MÕTTETUTE RIIKIDE AABITS: Majandusgeograaf Hardo Aasmäe lugudesari kasututest riikidest. Tai riik on eelkõige prügimägi, mis ei tööta absoluutselt.
Vanad asjad kuluvad, riknevad ja enamasti visatakse minema. Vanu asju armastavad prükkarid, poliitrohelised ja arheoloogid. Viimased sorivad suurima heameelega ürginimese prügihunnikutes, saavad sealt katkisi ja haisvaid asju, imetlevad neid ja hõõruvad ülelakituna teistele inimestele nina alla väljanäitusele. Vanad riigid on ka väga kulunud ja enamasti prügimäe kraam. Näiteks Venemaa on putinistide jutu järgi nii vana asi, et valmistutakse utiliseerimiseks. Innustunud rääkijad ei pane seda ise ilmselt tähele. Vist on prügimäeks valitud Krimm.
Juba paarsada aastat ei teata, mida Taiga peale hakata
Kui roomlased poleks juute paari tuhande aasta eest Palestiinast ära küüditanud, siis tänaseks oleks Juudamaa olnud juba nii vana, et rahvas oleks selle riigi kulumise tõttu ilmselt aastasadu tagasi ära visanud ning kellelgi poleks pähegi tulnud seda taastama hakata.
Sama lugu on Tai Kuningriigiga. Keegi täpselt ei tea, millest tema algust lugema hakata. Kas khmeeri või mõne riikidest paar tuhat aastat tagasi või alles tai kolonistide riiklusest, mis tasahilju tärkas tuhatkonna aasta eest.
Igal juhul on tegu vähemalt tuhatkonna aasta vanuse asjaga. Juba paarsada aastat ei teata, mida sellega peale hakata. Kuningas Rama I nime all rajas järjekordne sõjardist võimuhaaraja juba 19. sajandil praeguse kuninga suguvõsa. Tuli asi oma kätte võtta, sest riigi asjad olid räbalad. Paraku allakäik jätkus. Poolsada aastat hiljem jõuti järeldusele, et väliskaubandust on vaja. Suurbritannia, Prantsusmaa ja USA-ga lepiti kokku, et nad tulevad Siiamisse (Taisse) kauplema. Võõrad kaupmehed pidid olema nii üdini ausad, et ei vajanud Siiami riigi mingisugust sekkumist nende võimalikesse sulitempudesse. Ilmselt pidasid arenenud tööstusriigid Siiami Kuningriiki juba sel ajal sedavõrd idamaiselt korrumpeerunuks, et see võiks segada nende ausat äri.
Asi muidugi ei paranenud
Kuna lääne kaupmehed olid ka eksterritoriaalsed, siis said nad ise kehtestada kauplemisreegleid, seda isegi oma koduriikidega kooskõlastamata. Siiami Kuningriigis kehtestati seega lääne ärimeestele kauplemisvabadus, millest nad kodumaal ei saanud isegi unistada. Selline eesrindlik kaubandusvabadus ei aidanud. Langus jätkus.
Kuningas Rama V otsustas selle peale osa võimust oma alamatele välja jagada. Seda nimetati detsentraliseerimiseks, mis tähendas võimu jagamist piirkondlikele asehalduritele. Ilmselt oli kuningas tüdinud kingitusi toovate välismaalaste tunglemisest kuningakoja lävel. Mingu oma kribu-krabuga provintsi ülemuste juurde. Kuna asi ei paranenud, siis otsustati parandada maailma silmis inimõiguste olukorda. 1899. aastal saadi jagu teoorjusest.
Kuna asi ei paranenud, kutsuti appi hiina immigrandid. Et aga sellest nuhtlusest oli veel vähe, ehitati 1889.–1909. aastatel 2000 km raudteid. Et raha hakkas nüüd riigis kiiresti ringlema, oli vaja selle ärajagamist territoriaalselt korrastada. Nii jagasidki Suurbritannia ja Prantsusmaa Siiami Kuningriigi 1904. aastal mõjusfäärideks mööda Chao Pharaya jõge – lääneosa brittidele ja idaosa prantslastele. Kuningavõim jäeti esialgu veel alles. Selles segaduses jõudis Siiami Kuningriik 1917. aastal isegi Saksamaale sõja kuulutada. Lähim rinne oli tänapäeva Tansaanias, kus saksa sissid osutasid veel vastupanu Briti ja Belgia vägedele. Sellepärast sai Siiami ärajaotatud Kuningriik osaleda isegi Versailles’i rahukõnelustel ja Rahvasteliidu asutamisel.
