TULE, LÄHME MEILE! Tallinna Linnamuuseumi näituse „Kõlvatu Tallinn“ kuraator Madli Vendik teeb pikemate sügisööde puhul ekskursiooni Tallinna pahupoole ajalukku. Kohtume prostituutide, kupeldajate, narkarite ning joodikutega umbes sajanditagusest ajast.
Tallinna Linnamuuseumi näitus „Kõlvatu Tallinn“ ei ole lineaarne ülevaade prostitutsiooni ajaloost Tallinnas. Ei ole tegemist ka üksnes prostitutsiooni käsitleva ekspositsiooniga, vaatluse all on muudki teemad, mida ühel või teisel viisil on aegade jooksul kõlvatuks peetud. Siin räägitakse tallinlaste ihadest ja tabudest, suguhaigustest, erootikast ja pornograafiast, prostitutsioonist ja prostituutide elust keskajast Teise maailmasõjani. Nime „Kõlvatu Tallinn“ võiks võtta mitmetähenduslikult ja irooniaga. Vahest tasub siinkohal mustvalgel kinnitada, et näituse tegijad ei pea linlaste mineviku seksuaalkäitumist mingil viisil moraalituks või häbiväärseks ning kutsuvad muuseumi külastama avatud uudishimuga, tarbetuid eelhinnanguid andmata.
Prostitutsioon: vaesus, vägivald, hirm, meeleoluhäired
Ma ei taha kinnitada levinud väärarusaama prostitutsioonist kui millestki glamuursest. Prostituute ei ole kaasaegsed pea kunagi kujutanud meelate piigadena, kes vabal ajal pitspesus padjasõda peavad või sensuaalselt peegli ees keerutavad. Pigem heidame pilgu prostitutsiooni räpasele reaalsusele, mida iseloomustab vaesus, vägivald, hirm ja meeleoluhäired.
Tallinna Linnamuuseumil eraldi seksi- või erootikakogu ei ole. Kõik vähegi pikantsem fotomaterjal sai okupatsiooniajal foto- ja negatiivikogust eemaldatud ja ilmselt hävitatud. Sama saatus tabas ka teiste Eesti muuseumite „kõlblusest kaugele“ jäävaid museaale. Siiski on muuseumi huvi näidata oma kogusse kuuluvaid esemeid. Kõlvatul näitusel on museaalid jäänud pigem taustamängijateks, mis lasevad domineerida tekstil ja toetavad seda ruumiloomise näol. Teadaolevalt on vaid üks näitusel välja pandud esemetest kuulunud päriselt prostituudile, kuid ka ülejäänud asjad esindavad siiski oma ajastut ning seeläbi toetavad näituse sisulist poolt. Nii on külastajatele välja pandud näiteks raidkivi sea seljas sõitva alasti naisega, et manada esile kujutlust keskaja visuaalsest ja vaimsest olustikust, Lorupi klaasivabrikus valmistatud „udustaja“ (pulverisaator) ja puudritoos, et luua eliitbordelli õhustikku, 20. sajandi algusest pärit napsupudel, et äratada ellu perverssustele kalduva fotograafi elu- ja tööruumi jne.
Sisenedes leiab külastaja end esmalt stiliseeritud keskaegselt tänavalt. Otse ees kõrgub kirik altari, vitraažakna, kirikupingi ning hooramiselt tabatud õnnetu naisega. Need, kes ootavad näituselt nõretavat erootikat ja vulgaarseid visuaale, võivad ehk pettudagi, sest midagi silmatorkavalt seksikat ruumis pole. Aga pikantsuste jahtijad peavad vaid avama raamatud, mis esmapilgul paistavad igati siivsate lauluraamatutena. Üks neist peidab endas pildiraamatut, pornograafiliste gravüüride kogumikku „I Modi“ („Poosid“), mille algversioon pole paraku säilinud, kuid millest tehti 18. sajandil arvukalt ümberjoonistusi.
