MÕTTETUTE RIIKIDE AABITS: Geograaf Toomas Kümmeli sari maailma mõttetutest riikidest. Taiwanil on raskem kui rasedal naisel: rase kas ollakse või mitte, Taiwan on aga pea iga teatmeteose järgi „osaliselt tunnustatud riik Ida-Aasias“. Ja nüüd tahavad näljased Hiina kommarid selle õhtuooteks nahka pista.
Taiwani täielik mõttetus avaneb kohe ka kõige juhmimale inimolendile, kes võtab vaevaks avada mõne teatmeteose. Esimesed read selle riigi tutvustamiseks kõlavad tavaliselt: „Osaliselt tunnustatud riik Ida-Aasias.“ Mõttetuse ja mõttekusega on riikide puhul lihtne, kõik nad on omal moel mõttetud. Rasedusega on ka lihtne, on või ei ole. Ei ole nagu riikide puhul selliseid hämaraid staatuse äärealasid, osaliselt nagu oleks, aga ei ole ka.
Taiwani tüüpi hämara riikliku staatusega riikide puhul avaldub nende mõttetus kõige eredamalt just välispoliitilises suhtlemises ja julgeolekus. Hiina võimsuse ees koogutanud maailma riigid pidid Taiwaniga suhtlemiseks välja mõtlema igasuguseid nippe ja andma välisesindustele kaudseid nimetusi. 2019. aasta lõpuks tunnustasid Taiwani ametlikel andmetel maailmas 15 ÜRO liikmesriiki: Belau, Belize, Eswatini, Guatemala, Haiti, Honduras, Marshalli Saared, Nauru, Nicaragua, Paraguay, Saint Kitts ja Nevis, Saint Lucia, Saint Vincent ja Grenadiinid, Tuvalu ja Vatikan. See nimekiri ei ole oluliselt palju esinduslikum näiteks riikide nimekirjast, kes ametlikult on tunnustanud Taiwani kõrval ikka tõelisi naljariike Abhaasiat või Lõuna-Osseetiat. Aga geopoliitiliste lahenduste leidlikkus tänapäeva maailmas ei tunne sageli piire. Proovime seda osalist tunnustamist Taiwani näitel veidi lähemalt vaadata.
Taiwan – osaliselt tunnustatud
Vaidlus selle üle, kes esindab Hiinat, pärineb aastast 1949. Hiina Guomindangi valitsuse juht Chiang Kai-shek põgenes üle Taiwani väina saarele paar kuud enne seda, kui Mao Zedongi kommunistlik partei sai võidu pikas kodusõjas. Mandri-Hiinas kuulutasid kommunistid välja Hiina Rahvavabariigi. Chiang Kai-shek võttis Taiwanile kaasa Hiina kullavarud, ameeriklaste toetuse ja alalise koha ÜRO Julgeolekunõukogus ning sellega seoses kinnituse Hiina Vabariigi jätkumisest Taiwanil. Viimane tähendas aga täiesti ebareaalset ambitsiooni kõneleda praeguseks 1,4 miljardi elanikuga 9,6 miljoni km² suuruse Mandri-Hiina nimel tänaseks 23,5 miljoni elanikuga 36 000 km² suuruselt saarelt.
Sõjahaavades ülejäänud maailm suhtus sellesse sündmusesse alguses neutraalselt. Kui aga kommunistide Hiina Rahvavabariik sekkus Korea sõtta Nõukogude Liidu toetatud kommunistide poolel, hakkas läänemaailm Hiina esindajana toetama Taiwanil asuvat Guomindangi võimu. Kommunistlikule Hiinale oli Taiwani vallutamisel peamiseks takistuseks USA toetus.
Selline olukord ei saanud aga kehtida igavesti. 1971. aastal kaotas Taiwan kui Hiina esindaja oma koha ÜRO-s. Kommunistliku Hiina Rahvavabariigi esindaja seadis end sisse ka ÜRO julgeolekunõukogu laua taga. 1972. aastal tegi USA president Richard Nixon ajaloolise visiidi Hiina Rahvavabariiki, mis viis 1979. aastal kahe riigi vahelise kokkuleppe sõlmimisele. USA tunnistas Pekingi kuulutatud nn ühe Hiina poliitikat ja seetõttu ei tunnustanud diplomaatiliselt Taiwani kui iseseisvat riiki. Vastutasuks lubas Hiina hoiduda sõjalisest sissetungist Taiwanile, kuid jätkas rõhutamast, et just Hiina Rahvavabariik on Taiwani seaduslik valitseja ja saar on lahutamatu osa Fujiani provintsist.
