ÜHISKONNA JA LOODUSE MINIVORMID: Pärnu linnagaleriisse jõudis näitus „Apokalüptilised maastikud“, autoriteks Anonymous Boh ja Devil Girl. Monika Kuzmina käis asja vaatamas.
„Näitus käsitleb meie ühiskonna peavoolus ja selle kõrval tegutsevaid subkultuure ja inimkooslusi, mille eesmärgid ja käitumismudelid loovad alust täiesti uue sootsiumi sünniks: muutunud maailmakord, mütoloogiliste olendite reinkarnatsioon apokalüptilistel väljadel. Eksponeerides elusolendit kui ühiskonna ja looduse minivormi väliste maskide ja kaitsekihtide kaudu, otsib ekspositsioon välja nii inimhinge sisemised ihad ja kired kui ka meie kõigi kollektiivse kehandi varjatud hallid tsoonid,“ ütlevad Taje ja Al Paldrok.
Taje, mis pani teid tegutsema väljaspool Non Grata nimetust oma nimede alt? See näitus kannab küll Non Grata vaimu ja kihilised graafilised teosed seintel pärinevad Non Grata etteastetest, aga muud objektid on midagi uut.
Näitusel esineme Non Grata nimede all: Anonymous Boh & Devil Girl. Kuna Non Gratal on meie tegevuse põhirõhk ja see on aastakümneid juhitud loominguline üksus, siis paratamatult on sellel ka meie käekiri ja esteetika nii sisuliselt kui ka vormiliselt. Konkreetselt sellel näitusel eksponeeritud graafilised panoraamid on meie enda fotolavastustest üle maailma: Nevada kõrbes, endise orjamaja varemetel Texases jne. Enne Helsingi ja Berliini kunstiülikoole alustasin kunstiõpinguid Academia Non Gratas, kus prioriteediks oli kunst üleüldiselt ja kus pidi läbi tegema kõikvõimalikud kunstitehnikad. Sealt omandatud erinevad tehnilised oskused ei sea meediumivalikutes piiranguid ning idee saab vormuda viisil, millena see mõjub kõige paremini.
Üldiselt on kahte loomingulist hinge suhtesse väga raske ära mahutada, veelgi enam koos näitust teha. Olete aastaid koos Non Gratas tegutsenud ning nüüd teete ka ühisnäitusi. Kuidas toimib teie loominguline tandem ja pereelu? Kas on kindlad jõujooned, mis on aastatega välja kujunenud?
Me täiendame teineteist. Meie tegevus on puhtalt protsessi-, mitte projektikeskne. Elame eksperimentaalses aegruumis, kus peale jäävad loominguliselt tugevamad ideed ja teostus. Muidugi nõuab see omavahelist totaalset avatust ja teineteise usaldamist, enesekriitikaoskust ja ühiseid eesmärke. Paarkümmend aastat ühist tegevust on piisav tõestus, et see toimib mõlemapoolselt.
Teoste siltidel puudusid autorite nimetused, mistõttu ei saanud kindlat piirjoont tõmmata, milline teos kellele kuulub, kõik sulandub ühte. Kas see oli taotluslik?
Jah, see on taotluslik, sest see pole ka tähtis. Oleme näitusel igasse teosesse mõlemad omamoodi panustanud. Kõige tähtsam on loominguline vabadus ning vahet pole, mis vormingus see teoks saab.
Kas sellise tugeva natuuri kõrval ei ole ohtu kaotada enda loominguline nägu või hindad sa koostöös tekkinud sünergiat enam?
Olen tõesti tugev isiksus ja eks Al peab kõvasti pingutama oma näo säilitamiseks. Selline on elu. (Naerab.) Koostöös on võimalik kiiremini areneda, põrgatada ja peegeldada ideid, saada kohest vastukaja ning samuti lisab koostöö mitmekesisust.
Näitusel on kineetiline objekt kahe robotloomakesega „Intiimsus“, mis on ülimalt romantiline, taustaks mängimas Sonny & Cheri lugu „I Got You, Babe“. Kas see teos iseloomustab teid?