Teise raamatusse on peidetud tsitaadid (luterlasest) Balthasar Russowi Liivimaa Kroonikast, mis kirjeldavad seda kohutavat hooraelu, mida (katoliiklastest) abtid ja piiskopid elasid. Kirik püüdis küll hoogsalt linnakodanike patuelust jagu saada, kuid siiski kurdab Russow, et ka kõrged usutegelased ise polevat olnud kaugeltki moraalijüngrid. „Kui mõne piiskopi sohinaine oli vananenud või talle kauemini ei sobinud, siis andis ta selle vabatalupojale naiseks, annetades veski või tüki maad ning võttis endale paar koda järgemööda uue tüdruku ja heitis tema juurde. Samuti toimisid kõik toomhärrad ja abtid.“
Mida peeti hooramiseks
Et ilmestada keskajal karistamist hooramise eest, on näitusele püstitatud häbipost. Kõlvatute tegude eest määratud karistused rõhusid suuresti avalikule alandamisele ja häbistamisele. Naisi võidi panna raekoja platsil häbiposti, anda ihunuhtlust ning tuli ette sedagi, et neil lõigati maha juuksed, mis naelutati kaagile. Seega pakub näitusesaali tagumine nurk kindlasti rõõmu ja erutust kõigile trihhofiilidele. Saab uudistada sajandite vanuseid juukseid, mis kenaks patsiks põimitud, arvukaid rippuvaid patse tuleb aga järgemööda sikutada, et tutvuda 17. sajandist pärit hooranimekirjade süüdistuspunktidega. Hooranimekirjad on dokumendid aastatest 1660 ja 1666, kus on valdavalt kuulujuttude järgi kontrollitud ja üles loetud Tallinnas tegutsenud sündsusetud naised.
Kesk- ja varauusajal ei tähendanud sõna „hoor“ sugugi vaid prostituuti: hooramiseks peeti igasugust abieluvälist seksuaalset läbikäimist. Nii sattusid hooranimekirja näiteks Warras Trino, Kalamaja surnumatja venna hoor, kes elas Lohmani kõrtsis, ja keegi Henrich Michelsohni juures elanud Margaret, kes olevat hooranud ühe rätsepaga ja ei käinud üldse kirikus.
Läbi sauna, kus vilksab paljast ihu, mööda Wiiralti rõlgetest tantsivatest põrgulistest, mööda süüfilisehaavandites suguelunditest jõuab näitusekülastaja luksuslikku ruumi, mis viitab kõrgklassi bordelli eesruumile ja annab ülevaate prostituutide elust ja oludest 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses. Tollastel Tallinna bordellidel olid sageli uhked nimed: „Victoria“, „Venezia“ ja „Mandshuria“, „Polarstern“ ja „Royal Stern“, „Gelbe Affe“ ja „Deutscher Rhein“.
Linnavalitsuse bordellimäärus
Tallinna prostitutsiooni ajaloos võib märkimisväärseks pidada aastat 1872, mil kuberner Mihhail Šahhovskoi lasi kontrollida linnas tegutsevaid pordumaju. Kõigile nõuetele vastasid vaid Helene Martsoni bordell Suur-Kompassi ja Maria Trio oma Müürivahe tänaval. Kuberner soovitas ainult need kaks alles jätta ning kohandada „härradele heast ringkonnast“, selleks tekkis aga mõte hakata koguma annetusi perekondadelt. Paraku tõstsid protesti „hea ringkonna“ naised. Ei aidanud ka kuberneri kannatlik seletus, et „seame ju sisse paigad, kus kõik on viisakas, nõuetekohane ning daamid puhtad!“.
- aastal kehtestas linnavalitsus ka bordellimääruse. Määrused sätestasid muu hulgas, et Tallinnas tohtis olla kuni kuus lõbumaja; ametisse ei tohi võtta leeris käimata luteriusulisi, rõugete vastu vaktsineerimata isikuid ja neid, kellel tiisikus, kroonilised mädapaised, kärntõbi, sügelised või mõni muu säärane haigus; ühest bordellist on lubatud teatrisse korraga kaks naist ja siis istugu nad ainult tagaridades; pühapäevadel tohib bordell hakata vastu võtma alles pärast jumalateenistust; nii lõbumajapidajal kui ka prostituudil on õigus nõuda, et klient näitaks välja oma teatava kehaosa; pärast iga klienti järgnegu korralik tupeloputus kloorlubjalahusega ning vähemalt kord nädalas peab prostituut end üleni pesema.
Seädused perrenaesele, kes tüddrokuid peab (1872):
Tüddrukuid piddada tohhib üksi üks naesterahwas, kes 30 ja 60 aasta wahhel on.
Üksi neid tüddrukuid tohhib prukida, kelle nimmed on kirjas üllespandud, teisi ei tohhi koggoni jure lasta.
Perrenaene tulleb sure trahwi alla, kui ta omma tüdrukuid lia prukimise läbbi lasseb üsna rammotumaks tehha.
