AJALOOLINE ILUSALONG: Anu Allikvee tutvustab 19. sajandi Hollywoodi – ajalugu kujutavat kunsti, kus eriefektidega tagasi ei hoita ja surijad oma elegantsi ei kaota. Näitus „Kui kunstnik kohtus Kleioga. Ajaloopilt 19. sajandil“ on avatud Kumus 9. märtsini.
Ajaloolistel kohtumistel on ajalukku minevad tagajärjed. Kui kohtuvad armeed, siis sünnivad võidud ja kaotused. Kui diplomaadid, siis lepingud, mida esimesel võimalusel murtakse. Aga kui kohtuvad Kunstnik ja ajaloomuusa Kleio? Siis sünnivad ajaloomaalid, mida tutvustab äsja avatud näitus Kadrioru kunstimuuseumis.
Alguses oli Maydell
19. sajandit on nimetatud ajaloo sajandiks. See oli aeg, mil tekkis teaduslik-kriitiline uurimismeetod ning rikkalikult illustreeritud raamatud viisid mineviku iga haritud inimeseni. Ajalugu muutus rahvusliku uhkuse allikaks ning eneseteadvuse alustalaks. Siinse baltisaksa kogukonna jaoks sai keskseks idee endast kui „Jumalast määratud“ härrasrahvast, kelle ülesandeks oli tuua mahajäänud Baltimaadesse tsivilisatsioon ja kord.
Sellest põhimõttest lähtus ka Tartu kunstnik Friedrich Ludwig Maydell, kes alustas 1838. aastal suurejoonelise ettevõtmisega: Eesti-Läti ajalugu kujutavat gravüürisarja väljaandmisega. Selle pealkirjas väljakuulutatud 50 pildist ilmus küll vaid 20, kuid enamik neist muutus kiiresti krestomaatiliseks. Mõned jõudsid eesti ärkamisaegsesse ajakirjandusse, teised on olnud eeskujuks läti kunstnikele.
Siiani kasutatakse varasemate ajaloosündmuste illustreerimisel Maydelli stseene hiiepuude maharaiumise, paganate ristimisega jne, sest tegemist on esimeste – ja senini viimaste – piltidega nendel teemadel. Kuna vanad ajaloopildid annavad edasi oma ajastu ettekujutusi minevikust, on dissonants neisse lausa sisse programmeeritud. Seetõttu kannavad 15. sajandi riietuses sakslased 16. sajandi relvi ja võitlevad 19. sajandi rahvariietes eestlastega, kelle käes on ürgaegsed kivikirved. Ning kõike seda 13. sajandil toimunud lahingus!
Kunst ja propaganda
Vaadates kõikjal rippuvaid valimisplakateid, tekib tunne, et kõik nad hõikavad: Vali mind! Samamoodi hõikavad vaatajale ajaloost inspireeritud propagandapildid: Räägin tõtt! (Või kui mitte päris puhast tõtt, siis vähemalt valitsevale ideoloogiale vastavat tõtt – tuleks sel puhul lisada.)
Vene ajaloo tundlikud teemad põimuvadki kunstis nii õigeuskliku ja suurriikliku mõttelaadiga. Näitusel esindab seda Peterburi ja kogu Venemaa kaitsja, püha sõjamees Aleksander Nevski, kes valiti hiljuti suurimaks venelaseks läbi aegade. Talle vastandub ajaloo pimedama poole esindaja Ivan Groznõi ehk rahvakeeli Juhan Julm, kellele ulatab toorest lihatükki räbalates pühamees Nikolai Salos. Ehk ärataski just tema julge tegutsemine hirmuvalitseja südametunnistuse ja päästis vabameelse Pihkva linna despoodi küüsist?
Napoleoni sõdadele pühendatud toas, kus seinu katavad pildid pealkirjadega nagu „Võit A all“, „Võit B all“ ja „Võit C all“ võidavad tavaliselt venelased, kuid paaril korral on edukas hoopis Napoleon. Paljudel juhtudel on tegemist omaaegsete rindepiltidega, mis andsid sündmusi edasi nii kiiresti kui võimalik. Infoajastu algusest annavad märku sündmustega sama aastanumbrit kandvad kärmed jäädvustused aktuaalsetest diplomaatilistest sündmustest ning kõike krooniv grupipilt rahusõlmijatest Viini kongressil.
Kuidas sünnib kangelane?