Kokkulepe sai teoks suuresti tänu sellele, et Hiinale ja USA-le valmistas üksteise ühiskondade ideoloogilisest mudelist rohkem muret Nõukogude Liit. Mõlemale poolele oli meeltmööda, et Nõukogude Liit pidi oma sõjalise tähelepanu jagama Hiina ja USA vahel. Ameeriklased sulgesid ametlikult oma saatkonna Taipeis ja avasid sealsamas kohe rahumeeli USA instituudi Taiwanil, kuhu jäid tööle samad inimesed. Ka kaubandusleping USA ja Taiwani vahel toimis segamatult edasi.
Vaatamata näilisele diplomaatilisele isolatsioonile on Taiwanil majandussuhted paljude maailma riikidega. Välispoliitiline suhtlus toimib aga Taiwanil segamatult välisesinduste kaudu, mis on avatud 74 riigis, sealhulgas 18 Euroopa Liidu riigis, kaasa arvatud näiteks Soomes, Rootsis, Poolas jt. Nii on Taiwanil oma esindus ka Riias, mis kattis seni kõiki kolme Balti riiki. Kuid suvel 2021 avas Taipei oma esindaja büroo lisaks Leedus Vilniuses.
Muutunud olukord
Pekingi suurim probleem Taiwani puhul on sarnane Hongkongi probleemiga – demokraatia ja lääne stiilis kapitalistlik alternatiiv kommunistliku partei valitsemisele. Taiwani elanike elatustase on oluliselt kõrgem kui Mandri-Hiinas. Taiwani majanduskasvule pandi alus juba 1950. aastate maareformiga, kui suurfarmid jagati talupoegadele. Valitsused on investeerinud teadlikult haridusse ja kõrgtehnoloogilisse majandusse. Taiwani TSMC (Taiwan Semiconductor Manufacturing Company) toodab üle poole maailma mikrokiipidest ja on näiteks Apple’i peamine varustaja. TSMC puhaskasum 2020. aastal oli 17,6 miljardit dollarit. Kiiresti areneva tööstusriigina on Taiwan Lõuna-Korea, Hongkongi ja Singapuri kõrval üks neljast nn Kaug-Ida tiigrist.
Taiwani kaitsevad kaitsekokkulepped USA-ga, kellel on kolmel korral tulnud kasutada Vaikse ookeani lääneosas opereerivat seitsmendat laevastikku, et näidata oma otsustavust hoida elus Hiina kapitalistlikku alternatiivi. Ka Taiwani 300 000-meheline armee on USA moodsate relvasüsteemidega varustatuna küllaltki tugev argument igasuguste välksõja plaanide vastu. Pärast seda, kui Nõukogude Liitu pole juba terve inimpõlv olemas, on Taiwan tõusnud USA üheksandaks kaubanduspartneriks.
Samas toimub majanduskoostöö Hiina ja Taiwani vahel igasugusele poliitilisele retoorikale vaatamata. Taiwani kompaniide investeeringud Mandri-Hiina majandusse on umbes 60 miljardit dollarit. Seda vaatamata sellele, et Hiinas on Taiwan ametlikult kuulutatud „renegaatprovintsiks“ ja tuleb liita emamaaga. Paljude aastate jooksul kerkis loomulik küsimus „kuidas“. Vastus oli hiinalikult diplomaatiliselt sõnastatud poliitika – „tahtlik ebaselgus“. „Tahtliku ebaselguse“ poliitiline doktriin võimaldas mõlemal poolel Taiwani väina tõlgendada saare õiguslikku seisundit oma äranägemise järgi. „Tahtlik ebaselgus“ on võimaldanud järk-järgult laiendada kaubandus-, humanitaar- ja isegi teatud diplomaatilisi suhteid.
Teeme näo, et midagi justkui pole
Aastakümneid tegi USA näo, et neil ei ole Taiwaniga lähedasi suhteid ja aastakümneid tegi Hiina näo, et ta ei märka neid suhteid. Kuid suhted kolmnurgas Hiina–USA–Taiwan on järsult muutunud, nüüd märgatakse kõike. Me ei tea, mis täpselt selleks murdepunktiks oli. Kas Hiina kasvavad globaalsed ekspansionistlikud huvid? Pilk kaardile ja kohe on selge, et Hiina laevastiku teel Ida-Hiina merelt läbi Filipiinide mere Vaikse ookeani avarustele on Taiwan ees nagu kork pudelil. Või oli murdepunktiks hoopis eelmise USA presidendi Donald Trumpi kümneminutiline telefonikõne Taiwani presidendile Tsai Ing-wenile? Alates 1979. aastast ei olnud mitte ükski USA president rääkinud otse oma kolleegiga Taiwanil.