Ka perrenaene isse, teemma ülleskaswand tüttred, suggulased ja teniad sawad järrelewatatud, kui arwatakse, et nemmad enaast ka prukida lassewad.
Kangeste on ärrakelatud milgil wisil katsuda, tüddruko raskust ärra lämmatada (st rasedust katkestada).
Dunkri tänava porduelu
Tegelikult oli n-ö eliittüdrukuid vähe ning valdav enamik prostituute pidi läbi ajama omal käel, suhteliselt tagasihoidliku ning ebakindla sissetulekuga. Vaese prostituudi eluolust annab aimu järgmine näitusesaal, mis kujutab vahest tuntuima Tallinna prostituudi Dunkri Lonni eluruumi.
Dunkri Lonni, sünninimega Anna Maria Anspuu/Anspu, asus 1924. aastal (teistel andmeil 1928. aastal) elama Dunkri tn 5 majja pööningukorterisse nr 4. See oli kitsas kolmekordne maja, kuhu igale korrusele mahtus vaid üks korter põrandapinnaga u 25 ruutmeetrit. Pööningukorter, mis koosnes köögist ja toast, oli pisut väiksem – u 20 ruutmeetrit. Ka näitusel kujutatud Lonni tuba on 20 ruutmeetri suurune, et külastaja tajuks, kui kitsuke naise elu ja tööruum oli. Sama korter oli ka paik, kus lihunik Aleksander Kerde Lonni elu lõpetas.
Kui uskuda ajaleheartiklite kirjeldusi Dunkri Lonni viimastest päevadest, võib olla kindel, et Lonni kannatas oma elu lõpul meeleoluhäirete käes, oli närviline ja kurvameelne, kahtlustas mehi ja kartis vaime ning kuradit. Ka näitusekülastajat jälgivad seina sees painajalikud tigedad silmad. Lonni voodi ees on aga vaip vereplekiga ja taparelv – kahekilogrammine kaaluviht. Lonni surnukeha ülevaatuse protokollist võime lugeda: „Laip lamas küljel. Alumine kehaosa paljastatud. Pealuu purustatud. Laiba ümber suur vereloik. Laiba kael sallidega kokku nööritud. Parem kulm lõhki. Tapetu peas on kuus haava.“
Muide, Dunkri tänaval elas samal ajal teisigi prostituute: Dunkri tn 21–2 elas 25-aastane Lisette, Dunkri 13–10 24-aastane Marie ja 38-aastane Marie ning sama maja 9. korteris 25-aastane Ella.
Pornograafia kirjanduses ja fotol
Näituse viimane ruum on pühendatud erootikale ja pornograafiale kirjanduses ja fotograafias. 19. sajandil hoiti erootilist kirjandust tavaliselt salajas ning peideti neid n-ö mürgikappidesse, sageli köideti teiste raamatute vahele. Külastajal on taas võimalus sirvida ilmsüüta paistvaid raamatuid, mis tegelikult peidavad endas nii maailmakirjanduse (porno)klassikat, meditsiinikirjanduse vormi peidetud sulaselget erootikat ja lorilaule suguhaiguste kliiniku lõbusast elust:
Üks paigake siin Koplis on,
kus arstitud saab aige munn,
kus triper, sanker, sihvelis,
saab välja arstitud kõik siis.
Kui neiud sul on liiga teind
ja munniots sul kärna läind,
siis lase jalga Koplisse
ja näita türa tohtrile.
…
(Autor ja aeg teadmata)
Ajaleht Kõlvatu Tallinn
Ruumi seintel on 20. sajandi alguse pornograafilised pildid ning saab tutvuda Eesti pornokuninga, nilbe aadlivõsukese Ned de Baggo (sünninimega Eduard von Baggehufwudt, 1904 – ?) pöörase elulooga, kust ei puudu vangisistumised ja sealt põgenemised.
Näituse juurde kuulub ka Kõlvatu Tallinna nimeline ajaleht, mis koondab 1920.–1930. aastate erinevates ajalehtedes ilmunud põnevaimad lood prostitutsioonist Eestis ja välismaal, meesprostituutidest Tallinnas ja Pariisis, siivutu alatooniga lugejakirjad ja tutvumiskuulutused. Saab lugeda pikemalt Dunkri Lonnist ja tema mõrvarist, mustlaseidest, kes Ülemiste järve ääres oma kurttumma tütart kupeldas jne.
