MILLINE NÄGI VÄLJA PEALINN: Kunstiajaloolane Harry Liivrand pani esmakordselt kokku kalendri poststalinistliku Tallinna fotodest.
Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu kalendrid on läbi aastate olnud pühendatud eesti aja-, kultuuri- ja keskkonnaloole, tutvustades ühtlasi mõnda huvitavat kogu, teost või autorit kultuuriloolise baltika kogu varasalvest. 19. sajandi Tallinna vaategraafika, August von Kotzebue näitemängud, 18. sajandi nn majaisanda kirjandus, 1920. aastate Pirita, Carl Dullo trükikoja kirjaproovid, August Rebase fotokogu või Johan Caspar Lavateri füsiognoomilised fragmendid olgu vaid mõned näited viimaste aastate teemadest.
Tasapisi avanev Tallinn
2017. aasta kalender tervitab vaatajaid postkaartide valikuga raamatukogu rikkalikust fotokogust, aastaist 1953 ja 1955. See on raudse eesriidega varjatud nõukogude okupatsiooniaeg. Kuid mitte enam niivõrd verine ja suletud Stalini-ajastu kuivõrd tasapisi välismaailmale avanev 1950. aastate keskpaik, mil nn sula-perioodi alguse Nõukogude Liidus laienes siseturism, okupeeritud Eestile hakkas tekkima „Nõukogude lääne“ kuvand ning eestlased said taas hakata tegema turismireise välismaale, isegi külastada oma välismaal elavaid sugulasi.
Näiteks 1957. aastal käis 562 ENSV elanikku turistina 18 välisriigis, ent esimesed välisturistid saabusid Tallinna siiski alles 1959 (Soomest). Ajastu meeleolusid iseloomustavad ka reisikorralduslikud faktid: 1954 avas Tallinna Autobussipark bussiühenduse Leningradiga ja 1955 tegi uksed lahti Tallinna lennujaama uus hoone.
Sõjapurustustest hoolimata oli ka „hambaaukudega“ Tallinna vanalinn endiselt muljetavaldav turismimagnet. Just kuuskümmend aastat tagasi, aastal 1957 ilmub Eestis esimene pärast II maailmasõda trükitud põhjalik Tallinna reisijuht („Tallinn“, Eesti Riiklik Kirjastus, koostanud V. Tarmisto; ilmus ka vene keeles; kaanel tunnuspildina Tallinna raekoda). Kalendri komplekti moodustavaid fotopostkaarte kõnesolevast raamatust küll ei leia. Siinkohal peaks aga meelde tuletama nõukogude trükipoliitika kaht põhiomadust – bürokraatlikkust ja aeglust. Impressumi järgi saadeti raamat „Tallinn“ ladumisele juunis 1956, kuid trükkimisele läks ta alles juunis 1957, mis tähendab, et nõukogude raamatukirjastamise trükiprotsess käsikirjast raamatuks võttis aastaid. Seega pole võimatu, et teose käsikiri valmis juba 1955, võib-olla isegi 1954 ehk siis käesolevate fotopostkaartide trükkimise ajal. Muuseas, värsket reisijuhti arvustas printsipiaalselt Õhtulehes toonane noor kunstiteadlane Leo Gens.
Dokumentatsiooni väärtus
Postkaardid kujutavad esmalt Tallinna vaatamisväärsuste standardvalikut: Viru väravad, Kiek in de Kök, Kloostrivärav Saunatorniga, Schnelli tiik Stenbocki majaga, Meyeri trepid EEKS-Majaga, Kadrioru loss, Peetri maja, Russalka, Pirita klooster, samuti aegumatult romantiline motiiv purjekatega „Õhtu lahel“ – ajastu illusoorse vabaduse sümbol. Teisalt lisanduvad uude urbanistlikku struktuuri vastvalminud ja tänaseni mõjukad arhitektuurilised maamärgid: stalinistlikus klassitsismis laiendatud Estonia teater (Alar Kotli, 1946–1947), Kunstifondi hoone (Alar Kotli, 1953) Vabaduse väljakul ja Mäetehnikumi ühiselamu Pärnu maanteel (Pospehhov, 1950).
Viimased postkaardid teenivad muidugi nõukogude ehituspropaganda eesmärke – näidata Tallinna aktiivset ülesehitamist ja rekonstrueerimist tõeliseks nõukogulikuks suurlinnaks, mida fotode kompositsioon eraldi rõhutab. Kõik kolm imposantset suurehitist on sotsialistliku paraadarhitektuuri kõnekad näited, motiivide helget meeleolu tõstab omakorda esile võtte aeg: päikeseline suvepäev roheluses parkide ja jalutavate-puhkavate inimestega.
Tänaseks on neil ülesvõtetel juba ajaloolise dokumentatsiooni väärtus, kui mõtleme kahjuks ammu ümberkujundatud Tammsaare regulaarpargile ja Estonia katuse- ja külgtornide renoveerimisele nende algkuju taastamiseks mõne aasta eest, või aktuaalsetele plaanidele lammutada nüüd tühjalt seisev Mäetehnikumi ühiselamu.
Erinevused ja muutused
Erinevusi märkab ka vanalinna populaarsetel motiividel: Suur-Kloostri tänava linnamüür koos Kodulinna majaga pole veel restaureeritud, Viru tänava perspektiivvaatest võime aga leida kino Bi-Ba-Bo varemeis hoone ja parempoolse juugendmaja naabrile pole veel neljandat korrust peale ehitatud. Russalka rakurss on just valitud selline, et rist ingli käes risti ei meenutaks, Kadrioru lossi esiküljel asetseb ENSV vapp ning aknaid ümbritsevad luugid, katust ja rõdu ei äärista barokne balustraad nagu nüüd, lossi ees kasvavad aga kenasti pügatud elupuud jne.
Kui võrdleme Pirita kloostrikiriku monumentaalse viilu sõjaeelseid fotosid 1953. aasta ülesvõttega, näeme üht suurt erinevust: viilu keskel sakilist kuuliauku. Selle lasid Tallinnast põgenevad nõukogude meremehed laevalt kiriku pihta 1941. aasta suvel. 1950. aastate tänava-atmosfääri ilmestavad ka tollased luksusautod Pobeda ning rahvaauto Moskvitš.
Suurema osa fotode autorid on praeguseks unustatud, kuid 1950.–1960. aastatel aktiivselt tegutsenud fotograaf Paul Pere (1911–1976), kes 1950. aastatel oli esimesi värvifotograafiaga tegelejaid Eestis. 1956. aastal ilmus Perel kahasse Anton Muti värvifotodega laulupeoalbum „Tuhandest südamest“, tema ilmselt avalikkusele kõige tuntum fotoprojekt. Mõned fotod siinses komplektis pildistas E. Ignatovitš. Autentsuse huvides olen eestikeelsetes fotoallkirjades säilitanud tollase kirjaviisi.
