KUIDAS RÄÄKIDA SÕNU KASUTAMATA: Anu-Rosin Tuisk kukkus nagu taldrik laualt Rahvusvahelise Improteatrite Festivali saali. Ja ütleb, et festival kleepis ta viivitamatult kokku.
Miks ma kirjutan pea kaks kuud hiljem ühest Tallinnas toimunud nišiüritusest? Festivalist tegijatelt tegijatele, kuhu ma üsna juhuslikult sattusin. See ei ole festivaliarvustus. Ma pole päris kindlasti pädev 4. Rahvusvahelist Improteatrite Festivali Tilt arvustama.
See on hoopis minu seekordne aastalõpuretsept, kuidas seljatada kaamos. Retsept on lihtne: koge midagi sellist, mida sa pole varem kogenud. Ürita selle sisse minna.
Mis unine? Mis nurgatagune?
Aastalõpuretsept ei sisalda ainsatki nime, antagu andeks, kuna see pole arvustus. Mõni asjassepühendatu tunneb nagunii ära, kellest jutt. Teistele ei ütle need nimed suurt midagi. Las nad siis olla.
Keset suurt ja halli kaamost juhtus nii, et sattusin Sõpruse kinno, improteatrite festivalile Tilt. Ma vist polnud kunagi varem improteatrit näinud, kuigi mingi ähmane ettekujutus, mis see võiks olla, oli mul ometi olemas. Ja lootus, et see festival võiks seljatada kaamose.
Kui öeldakse „festival‟, kujutab inimene ette suurt melu, rahvamasse tunglemas siia-sinna. Seda, et miski ületab argireaalsuse.
Sisenesin paar hetke peale ametlikku algust festivalipaika ja mida ma ei näinud, olid rahvamassid. Hm? Mis unine, nurgatagune festival see nüüd on, mõtlesin esmalt ja istusin nõudliku näoga hõredalt asustatud kinosaali. Hakatagu mind nüüd lõbustama. Inimesi tilkus vaikselt juurde. Mõni tüüp jõi vaikselt õlut ja mõni ei joonud.
Padi paneb näitleja laulma
Tühi lava. Inimesed tulevad lavale. Nad lasevad publikul aplausi abil valida neljast laulust ühe. Publik läheb üldiselt asjaga kaasa, mina mitte eriti. Nooh, tehke nüüd midagi… suurem osa publikust on tegijad ise. Seega sulamistemperatuurile palju lähemal olevad isikud kui mina, kes ma olen sinna suvaliselt oktoobrihallusest sisse astunud.
Teise etenduse ajal hakkan vaikselt üles või sisse sulama. Nad viskavad publikusse patju. Padjad on lavale tagasiviskamiseks. Padi paneb näitleja laulma. Seda vaataja poolt valitud suvalisel hetkel. Täpselt sellest punktist edasi, kuhu ta omadega jõudnud on. On naljakas ja aukartust äratavalt jabur. See jaburus sünnib kohapeal koostöös publikuga. Näitleja küsib publikult näiteks: kui vana ma olen? Või: mis mu kirg võiks olla? Sellest saab lähtepunkt, mille ümber kogu tegelaskuju kohapeal ja hästi kiiresti luua.
Või siis selline variant, et inimestel palutakse kirja panna lugusid, mida nad pole kellelegi rääkinud. Need loetakse lavalt ette ja nende põhjal moodustub etendus.
Käsikirjata teater
Meenuvad kunagised klassiõhtumängud. Kirjuta poisi nimi, voldi paber kokku ja anna edasi… kirjuta tüdruku nimi… kirjuta, kus nad kohtusid, mis nad tegid… ha-ha-haa… oi kui tobe ja oi kui lõbus ja võiks ikka ootamatuid pöördeid täis ka olla. Täpselt sama tobe ja lõbus ja ootamatuid pöördeid täis improteater ongi.
Improteater on käsikirjata teater, mida ei saa kunagi täpselt samasugusel kujul korrata. Alati on esietendus ja mitu korda hullem, kui milline iganes tavateatri esikas olla võiks. Iga näitleja õudusunenägu, et läksin lavale ja olin kogu teksti ära unustanud, saab teoks.
Tekstiraamatut ei ole olemas, toetavaid dekoratsioone ka mitte. Valgustajad ja helimehed on, aga ka nende peale ei tasu loota, sest nad on samavõrd improviseerivad… ja võivad vabalt ka mingi ootamatu vimka sisse visata. On küll mingid eelnevad kokkulepped ja nipid, mille abil ekstreemsituatsioonist mitte välja nihverdada, vaid auga välja tulla.
Korralik adrenaliinilaks, mida pritsib justkui mööda saali ja millest ka kõige skeptilisem osa publikust puutumata ei saa jääda. See latakas seljatab kaamose ning mis seal salata, üsna kiiresti.
Ei mäleta silpigi
Esimese uniselt ja skeptiliselt alanud õhtu lõpuks on mind tabanud tunne, et kui saaks, siis tormaks kohe hommikul mõnda neist lugematutest festivaliga kaasnevatest töötubadest. Ja oleks see vast… Erinevatel põhjustel ei saa ja minu osaks jääb seekord etendusi vaadata.
Jah, ma saan aru, et mõni on võimeline suvalise koha pealt lauldes rääkima hakkama. Eks ta ole seda ikka enne harjutanud ka.
Aga kuidas rääkida ilma sõnadeta? Rääkides justkui inimkeeli, mis ometi pole ükski meile teadaolev keel? See kõlab küll kui kõrgem pilotaaž. Lisaks peavad kõik kohalviibijad sellest keelest aru saama.
„Sõnamulin‟ minu jaoks kogu festivali tipphetkeks jäigi ja ma sain kõigest aru, kuid ei mäleta tänaseks mitte silpigi sellest, millest laval juttu oli. Järelikult siis oligi tegu ideaalse improteatriga. Oli näha ja tunda, et ka teised kohalviibijad said aru.