Näitust „Kõlvatu Tallinn“ saab Tallinna Linnamuuseumis kaeda lausa 2023. aasta kevadeni. Neile, kel tekkis nüüd kõhklus, et kas näitus ehk liiga kuiv ja akadeemiline saanud, olgu öeldud, et väljapanek sisaldab ka genitaale igale maitsele ning kapinurgast võib tähelepanelik piiluja leida ka palsameeritud munandi.
Naiste mäss Veerennis
100 märatsejast toodi 10 arestimajja
(Vaba maa 12. veebruar 1931)
Eile, kolmapäeva hommikul tõstsid Tallinnas, Veerenni tänaval, linna naha- ja suguhaiguste haigemajas sundravimisel olevad naisterahvad „mässu“. Ligi 100 ravimisel olevat preilit hakkasid märatsema ja ähvardasid mõnda isikut haigemaja personaalis kotti ajada. Põhjuseks oli asjaolu, et haiged ei ole rahul praeguse ravimise korraga haiglas. Nad leiavad, et neid peetakse haigemajas ülearu kaua. Kuna haigemaja personaalil võimata oli omaljõul majas korda jalale seada, kutsuti kohale politsei.
Alles siis, kui kolm-neli kordnikku eesotsas politseikomissariga kohale läksid, suudeti haigemajas rahu jalale seada. Enne tuli aga sealt arestimajja tuua kümme preilit, keda süüdistatakse „mässu“ õhutamises. Raske oli ka politseil preilidega hakkama saada. Nähes politseid, võtsid „mässuvaimus“ viibivad naised endid alasti ja tõrkusid politseiga kaasa tulemast.
Ned de Baggo, esimene Eesti pornokunn
Ned Baggo sündis Eestimaa rüütelkonnast 1911. aastal väljaheidetud Vasalemma mõisniku Eduard (Ned) von Baggehufwudti (vanem) (1870–1945) ja Nikolai von Glehni tütre Elsbeth von Glehni (1869–1931) pojana.
Oma erootika- ja pornopiltidel kasus Baggo sageli kooliõpilasi, keda meelitas šokolaadi ja likööriga.
Libeda iseloomuga, kiitsakas ja veider Ned Baggo kasutas oma abilisena pooside väljamõtlemiseks Edgar Teichi abi. Seejärel saatis aktipiltnik kõlvatud materjalid lunapostiga Euroopa rikastele vabrikantidele. Poosidest tehtud ülesvõtteid aitas veel levitada kolmaski mees – Wilhelm Thomson. Kriminaalkomissaril õnnestus aga osa saadetistest postiasutuses kinni pidada, mispeale Euroopast hakkas saabuma vihaseid noote piltide mittesaatmise eest.
Lõpuks tabati Baggo Tallinna ühest ateljeekorterist koos Teichiga otse poosipildistuselt. Komissar nõudis meeste Tallinnast väljasaatmist. Mehed interneeriti Kihnu saarele, kuid peagi saatis Pärnu-Viljandi prefekt telegrammi, et mehi saarel enam pole.
Baggo jätkas tegevust Tartu ja Valga kandis, saates poolalasti pilte taas Euroopasse, mis jahendas taas kord Eesti suhteid teiste riikidega. Kriminaalkomissar pidi alla neelama ikka ja jälle mõrusid kaotusi Baggo juurdluse lõpuni viimises. Seksi-, alkoholi-, šokolaadi- ja kokaiinimaias Baggo tegutses alati komissarist üks samm ees. Baggo piltidele tulnud koolitüdrukud ja -poisid said tavaliselt võtte eest 5–10 krooni. Üks Ned de Baggo modell oli neegermaadleja („Must Apollo“) William Thomson, kellel Tallinnas viibides oli suur edu naiste juures ja keda võis lokaalides näha paremast seltskonnast daamidega.
Ned de Baggo levitas Monte Carlos elades pornograafiat Itaalias, Saksamaal ja teistes Euroopa riikides. Selle eest karistati teda Saksamaal pooleaastase vangistusega, mille järel ta naasis Eestisse. 23. aprillil 1928 mõistis Tallinna 1. jaoskonna rahukohtunik Ned de Baggo kõlblusevastaste ja pornograafiliste piltide laiali laotamise ja avalikus kohas näitamise eest üheks kuuks aresti. Tema modellide väljaselgitamiseks korraldas politsei läbiotsimisi ja ülekuulamisi.
