mitmes suvemõisas rajati kaunid pargid, kasutades kaskaadide ja tiigikeste jaoks ära sealseid allikaid ja ojakesi. Hiljem arendati neist välja suuremad töönduslikud kalatiigid.
Eriti suurejooneliselt tehti seda Löwenruh’s, Charlotenthalis, Marienthalis ja Gertrudenlustis. Mõned kalatiikidest on säilinud tänaseni. Mitmetes suvemõisates tegeldi põllundusega, näiteks Blankenthalis kartuli sordiaretusega.
Tänaste spaade eelkäijad
18. sajandi lõpul tekkis nõudlus erinevate lõbustusasutuste järele, kus seltskond koos saaks käia. Mitmed suvemõisad leidsid oma ni?i kõrtse, restorane ja muid sellelaadseid asutusi luues. Tuntuim sellistest oli Wittenhof, kuhu ehitati “Cap de bonne Esperence’i” (Hea Lootuse Neem) nimeline restoran. Löwenruh’s ja Charlottenthalis korraldati eelkõige suveperioodil mitmesuguseid vabaõhupidusid.
18.-19. sajandi vahetusel läksid tänaste spaade eelkäijatena moodi veemõnusid pakkuvad asutused. Mitmed lõbustusasutused orienteerusid kiiresti ümber, eelkõige Wittenhof ja Löwenruh. Neis oli nüüd muu hulgas võimalik võtta ravieesmärgil kuumi ja külmi mereveevanne, milleks kasutati väidetavalt tervistavat, kõrge rauasisaldusega vett. Eriti populaarseks muutusid need asutused pärast sõdu Napoleoniga. Menukasse Löwenruh’sse sõitis kesklinnast kindlate vaheaegade tagant spetsiaalne voorimees. 19. sajandi keskel hakkas rohkem esile kerkima Kadriorg, kuhu oli Wittenau suvemõisa rajatud Witte puhkuse- ja suplusasutus, mis hakkas tasapisi Kristiine piirkonna kliente endale võitma. Seda külastasid isegi mitmed keiserliku perekonna liikmed.
Tänaseks enamus hävinud
Mõnes suvemõisas asutati lisaks tööstusettevõtteid, mis sageli töötasid küll suhteliselt lühikest aega: liimivabrik Charlottenthalis, värvimise ja sitsitrükkimise töökoda Mustjõel, äädika- ja salpeetritööstus Löwenruh’s, moodne lubjapõletusahi Clementinenthalis. Marienbergis rajati 1812. aastal toorsuhkru rafineerimise ja siirupi tootmise töökoda. 19. sajandi keskel hakati tegelema tärklise tootmisega. Sagedasem oli siiski aiasaaduste kasvatamine.
Kuid Tallinn kasvas pidevalt, eriti hoogsalt 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses. Sel ajal hakati mitmete suvemõisate territooriume tükeldama ning ehituskruntidena linnakodanikele müüma. Ühe esimesena tabas see saatus Luisenthali, kus kunagisest suvemõisast on säilinud üksnes tänavanimi Luise. Veidi hiljem tükeldati Wittenhof. Järk-järgult läks nii pea kõikide suvemõisatega.
Tänapäeval pole endiste Tallinna suvemõisate olukord kiita. Enamus neist on jäädavalt hävinud. Paljudest pole säilinud mingitki kujutist, rääkimata mõõdistamisest ja kirjeldamisest.
* * *
Suvemõisate kuus rühma
Püüdes süstematiseerida endiste suvemõisate tänast olukorda, võib need jaotada 5 rühma.
1. Suvemõisad, mille asukohta ei ole visuaalselt enam praktiliselt võimalik lokaliseerida. Sellised suvemõisad on näiteks Duborg, Sõjamäe, Estonia ja Erbe.
2. Suvemõisad, millest on säilinud mõningane hoonestus, kuid haljastusest üksnes mõned puud. Sellised on näiteks Wittenhof ja Tiesenhusenite suvemõis.
3. Suvemõisad, mille hoonestus on hävinud, kuid on säilinud osaliselt haljastust. Sellised on Gloy ja Windeki suvemõisad.
4. Suvemõisad, mille hoonestus ja haljastus on osaliselt säilinud, kuid olemasolevad hooned pärinevad suvemõisaperioodi lõpust, mil need olid muudetud tööstuslikel eesmärkidel. Osaliselt võib olla ka tegu vanale vundamendile uute hoonete püstitamisega. Sellised on näiteks Mustjõe, Lindheim, Friedheim ja Carlshof.
5. Suvemõisad, mille hoonestus on enamuses hävinud, kuid on säilinud enam-vähem terviklik haljastus. Sellised on näiteks Löwenruh ja Dunten.
* * *
Tallinna mõisad ja nende tänased asukohad
MINE OTSI ÜLES: Huviline leiab pealinna kunagised suvemõisad selle tabeli järgi Tallinna kaardilt hõlpsalt kätte.
MÕISA NIMI ASUKOHT