Kuidas Siiami kuningast Rootsi kunn sai
Välismõjude laamendamine ja Briti raudteelaenude ülejõukäiv koorem viisid 1932. aastal demokraatia edenemisele. Riigipöörde tulemusel sai Siiami kuningast Rootsi kunn ehk kehtestati konstitutsiooniline monarhia. Rahvas sai konstitutsiooni nagu Glupovi linn Saltõkov-Šedrini surematus „Ühe linna ajaloos“. Pärast seda on sõjavägi 19 korda (nüüd juba Tai Kuningriigis) riiki pööranud. Sellest 12 korda täiesti edukalt ja ülejäänud juhtudel enam-vähem. Vahepeal on ka demokraatiat edendatud. Teise ilmasõja ajal jõuti sõdida Jaapani poolel ja vaadati ükskõikselt pealt, kuidas jaapanlased riigi sisuliselt okupeerivad. Vietnami sõja ajal olid kohal juba ameeriklased oma õhujõudude baasidega.
Möödunud sajandi 60-ndatel läks käiku industrialiseerimine ja ekspordile suunatud majandus. Tasahilju sündis Tai „majandusime“. Üliliberaalne avatud majandus jagas rahvatulu pealinna Bangkoki ja selle ümbruse kasuks sedavõrd võimsalt, et vahe pealinna ja ääremaade rikkuse vahel kärises peaaegu kümnekordseks.
Lõputu remontimine
Kui 2001. aastal sai demokraatlike valimiste järel peaministriks endine politseikindral Thaksin Shinawatra, hakkas olukord muutuma. Vaesunud ääremaade majandust hakati toetama, varanduslik ebavõrdsus vähenes, AIDS-i levikut piirati, Kuldse Kolmnurga (Birma, Laose ja Tai kontrollimatutel piirialadel) oopiumikasvatajate tiibu kärbiti, suurekspaisunud ministeeriume ohjeldati jne… Teatud mõttes võib öelda, et mees hakkas „Saakašvilit tegema“, toeks oma tele- ja raadiojaamad nagu Silvio Berlusconil. Mõistagi kaasnes sellega mõningane lugupidamatus kuningakoja vastu, „iidsete tavade ja vanemate inimeste“ mitteaustamine ning pealinna piirkonna päratu ahnuse ohjeldamine. Tulemuseks oli peaministri kukutamine, seda vaatamata ülisuurele toetusele valimistel.
Nüüd on ta redus, Montenegro passiga Dubais.
Tagaselja süüdistus mõistagi võimuliialdustes, korruptsioonis ja seaduseväänamises. Vahepeal on ta jõudnud ära osta Inglise jalgpalliklubi Manchester City ja selle suure vaheltkasuga araabia emiiridele maha müüa. Ta on nõustanud ka Kambodža valitsust.
2011. aastal hakkas Tais valitsema tema noorem õde Yingluck Shinawatra. Seda pärast järjekordset ülivõimast võitu valimistel. Tai Kuningriik sai endale esimese naispeaministri, kes oma nägususelt annab kindlalt silmad ette Margaret Thatcherile, Angela Merkelile, Tarja Halonenile või Catherine Ashtonile.
Paraku ei sobinud see 47-aastane jõukas daam Tai kuningakojale, sõjaväele ja Bangkoki vanu traditsioone ning rikkust austavale rahvale. Käiku läks Ukraina stsenaarium. Shinawatra „punasärgid“ väljastpoolt Bangkokki olid vastakuti kuningatruude „kollasärkidega“. Hakati hõivama valitsushooneid jm, mis sellega kaasas käib. Nüüdseks on võim taas sõjaväe käes ja kuningaski võtab jälle sõna. Kuhu on veel demokraatia arenguga edasi minna, kui enamuse tahe ei maksa? Kas on üldse nii vana asja mõtet pidada ja demokraatlikult lõputult remontida?
Vanad asjad kuluvad ja visatakse minema. Vanu asju armastavad prükkarid, poliitrohelised ja arheoloogid. Vanad riigid on ka enamasti prügimäe kraam.
Nüüdseks on võim taas sõjaväe käes ja kuningaski võtab jälle sõna. Kuhu on veel demokraatia arenguga edasi minna, kui enamuse tah