BOTAANILISELT KIRJU ILM: Tallinna Botaanikaaia ülevaatesari taimede iseäralikku ning huvitavasse maailma. Jaan Mettik räägib sarja teises loos talvelõpust, mil elusloodus tegeleb ellujäämisega. Millised nõksud on taimed hulludele tingimustele vastupanemiseks välja mõelnud?
Veebruaris tegelevad inimesed ja loomad ellujäämisega. Möödunud suvel kogutud tagavarad (olgu see siis kas keldris olev toidukraam või naha alla kogutud rasvakiht) hakkavad otsa saama ning järgmine külluslik suvi näib olevat lootusetult kaugel. Oma ellujäämise eest peavad võitlema ka taimed, aga kuna neil on olnud pärast veest maale tulekut umbes 450 miljonit aastat aega oma ellujäämismehhanisme täiustada, pole tarvis imestada, et nende „töövõtted“ on ülimalt leidlikud.
Kera, toru ja voldid
Taimede puhul on ellujäämise rusikareegel järgmine: mida raskemad on kasvutingimused, seda nutikamaid võtteid tuleb pruukida. Seetõttu loetakse ühtedeks suurimateks ellujäämiskunstnikeks kaktusi ning muid sukulente; teisisõnu taimi, kes elavad pidevas veepuuduses, kuid suudavad vaatamata sellele oma vartesse, lehtedesse või juurtesse koguda tähelepanuväärsel hulgal niiskust.
Niiskuse kogumisel on üheks määravaks faktoriks anum, kuhu võimalikult palju sisse mahuks. Selles osas on suurepäraseks näiteks Grusoni siilkaktus (Echinocactus grusonii), kes on oma kehavormidest kujundanud peaaegu täiusliku kera. See aga, nagu põhikoolis õpitud, on minimaalse välispinna, kuid maksimaalse ruumalaga vorm: vett mahub palju sisse ja suhteliselt väike keha pind ei lase sel asja eest, teist taga ära aurustuda.
Ning tundub, et selline vorm on ennast ka teisest küljest õigustanud. Kuigi looduses on need taimed väga haruldased – suurem osa taimede looduslikust asurkonnas Mehhikos Montezuma jõe ääres jäi 1995. aastal Zimpani hüdroelektrijaama veehoidla alla – on Grusoni siilkaktus tänapäeval üks kõige enam levinud toakaktus. Inimesed lihtsalt ei suuda neile kuldsete okastega veetünnikestele vastu panna.
Kuna kõik katused ei saa olla kerakujulised, on mõned neist võtnud torukujulise vormi. Selle vormi on peaaegu täiuslikkuseni viinud sammaskaktused (Cereus spp.). Nende postjad varred võivad kasvada üle 10 meetri kõrgeks ning mahutavad kümneid ja kümneid liitreid vett. Selleks aga, et päikesepaistel kõrguvad „veetornid“ üle ei kuumeneks, on sammaskaktused tulnud välja geniaalse lahendusega, kuidas iseenesele varju pakkuda. Neil on ribilised, otsekui plisseeritud varred ning taolise lahenduse korral on üks ribi külg küll päikesepaistes, kuid teine alati jahedas varjus.
Suhtelise jaheduse oskuslikku kasutamise kunsti valdab suurepäraselt öökuninganna ehk suureõieline kuukaktus (Selenicereus grandiflorus). Tema avab oma õied alles ööjaheduse saabudes.
Tegelikult on põhjuseid, miks öökuninganna õied just öösel avanevad, suisa kaks. Esimene on loomulikult madalam temperatuur, tänu millele aurub õiest vähem vett, oleks pururumal lasta õiel kogu hoolikalt kogutud veevaru ära raisata. Teiseks on öösiti liikvel märksa enam sobilikke tolmeldajaid ‒ suuri ööliblikaid ja nektaritoidulisi nahkhiiri. Ja just tolmeldajate juurdemeelitamiseks on öökuninganna õied valged ja nii suured. Valge paistab pimeduses hästi silma ning suur õis on käsitiivalistele sobivaks maandumisplatsiks.