Teos on ikkagi universaalsema suunitlusega, ühiskonnas tervikuna toimuvast, kus füüsiline ja hingeline intiimsus on asendunud ühenduseks läbi juhtmerägastiku ja virtuaalliinide, millega lähedust ja kokkukuuluvust tunda ja jagada. Ka robotitel on süda.
Maailma hõlmavad pandeemiad nakatavad inimest just läbi selle lähedusevajaduse, intiimsete kontaktide kaudu ja see on nende kõige ohtlikum mõju inimpsüühikale.
Inimkonna arenguprotsess on üks paeluvamaid teemasid teie loomingus. Mis on teie arvamus, milliseid tulevikumaastikke me siis loome?
Viimase kümnendi performance’id, mida oleme teinud üle maailma, ennustasid üsnagi täpselt praegu ühiskonnas toimuvat. Mida teed siis, kui maailm kukub kokku, kes on uued kuningad ja prohvetid, kuhu asetad iseennast selles düstoopilises kaoses? Siis ei usutud ega mõeldud veel selle peale ja nüüd on see kõik käes, ühekorraga. Nagu näitusel „Apokalüptilised maastikud“ ehitavad ja lammutavad väikesed tegelased maailma alustalasid. Nad on sündinud selles hetkes, nende jaoks on see normaalsus ja neil pole kogemusi varem eksisteerinud maailmast. Nad on eksperimentaalses ruumis, kus tuleb uuesti katsetada, ehitada üles, liikuda edasi. Nende jaoks pole midagi lõppenud, vaid just algamas. Tulevikumaastikud määravad ära üha enam inimtegevuse. Need tegevused muudavad olemasolevaid mustreid ja protsesse kas tahtlikult või tahtmatult.
Näituse kontekstis näeme mitmeid tulevikuloomi, kes on endiselt imearmsad ja alluvad meie nupuvajutusele. Kas tuleviku maailm allub inimesele?
Kindlasti oleks lihtsam, kui nupuvajutusega saaksid mitmed muidu keerulised protsessid teoks. Miks ei võiks olla päris elus nuppu „Ctrl+Z“?
Imitatsioone loodusest oleks kergem hallata, kui nad alluksid inimtahtele, vastavalt korraldusele. Kaameratega varustatud tehisloomad suudavad võita pärisloomade usalduse ning seeläbi saab teaduslikku infot nende elu, tegevuste ja rituaalide kohta. Hiljuti käis meediast läbi uudis tehisdelfiinidest, keda kavatsetakse tulevikus näidata päris delfiinide asemel veepargis ja seeläbi päästa nad orjusest, kus nad on sunnitud elama ja publiku meelt lahutama. Jaapanis lõbustavadki vanavanemaid „tehislapselapsed“, kes laulavad ja deklameerivad luuletusi ja hoolitsevad nende sotsiaalse aktiivsuse eest. Kas annab asendada ka laste loomateraapiad, juhtkoerad vaegnägijatele tehisintellektiga?
Kui vajalik on empaatiline pool ja päriseluline kogemus? Kas seda saab korvata?
Performance-kunstnikuna on kehaline tunnetus ülimalt oluline. Sa oled maininud, et tulevikus taandub kehaline pool masinatele, aga kui vaim ja füüsis on seotud, siis millega kompenseerime oma kehalise tunnetuse?
See on praegu ikkagi veel täiesti hüpotees. Samas võib olla kehaline tunnetus lihtsalt oma aja ära elanud mutatsioon, mittevajalik osa inimajaloost, nagu praeguseks on telefonikabiinid või paberkandjal kirja saatmine. Ainult paar-kolmkümmend aastat tagasi oleks meid välja naerdud, kui oleksime näidanud tänapäeva reaalsust, kus vahetu suhtlemine on asendunud ninapidi ekraanides istumisega. Protsess on juba alanud ja naiivne oleks arvata, et praegune staadium on selle lõppversioon.