Muutuvast olukorrast annab ilmeka ülevaate kasvõi eelmisel kuul kolmnurgas Hiina–USA–Taiwan räägitu. Kuid alustada tuleb sellest, et 15. septembril teatasid Austraalia, Suurbritannia ja USA kolmepoolse sõjalise liidu AUKUS moodustamisest. Ei ole raske mõista, et pakt on suunatud Hiina mõju vastu Lõuna-Hiina merel.
Hiina president teatas Hiina Vabariigile alguse pannud Xinhai revolutsiooni 110. aastapäeval peetud kõnes, et Taiwani ja Hiina taasühinemine on vältimatu, kuid hoidus siiski otseselt jõuga ähvardamisest. Mõned päevad enne seda oli Taiwani kaitseminister Chiu Kuo-cheng öelnud, et sõjaliselt on Hiina RV sissetungiks Taiwanile valmis 2025. aastaks. Samuti ütles kaitseminister, et Hiina ja Taiwani omavahelised pinged on viimase 40 aasta haripunktis. Samal nädalal oli Hiina saatnud demonstratiivselt Taiwani ümbritsevasse kaitsetsooni 150 sõjalennukit. Samuti selgus, et juba aasta on Taiwanil asunud USA eriväelased, kes koolitavad kohalikke eriväelasi meredessandi tõrjumiseks. Viidatud avalduste lühikesse ajavahemikku mahub lisaks USA presidendi Joe Bideni kinnitus, et tema riik on valmis sõjaliselt kaitsma Taiwani Hiina sissetungi korral ja „toetus jääb kindlaks nagu kalju“.
Kõik see on nii mõttetu, et paneb juba tõsiselt muretsema.
Taiwani saar
Taiwani saare pindala 35 834 km² moodustab Eesti pindalast 80 protsenti, kuid peab ära mahutama 23,5 miljonit inimest ehk pea 18 korda rohkem kui Eesti.
Taiwani nime üle ei ole täit selgust. Geograafiline nimetus Taiwan ilmus kirjalikesse allikatesse 17. sajandil, kui võimu saarel haarasid hollandlased. Ühe versiooni järgi tuleneb nimetus saare põlisrahva sirayade asulast, mis kandis nime Taioan. Hiljem muutsid Hiina kolonistid selle nime omale suupärasemaks Dayuan’iks, mis tähendab suur ring. Veelgi hiljem muutus see nimetus kogu saare geograafiliseks nimeks ja omandas tänapäevase kuju Taiwan. Teise versiooni kohaselt kinnistus Hiina allikates kohanimi Taiwan 17. sajandil. Saarel oli laevade randumiseks ja sadamaks sobilik laht. Hiina keeles on tài tasane kõrgem koht ja wān laht. Portugali kolonistidel oli saare kohta nimetus Formosa, mis tähendab ilusat. Huvitav on see, et tänapäeval on nimetus Formosa säilinud Taiwani endeemiliste taime- ja loomaliikide kirjeldamiseks.
Idapoolsel küljel ja keskosas läbib kogu saart metsaga kaetud väga liigirikka taimestiku ja loomastikuga Taiwani mäestik, mis koosneb neljast paralleelsest mäeahelikust. Mäestiku põhjaosas asuvad vanad kustunud vulkaanid. Kõrgeim mäetipp on Yushan 3952 meetriga üle merepinna. Vaid kolmandiku saare lääneosast hõlmab rannikumadalik, kuhu on koondunud inimasustus ja maaviljelus. See teeb Taiwanist ühe tihedaima asustustihedusega riigi maailmas, 652 inimest ühel ruutkilomeetril.
Saare põhjaosas valitseb lähistroopiline kliima, lõunaosas mussoonkliima. Viimane tähendab kahte aastaaega, vihmaperioodi ja kuiva aega. Taiwani lõunaosas on vihmaperiood suvel juunist augustini, mil maha tuleb 90% aasta sademetest. Saare elanikud kannatavad sageli maavärinate ja troopiliste tsüklonite – orkaanide läbi. Viimased suuremad ohvreid kaasa toonud maavärinad tabasid Taiwani 1999. ja 2008. aastal.
Taiwani poolt kontrollitav ala hõlmab lisaks peasaarele mitut väiksemat saart nagu Penghu ja Pratase saared.