Okaskasukaga põrsad
Tegelikult pole „veevaru“ siiski esimene väljend, mis kaktustest mõeldes pähe turgatab. See sõna on hoopis „okas“ (mis, tõsi küll, on botaanilist terminoloogiat kasutades hoopis astel). Lisaks iseenesestmõistetavale kaitsefunktsioonile on kaktused aga oma asteldele leidnud ka muid põnevaid kasutusviise.
Kest-rullikkaktus (Cylindropuntia tunicata) näiteks pruugib oma kaitserüüd paljunemiseks. Kuigi rullikkaktuse pikad valged astlad annavad talle koheva kaisulooma välimuse, on iga astel nõelterav ning lisaks varustatud tillukese salakavala konksuga, mis haagib end hooletu mööduja külge. Varrelüli rebeneb emataimelt lahti, reisib takjanupuna edasi ning juurdub mahakukkumise paigas. See on omadus, mille tõttu kutsutakse neid taimi kodumaal hüppavateks kaktusteks. Selline vegetatiivne paljunemine on mõnedel rullikkaktuse liikidel muutunud suisa peamiseks paljunemisviisiks ja nad annavad harva idanemisvõimelisi seemneid.
Strausi kleistokaktus (Cleistocactus straussii) pruugib oma astlaid kui kasukat, mida taim oma kodumaal, 3000 meetri kõrgusel Boliivia ja Argentina Andides, hädasti vajab. Päeval kaitseb selline kasukas teda ülemäärase päikesekiirguse ning ülekuumenemise eest ning öösel, kui temperatuur kõrgmäestikule omaselt kiiresti langeb, külma eest. Tänu oma valgele karvastikule võivad need taimed lühiajaliselt taluda isegi kuni –10 °C.
Tegelikult ongi võitlus külmaga kaktustele keerulisem, kui enese kaitsmine ärasöömise eest. Taime kudedesse kogutud vesi jäätub miinustemperatuuridega, rakukestad lõhkevad ning taimed ongi hukule määratud. Siiski on mõned liigid kaktuste seast suutnud ka selle ülesandega toime tulla. Maadjas viigikaktus (Opuntia humifusa) näiteks on üks külmakindlamaid kaktusi ning kasvab looduses Põhja-Ameerika idarannikul kuni Kanada piirini. See taim hakkab sügise saabudes oma kudedest vett välja suruma ning viib nõnda rakumahla kontsentratsiooni nii kõrgeks, et tavalised pakased ei suuda taime jäänud vedelikku ära külmutada. Just selle tõttu näevadki kevadel lume alt välja sulavad maadja viigikaktuse taimed välja nõnda, nagu oleks nad juba mitu aastat tagasi surnud.
Teesklevad taimed
Tegelikult pole ka surnu teesklemine taimede seas midagi erakordset. Hea näide on Madagaskarilt pärit korjus-piimalill (Euphorbia platyclada).
Selle mõnekümne sentimeetri kõrguse põõsakese varred on ebasümmeetrilise kujuga, lapikud ning sedavõrd ebaisuäratavat värvi pruunikaslilla tooniga, et söödavaks võivad teda pidada kas väga meeleheitel elukad või siis need, kellel on toidu suhtes erakordselt… edasijõudnud maitse.
Kivilehikud (Lithops spp.) seevastu on valinud teise tee. Nemad mängivad kive. Need mõnesentimeetrise läbimõõduga taimed koosnevad vaid kahest lehest, mis meenutavad treenimata silmale veerist või kruusa; rikutuma meelelaadiga inimesed kutsuvad neid küll vahel ka tagumikutaimedeks. Lisaks ületamatule peitusemänguoskusele on kivilehikutel teinegi kaval kohastumus, mis võimaldab neil ülikarmides oludes ellu jääda. Et silmini pinnases kükitavad kivilehikud taimedele nii tarvilikku valgust saaksid, on nende lehekeste tippudes tillukesed päikesekiiri läbilaskvad „aknakesed“, mille kaudu fotosünteesiks hädavajalik valgus taimesse pääseb.