- aastal ostis Baggo endale sõiduauto. Tema kuuteenistuseks oli 50 000 – 70 000 senti. Alates märtsist 1930 elas Ned de Baggo Nõmmel Metsa tänaval, kus juba varem elas tema ema. Viimane ei olnud tema tegevusest teadlik, Ned de Baggo püüdis seda ema eest varjata ka Saksamaal vanglas olles.
- aprillil 1930 arreteeriti Ned de Baggo Berliinis. Teda kahtlustati Saksa politsei poolt kui „Düsseldorfi mõrvarit“ (tegelikult oli see Peter Kürten). Kas tal oli ka tegelikult sadistlikke või muid seksuaalseid ebanormaalsusi, ei läinud korda välja selgitada, kuid osadel tema piltidel oli kujutatud naiste piinamist, peksmist ja vägistamist. Novembris 1930 pöördus ta Eestisse tagasi ja kuulutas oma naasmisest ajalehtedes.
Oktoobris 1931 tabas kriminaalpolitsei Ned de Baggo Tallinnas rõvedate piltide valmistamiselt, milleks poseerisid seltskonnas tuntud daamid. 27. oktoobril 1931 mõistis Tallinna-Haapsalu Rahukogu Ned de Baggo pornograafia levitamises ja trükiseaduse rikkumises õigeks. Ta andis koos Kivilombi Intsuga välja ajakirja „Nauding“.
- aastal laskis ta Nõmmel Antovi trükikojas trükkida väikese läkituse maarahvale, seletuskirja, milles ta avaldas oma vaateid pornograafiale ning paljastas isikuid, kes Tallinnas sel alal tegutsesid.
- aastal saabus Inglise politseilt Tallinna palve, et Eesti ametivõimud tõkestaksid tema tegevust.
- oktoobril 1933 tabati Ned de Baggo Valgas, anti 23. oktoobril üle Eesti võimudele ja saadeti Sisekaitseülema varasema määruse alusel Kihnu saarele, kuhu ta saabus 25. oktoobril 1933.
Augustis 1934 põgenes Ned de Baggo Kihnu saarelt Pärnu kaudu Lätisse, ületades piiri salaja metsas Ikla ja Heinaste vahel, ja elas seejärel valedokumentidega Poolas, Austrias, Tšehhoslovakkias, Itaalias ja Monacos.
- aastal arreteeriti ta Las Palmases ja mõisteti kolmeks aastaks vangi. Selleks ajaks oli ta pornograafiliste piltide levitamise eest mitmest riigist lahkuma sunnitud.
- aastal oli Ned de Baggo Hispaania põgenike koonduslaagris Prantsusmaal.
Ema müüb tütart
Mustlaseide äri Liivamägedes
(Rahvaleht, 7. mai 1932)
Pühapäeviti võib kohata Ülemiste järve liivamäestikus „grüünes“ olevate agulielanike vahel liikumas omapärast paari: lühikesekasvulist tõmmut eite ja pigimusta juukselakaga tüdrukut, kes lällutab arusaamatuid häälitsusi. See on ümbruskonnas tuntud mustlaseit oma tumma tütrega.
Käivad nad ikka siin napsuvõtvate meeste juures. Tüdruk shestikuleerib, kõneleb käte abil, ema kõrval kupeldab ja kutsub.
Ühel päevitamisseansil oli juhus sattuda nende lähedale. Joobnud, aastalt kuni 16-aastane, näost täiesti „mahakäinud“, määrdunud tüdruk tikub ligi. Ema on kohe platsis, hakkab kauplema, pakub tütart…
„Anna talle üks kroon… Anna 50 sentigi!“
Ja kuigi joobnud tüdruk on eemaletõukavalt vastik, jätkab mustlaseit mangumist, mangub kui…mustlane.
Veidi hiljem sobib eidel pikema jututa kaup ühe vanema mehega. Kähku käsutab ema tütart, kellele vanamees nähtavasti ei meeldi. Kuid ema ebamäärane liigutus käega muudab tütre meelt ning see nõustub. „Äri“ teostub samas lagedal ja mõne aja pärast tüdruk annab ema kätte mõne kõliseva metallraha.
Vahepeal on eit kauba sobitanud teise mehega, kes uudishimulisena lähemale tulnud. Samas kirub eit poisse, kes neid metsa meelitanud, seal viina jootnud, aga raha pole olnud.