Kuni 12. sajandini oli saar hõredalt asustatud põliselanikega, kes kuuluvad malai-polüneesia rahvaste hulka. Tänaseks on neid reservaatides veel umbes 300 000, mis on vähem kui 2% Taiwani elanikkonnast. 12. sajandil ühendati Taiwani saar ametlikult Hiina Fujiani provintsiga. 14. sajandil algas hiinlaste sissevool saarele. Põliselanikud, gāoshān’i hõimud, suruti mägedesse. 16. sajandi lõpul ja 17. sajandi alguses tungisid saarele üksteise järel vallutajad: jaapanlased, piraadid, seejärel juba portugallased ja hollandlased Ida-India Kompaniist, samuti nendega mõjuvõimu pärast Taiwani saarel võidelnud hispaanlased.
Taiwanil on ajalugu kordunud
Kummalisel kombel on tänapäeva lugu Taiwaniga ajaloos juba korra toimunud.
- aastal nimetas tšurtšenite valitseja oma rahva mandžudeks. Ühtse võimu alla ühendatud hõimud said nimetuse ühe hõimunime järgi. 1636. aastal rajasid mandžud Qingi dünastia ja hakkasid kiiresti laienema. Alates aastast 1368 oli Hiinat valitsenud Mingi dünastia. 1644. aastal vallutasid mandžud Pekingi ja suurema osa Hiinast ning kukutasid Mingi dünastia võimu. Qingi dünastia jäi Hiinas võimule kuni 1911. aastani.
Koxinga (Zheng Chenggong) oli kõige kuulsam Hiina piraat. Ta juhtis võitlust mandžude vastu Kagu-Hiinas Fujiani provintsis Taiwani väina ääres. Taiwani väin ühendab Ida-Hiina ja Lõuna-Hiina merd ning eraldab Taiwani Hiina mandriosast. Väina pikkuseks on umbes 400 km ja laiuseks 130–380 km. Koxinga jäi oma laevastikuga merel võitmatuks. Mandžude edenemisel Kagu-Hiinas küüditasid nad elanikke rannikult sisemaale, et jätta Koxinga ilma toetusest. Taganemistee kindlustamiseks maabus Koxinga laevastik 25 000-mehelise väega 1661. aastal Taiwanil. Koxinga piiras hollandlaste tugipunkti üheksa kuud. Pärast hollandlaste alistumist lasi ta neil rahumeelselt minna. Koxinga võitluskaaslased ja tema toetajatest põgenikud Fujianist seadsid end saarel sisse.
Ehkki sõnades tunnustas Koxinga Mingi dünastia viimast valitsejat Zhu Youlangi, kes jätkas Mandri-Hiinas vastupanu, muutus ta Taiwanil iseseisvaks valitsejaks. Pärast Koxinga surma päris isa tahte vastaselt trooni tema vanem poeg Zheng Jing. Tema ajal vallutasid Qingi dünastia väed viimased vastupanukolded Mandri-Hiinas. Samuti suutis Qingi laevastik vallutada Penghu saared. Kaks aastat pärast Zheng Jingi surma vallutas Qingi laevastik Taiwani saare. Taiwan muutus maailmale isoleerituks, kuid 19. sajandil asus saarele elama üha rohkem hiinlasi mandrilt. Taiwan varustas Mandri-Hiinat peamiselt suhkru ja riisiga.
Koxinga dünastia valitsemist Taiwanil ja Penghu saartel aastatel 1661–1683 tuntakse Tungningi kuningriigina. Arvatakse, et Tungningi aja lõpul elas Taiwanil juba 120 000 elanikku. Taiwanil on Koxinga rahvuskangelane ning tema auks on püstitatud mitmeid hiiglaslikke mälestusmärke.
Seega Karl Marxile omastatav ütlus, et ajalugu kordub, esmalt tragöödia ja siis farsina, peab Taiwani puhul praeguseks paika. Ei suudetud siis tuua Mingi dünastiat tagasi võimule Taiwanilt ja sama lootusetu tundub see katse alates 1949. aastast Guomindangi puhul.
Uue ajastu uperpallid
Jaapani-Hiina sõda (1894–1895) puhkes mõjuvõimu pärast Joseoni Koreas. Pärast rohkem kui kuus kuud kestnud Jaapani maavägede ja laevastiku pidevat edu ning Weihai sadama kaotamist Shandongis veebruaris 1895 palus Qingi valitsus rahu. Sõja tulemusena kaotas Hiina Taiwani Jaapanile. Yung Chingi juhtimisel jätkus küll saarel vastupanu jaapanlastele ja kuulutati välja isegi iseseisev Nien-hao riik, kuid vastupanu lõppes kaotusega ja Taiwan muutus 50 aastaks Jaapani asumaaks.