Jäme masamelon (Gerrardanthus macrorhiza) on teesklemise aga eriti suurelt ette võtnud. Tema lihakas vars ei meenuta enam kivi, vaid suisa väheldast rändrahnu. Vihmaperioodil on sel taimel pikad, kujult vahtralehti meenutavate lehtedega võrsed, kuivaperioodil jääb aga näha vaid kuni poolteist meetrit lai ja meeter kõrge lihakas vars. See omakorda on kaetud krobelise koorega ning on imelihtne teda juhusliku kivirüngaga segi ajada.
Hobusesandistajad ja lambapimestajad
Taimede ellujäämiskunstidest rääkides on veel käsitlemata aktiivne enesekaitse; selline, mis peaks ründajal igavesti meeles püsima või jääma suisa viimaseks rünnakuks taime elule ja tervisele. Taimsetest mürkidest vist rääkida ei maksa. Selliste omadustega taimi kasvab meiegi looduses ning aeg-ajalt leiab ajalehtedest traagilisi lugusid, kuidas üks või teine eestimaalane on mürkputke või sügislille söömisest teise ilma rännanud.
Loomulikult leiab mürgiseid taimi ka troopika loodusest ning mitte vähe, kuid mõned sealsed „rohelised sõbrad“ on enesekaitse suisa uuele tasemele viinud.
Taas kord teeme algust kaktustega. Ferokaktused (Ferocactus spp.) on perekond Mehhikos ning USA lõunaosariikides kasvavaid kerakesi ja palle, kes on kaetud nii tugevate asteldega, et ükski terve mõistusega rohusööja isegi ei püüa neid haugata. Tegelikult käivad nad neist isegi ringiga mööda, sest taolisi kaktusi kutsutakse ka hobusesandistajateks. Paraja peopesa suurune kaktus mahub nimelt täpselt hobuse kabja alla ning seda ei saa seda sealt enne kätte, kui astlad välja mädanevad. Loomulikult kehtib see kõik ka hooletu inimjalutaja kohta, kes peaks juhuslikult karjamaal kaktusele koperdama.
Kaktused pole aga USA edalaosariikide karjamaade ainus oht. Seal võivad teid varitseda ka „pahkluuodad“. Selle koondnimetusega kutsutakse väikesekasvulisi agaave, kellel on kitsad terava ogatipuga lehed. Kuna need taimed armastavad samuti kasvada karja- ning jäätmaadel, on küllalt suur tõenäosus, et seal kandis rohus kahlates võib ühel hetkel teie pahkluusse või sääremarja tungida agaavileht, mis jätab sinna veritseva haava. Halvemal juhul võib taime lehe ogatipp teie ihusse ära murduda ning siis on tarvis juba kirurgilist sekkumist.
Kui hea lugeja nüüd kergendatult ohkab, ja mõtleb, et „mina õnneks taoliste jubedustega eluski kokku ei puutu“, siis on ta sügaval eksiteel. Üks kurikavalamaid taimi kaktuste seas on väikesekasvuline ja pealtnäha imearmas kuld-viigikaktus (Opuntia microdasys) ning tema on tuntud ja armastatud toataim. Ehkki kuld-viigikaktus näib olevat kaetud sametiste karvakestega, on need hoopis glohhiidid – väikesed kidadega astlakesed, mis haakuvad kergesti naha või riiete külge ning mida on sealt väga raske eemaldada.
Oma kodumaal kutsutakse kuld-viigikaktusi vahel pimeda lamba kaktusteks. Põhjuseks ongi need lugematud tillukesed glohhiidid, mis on nii lõdvalt taimele kinnitunud, et tugevamad tuulehood võivad need lahti rebida ning läheduses söövatele kariloomadele silmadesse puhuda. Tagajärjeks on loomade silmapõletikud ning halvimal juhul isegi pimedaks jäämine.
Just kõige eelräägitu pärast palutaksegi botaanikaaias külastajail alati teeradadel püsida ning tundmatuid taimi mitte näppida. Iial ei tea, millal võib mõni kaktus teie kintsu hüpata, millal astute elavatele kividele või millal mini-agaavioda teie pahkluusse tungib.
Aga vaadata võib alati. Taimi võib paljuski süüdistada, aga mitte kunagi selles, et nad ründaks mõnd imetlejat, kes seisab neist piisaval aupaklikul kaugusel.