Vastus sellele on lühike: Surres. Kuid see pole ainus tingimus. Kui vaadata 18. sajandi lõpu kuulsate lahingumaalijate maalide järgi loodud suuremõõdulisi gravüüre, selgub, et tegemist oli keerulise kunstiga.
See, et langeda tuli lahingus, oli elementaarne. Palju tähtsam oli teha seda kaunilt ja puhtalt, ilma ühegi plekita valgel vestil ning täiesti terviklikult. Juhul, kui õnnetu ohver kaotas jalad või jäi tast järele vaid peotäis märga mulda, tuli talle appi kunstnik, kes puuduva lihtsalt juurde joonistas. Ülima enesevalitsuse näitena peegeldus lahkujate ilmel alati leebe rahu ning vaid kindral Wolfe näeb pildil välja kuidagi murelik. Unustada ei tohi sedagi, et haritud inimesena pidi tulevane kangelane lahkuma ajaloolisi eeskujusid jäljendades. Eriti sobivaks osutus Jeesus, kes suri inimkonna eest samamoodi kui vapper sõjamees oma maa ja rahva eest. Minestav kindral Montgomery ongi oma kaaslaste kätel täpselt nagu ristiltvõetud Lunastaja, lord Manners jäljendab aga nimitegelast Raffaeli maalilt „Kristuse haudapanek“. Seevastu hispaania ohvitser Jose de Barboza on saanud lausa antiikskulptuuri „Surev gallialane“ taaskehastuseks.
Teisalt oli valgustusajal moodi tulnud võrdsuse printsiip ning kõrge aukraad polnud enam kohustuslik. Nii olid ühtviisi olulised nii kindrali, laevakapteni, leitnandi kui ka poliitiku viimased hetked.
Pidu tapalaval
Tuntud ütlust „Ilus ja armas on surra isamaa eest“ illustreerib igas mõttes värvikas maal verinoore saksa väejuhi Konradini hukkamisest. Nimelt läks Sitsiilia kuninga 15-aastane poeg oma isale kuulunud valdusi tagasi võitma, kuid langes seal võimutsenud prantslaste kätte vangi ja hukati Napoli turuplatsil.
Baltisaksa kunstnik J. J. Döring kujutab seda koledat sündmust imekauni kolmnurkse kompositsioonina, mille moodustavad nooruki kaaslased, üks säravamas riietuses kui teine. Hetkeks tundub, nagu osaleksid need tapalava treppidel ronivad noormehed mingil peol, otsides bändi kuulamiseks paremat isteplatsi. Androgüünne Konradin, tütarlapselikult pikad kuldsed lokid lehvimas, näitab näpuga taevariigi poole, et lohutada oma rinnal nuuksuvat südamesõpra. Tõeline sakslane surma ei karda.
Pealegi võidavad ta kaasmaalased kunagi nagunii, sest juba haarab saksa rüütel mahavisatud kinda ta pitsatsõrmusega – võimu sümboliga. Nii pole juhuslik, et see koguni 25 (!) aastat maalitud teos sai valmis just aastal 1871, mil Prantsusmaad võitnud Saksamaast sai keisririik.
Jumalike valitsejate triumf
Kuid mõned kangelased ei sure üldse – nemad on surematud. Vähemalt piltidel. Jumalike olenditena juhivad nad oma vägesid ikka ja alati tagajalgadele tõusnud lahinguratsul, pea kohal lendamas kotkas või veel paremal juhul ingel. Taevalikku eestkostet nautides jäävad nad puutumatuks ka siis, kui sillad varisevad, puud murduvad, mehed upuvad ja hullunud sõdalased haaravad maharaiutud päid lausa hammastega.
Niisama võimsad ja fantastilised on hiilgavatele võitudele järgnevad triumfikäigud, kus kaarikuid veavad elevandid ning milles osalevad ka langenud vaenlased. Viimased, tõsi küll, vaid oda otsa torgatud peadena.
Hiigelsuurtel baroksetel gravüüridel, mida oma ajal vaadati kui põnevusfilme, toimub veel palju muudki, mille kirjeldamiseks ei jätku sõnu.
Näitus „Kui kunstnik kohtus Kleioga. Ajaloopilt 19. sajandil“ on avatud 9. märtsini.
Tundub, nagu osaleksid need tapalava treppidel ronivad säravas riietuses noormehed mingil peol, otsides bändi kuulamiseks paremat isteplatsi.
Haritud inimesena pidi tulevane kangelane elust lahkuma ajaloolisi eeskujusid jäljendades.