Sõda ilmestas Qingi riigi majanduslik ja relvajõudude nõrkus. Pärast lüüasaamist sõjas Jaapaniga muutus sisepoliitiline olukord ärevaks, mis kulmineerus Xinhai revolutsiooniga 1911. aastal, mis kukutas „igavese“ keisririigi.
- aastal pärast vabariigi väljakuulutamist asutas Sun Yatsen rahvusliku rahvapartei – Guomindangi. 1928. aastal tõusis Guomindang võimuparteiks, olles enne seda ühendanud kogu riigi ning löönud kodusõjas puruks konkurendid võimule, sealhulgas kommunistid.
Pärast Jaapani purustamist Teises maailmasõjas 1945. aastal sai Hiina Taiwani Jaapanilt tagasi. Kuid mitte kauaks. Hiinas puhkes kodusõda Mao Zedongi kommunistide ja Hiina Vabariigi Guomindangi valitsusvägede vahel. Nõukogude Liidust toetatud kommunistid jäid peale. Hiina Vabariigi valitsusjuht ja Guomindangi juht, generalissimus Chiang Kai-shek põgenes Taiwanile. Koos temaga saabusid saarele tema partei, Guomindangi juhtkond ja liikmed, valitsuse ja parlamendi (rahvakogu) liikmed. Parlamendiliikmed moodustasid kõigi Hiina provintside esindatuse. Kokku põgenes kommunistide eest Mandri-Hiinast Taiwanile ligi 2 miljonit inimest. Guomindangi valitsus ja parlament teatasid, et viivad Taiwanil edasi Hiina Vabariigi järjepidevust ja nemad esindavad seaduslikku võimu kogu Hiinas. Guomindang nimetas Hiina Vabariigi ajutiseks pealinnaks Taiwanil Taipei.
Chiang Kai-shek kehtestas Taiwanil erakorralise seisukorra koos sellest tulenevate seadustega. Sisuliselt tähendas see autoritaarset režiimi ja Guomindangi partei ainuvõimu. Selline olukord säilis 38 aastat. Pärast Chiang Kai-sheki surma 1975. aastal sai uueks riigipeaks tema vanem poeg Jiang Jingguo. Ta valiti kahel korral Taiwani presidendiks. Oma valitsemisperioodil pani ta suurimat rõhku majanduse arengule, mis sundis läbi viima ka mitmeid olulisi demokraatlikke reforme. 1986. aastal tekkis opositsiooniline Demokraatlik Progressipartei, 1987. aastal tühistati erakorraline olukord. Jingguo suri 1988. aastal. 1989. aasta parlamendivalimistel pääsesid esinduskokku esimest korda reaalse opositsiooni esindajad.
- aastal katkes enam kui poole sajandi pikkune Guomindangi valitsemine Taiwanil, kui presidendiks valiti Demokraatliku progressipartei esimees Chen Shui-bian, kes oli selles ametis vaatamata skandaalidele kuni 2008. aastani. Chen Shui-bian oli Taiwani iseseisvuse väljakuulutamise toetaja. Ta pakkus selleks referendumi läbiviimist. 2009. aastal mõistis kohus tema ja ta abikaasa süüdi altkäemaksudes ja rahapesus. Eluaegne vanglakaristus asendati 2015. aastal ennetähtaegse vanglast vabastamisega tervisliku seisundi tõttu. Chen Shui-bian peab oma süüdimõistmist poliitiliseks kättemaksuks, sest vastupidiselt temale soovib Guomindang tihedamaid majandussidemeid ja lähenemist Hiinale.
- aasta presidendivalimistel sai Guomindang revanši, kui nende kandidaat Ma Yingjiu võitis. Pärast Ma Yingjiu teist ametiaega presidendina võitis 2016. aasta presidendivalimised opositsiooni esindaja Tsai Ing-wen ja temast sai Taiwani esimene naispresident. Ta valiti ametisse tagasi 2020. aastal. Tsai Ing-wen pooldab samuti iseseisva Taiwani väljakuulutamist.
Guomindangi võimu ajal toimusid aastatel 1992–1999 Hiina Rahvavabariigi ja Taiwani läbirääkimised rahumeelseks ühinemiseks, mis lõppesid edutult. Vaevalt on sellest ajast saadik Taiwani soov Hiinaga ühineda kasvanud, eriti Hongkongi sündmuste taustal, kus oli selgelt näha Hiina arusaama doktriini „üks Hiina, kaks süsteemi“ reaalsest elluviimisest.