Ema otsib kundesid ja võtab vastu raha. Ning oma emalikku elutarkust väljendab ta umbes nii: „Mis ma tumma plikaga muud oleks peale hakanud?“
Tallinna ööelu
(Uus Kosjaleht nr 3, 1932)
Pimeduse saabumisega ilmuvad südalinna tänavaile n.n. avalikud naised. Neid võib näha harilikult juba kaunis varakult, eriti just nooremaid, poseerimas elumeeste ees. Viimaste hulgas on nad enamasti tuntud ja selle tõttu näeme sageli, kuidas mehed annavad möödaminnes sarnastele naistele salaja signaali, ja peagi märkame, kuidas mõlemad kaovad tasahiljukesi salamülgaste suunas, mida leidub südalinnas küllaldaselt. Kuigi möödas on need kuldsed ajad, mil tegutsesid kahtlased „möbleeritud toad“ just kõige käidavamas kohas, nagu raatuse vastas, Harju ja Kuninga tänava nurgal ning mujal, rääkimata Dunkri ja Uuest tänavast, mis olid lausa salamülgaste asupaikadeks, siiski aetakse sarnast äri veel praegugi üsna raatuse külje all numbritubades, pealegi kaunis avalikult. /- – -/ Veel mõni aasta tagasi pakuti end meestele otse pealetükkivalt, avateles üksteise võidu: „Lähme meile!“ Nüüd seda enam ei juleta karistuse kartusel. Sellepärast esinetakse ettepanekutega ikka vaid neile isikutele, kes enam-vähem tuntud selliste naiste tarvitajatena. Hoopis vastikud on aga need avalikud naised, kes ilmuvad tänavale joobnutena, paberossid suus, ja loobivad roppe sõnu joobunud „kundedele“.
/- – -/
Hoopis teistsugused tüübid kui mujal, liiguvad Viru tänava lõpul ja Valli tänaval, „musumäe“ all. See koht on armulaada „mustemaks“ pooleks, kus ajavad oma äri alamatsorti avalikud naised ning liiguvad ringi nende „kassid“ ja salajased kokaiinimüüjad. „Mustemaks“ hüütakse seda kohta just sellepärast, et seal leidub hulgana sarnase välimusega naisi, kellele kaine mees vaevalt julgeks ligineda. Mõni aasta tagasi oli Valli tänav sarnase „ööpubliku“ harilikuks asukohaks, kuid sealt nad suruti peagi välja – turu äärde, kust praegu öisel ajal keegi hea nimega kodanik naljalt ei julge minna mööda, sest sealsed naised on üpris pealetikkuvad ja nende „kunnide“ välimus sedavõrd kahtlane, et peletab eemale iga korraliku inimese.
Omapärane on „Estonia“ teatri vastus asetsev kolmnurgeline puiestee. Päeval veedavad seal aega teemaja külastanud sissesõitnud habemikud venelased, kastes ohtralt kuuldavale „mattisi“. Kuid õhtul ilmuvad sinna teistsugused tüübid – kähiseva häälega naised, suitsud suus, ja klaasistunud silmadega kokainistid. Seal nad istuvad ja naudivad „Estonia“ kontsertaiast kostvat muusikat. Sealjuures naised noolivad hoolega vastusasuvast kõrtsist väljuvaid topsisõpre. Juhtub mõni niisugune olema üsna „tüma“, siis katsutakse seda püüda „haneks“, asudes juure ja küsides paberossi ning kui see saadud, siis „kas ostad topka kah?“. Pole kõrtsisõber küllalt teadlik oma tegudes ega tõrju jalahoobiga eemale pealetükkija, siis ta nõustub harilikult ruttu, ja nüüd järgneb rännak „grüünesse“, s.o. kusagile promenaadi ääres asuvasse põõsastikku või rohtaeda, kuhu sissepääs pole seotud suuremate raskustega. Lahked „preilid“ pole ka väga nõudlikud: paarkümmend senti topkarahaks, mõni pabeross ja asi on klaar…
Vaadeldes seda kirevat „põhja-kihti“, peab tahtmata hüüdma: Milline vastuolu! Sest mõelge ometi – ühel pool „Estonia“ luksuslokaal, kus lõbutseb ja veedab aega pealinna „koorekiht“, kuid tarvitseb ainult astuda üle tänava ja sattudki asukohta, kus pealinna kõige viletsam „allilma“ kiht, kel endalgi on häbi ilmuda päeva ajal teiste inimeste silma alla tänavale, on end seadnud sisse üsna mugavalt.