„Forget safety“ on üks teie sõnumitest. Kas nii ei ole raske elada? Inimene on ikka ühiskonna liige ja vajab ühiskonna poolehoidu? Kas elamine pidevalt ratastel ja suurema tagalata lõpuks väsitavaks ei muutu?
„Safety third“ on see kreedo. Kui tahad piire nihutada, ei saa lähtuda vaid olemasolevast. Seda suurem kreatiivne jõud ja heaolutunne tekib, kui suudad riskide ja raskuste kiuste tõestada, et kõik on võimalik ja eriti nauditav, kui saad seda kogeda ja jagada ka teistega. Ei tohiks ennast liigselt tsenseerida, mis pärsib paljude mõtlemist ja tegutsemist.
Olete olnud kunstivälja undeground-rühmitus. Mida see on andnud ja mida takistanud? Kas enam saabki teie kohta öelda underground?
Me ei sildista, ei sea endale piire ega lase ka kellelgi teisel ennast määrata. Tegutseme globaalselt, kõikvõimalikel skeenedel kultuuriväljal ning tegutseme protsessi-, mitte projektikeskselt. Propageerime loomingulist vabadust ja ebastandardseid meetodeid. Võimalused haarad sa ise ja piirid on väljamõeldud metaruum.
Olles reisinud üle maailma – kui erinev on riigiti ja kultuuriti kultuurimaastik?
Sõltub, kui suureks sead oma ruumi, milles liigud. Olles pidevalt ühenduses üle maailma korraga, pole erinevused nii konkreetselt tajutavad, vaid on pigem mitmekesine sulam. Riigiti on erinev ajalooline ja kultuuriline taust, erinevad traditsioonid ja käitumisnormid. Inimene on igal pool oma põhiolemuselt samasugune. Ülemaailmset loovintelligentsi ühendab püüd parema ja õiglasema tuleviku poole ja tänu ühistele jõupingutustele muutub samm-sammult ja pöördumatult kogu maailm. Globaliseerumine on lihvinud nurki ja tasandanud erinevusi ja sellest on ka omamoodi kahju. Mitmed riigid, mis veel kümme aastat tagasi olid täiesti omanäolised, näiteks nagu Lõuna-Korea ja Kuuba, on praeguseks muutunud „maailmakultuuri“ osadeks ja kaotanud suurema osa oma tolleaegsest originaalsusest. Pärnu Postimehes ilmus paar päeva tagasi „Hea uudis pärnakatele – KFC laieneb peagi ka suvepealinna“.
Olenemata sellest, et olete tuntud eelkõige oma performance-kunsti poolest, mis loob kaost, olete te ütlemata rõõmsameelne seltskond, eristudes tugevalt üleüldisest kunstimaastikufoonist. Kuidas olete suutnud hoida seda sünergiat ja meeleolu?
Hambad ristis ja vihaga! (Naerab.) Nii erinevad loomingulised tegevused, korraldamised, esinemised kui ka inimfaktorite kaasamine valdkondade üleselt hoiavad üleval intellektuaalse pinge ja loomingulise keskkonna ning see omakorda sünergia ja meeleolu. Toimetame generatsioonide üleselt, meie sõprus- ja loomeringkonda kuuluvad nii vanad kui ka noored, erinevad rahvused, seksuaalsed orientatsioonid, nahavärvid, erinevate eluvaldkondade esindajad jne. „Verevahetus“ ja mitmekesised kooslused toimivad omavahel iga kord uudselt ega lase stagnatsioonil tekkida. See on võimalus aktiivseks ideede- ja kogemustevahetuseks.
Mulle tundub, et läbivalt on teie kunstis teemaks piiri kompamine, olgu see siis elu ja kunsti või loomingu ja kaose tasakaal. Kas ka selle näituse kontekstis võib rääkida tasakaalumomendist või selle ületamisest?
Kunsti mõte on aktiveerida vaataja tajud ja meeled, liikuma panna mõtlemise ja tundmise mehhanismid. Erinevalt performance’itest, mis on kõige provokatiivsem, vahetum ja reageerimisaltim kunstivorm, on näitus oma olemuselt turvalisem, kuigi mitmed näitusel eksponeeritud kineetilised objektid mõjuvad samamoodi ootamatult, ehmatavalt, kohati võõristust või siis vastupidiselt empaatiat tekitavalt. Üllatusmomendid ja ettearvatamatus on sissekodeeritud ja hoiavad üleval pinget. Näituse saalide hektiline labürint ja igas ruumis avanev uus maailm muudab näituse interaktiivseks tegevuskunstiks, kus vaataja muutub sisenedes osaks installatsioonist.
Oled maininud, et tegelete üleüldisemate probleemidega. Mis on olulisemad teemad teie jaoks hetkel? Mis toidab teie hinge?
Luua intelligentsem, tolerantsem, avatum ja loomingulisem elukeskkond, milles ise tahaks eksisteerida. Kunst peab olema ühiskonnast paari sammu võrra eespool, mitte lähtuma olemasolevast ja muutuma selle illustratsiooniks. Kunstniku roll on näidata ühiskonnale kõverpeeglit, olla meedium, vaatleja, analüüsija, õpetaja ja looja.
Näituse peateosel kõigutavad maailma alustalasid justkui nähtamatuks muudetud (musta kangaga kaetud) lapsed, kes ripnevad, kõõluvad, lõhuvad sambaid. See kõik on tõeliselt apokalüptiline maastik, kus kusagile on lennanud rakett, keegi ronib, toetab, mõtleb omaette – kõik kokku on väga mänguline. Kas noored on meie ühiskonna alustala, kes peavad lõhkuma meie olemasoleva korra selleks, et saabuks midagi uut? Non Gratat teatakse ka nimetuse „art of the invisibles“ all – kas need nähtamatud tegelased on hoopis kunstnikud?
Maailm on pidevas muutumises ja samuti meie ise. Ei ole olemas valmis maailma, mis alluks konkreetsetele reeglitele ja valemile. See on „tormipõlvkond“, kelle ülesandeks ja ellujäämise käivitusmehhanismiks on luua keskkond, mis toimiks paremini, progresseeruvalt ning ideede katsetamiseks ja toimimiseks on sunnitud lammutama vana, et teha psühhofüüsiliselt ruumi uuele. Mitmekesise ja elamisväärse maailma jaoks on vaja liigilist mitmekesisust ja ühiskondlikku aktiivsust.
Olete tuntud just noorema generatsiooni kaasamise poolest. Millega olete suutnud nad ära võluda?
Kõigil on sisemine vajadus loomingulise eneseväljenduse järele. Artworld’i ametlik kunst on muudetud elitaarseks tegevuseks vähestele väljavalitutele. Tegelikkuses peitub meis igaühes „kunstnik“. Tuleb vaid leida võimalused selle realiseerimiseks. Meie pole „age’istid“. Inimese vanus ei ole kriteerium.
- jaanuarini oli avatud Pärnu Raekoja Linnagaleriis näitus Anonymous Bohi (Al Paldrok) ja Devil Girli „Apokalüptilised maastikud“. Ekspositsioon siirdus edasi veebruarikuuks 2021 Helsingi kesklinna Lönnrotinkatu YÖ galeriisse koos Non Grata performance-programmiga 6.02.2021 ja tuleinstallatsioonidega 20.02.2021 ning sealt edasi Haihatuse kunstikeskusesse Kesk-Soomes. Noar.eu kunstiplatvormi kuraator Andra Orn intervjueerib Non Grata Performance Groupi üht peamisi mootoreid aastast 1998 Taje Paldrokki, keda Devil Girlina on nähtud kogu mandri maa-alal, metsikult ja anonüümselt. Taje on performance’i, installatsiooni ja uue meedia kunstnik, kes on kunstihariduse omandanud alternatiivkunsti asutuses Academia Non Grata, Helsingi ja Eesti Kunstiakadeemiates ning Berliinis Universität der Künstes.