AJALOO KOERAPÖÖRDED: 11 000 aastat tagasi elasid Eesti vanimas asulas Pullis – praeguse Sindi lähedal – inimene ja koer koos. 1967. aastal geoloogiliste puurimistega avastatud asulakoha hilisematel kaevamistel leiti muu hulgas kolm hammast, mis määrati koerale kuuluvaks. Krista Sarv Eesti Ajaloomuuseumist jutustab inimlooma ja koerlooma kohtumise variantidest.

Ühed ütlevad, et see algas siis, kui inimene otsustas metsikust karjast paar leebema loomuga kutsikat endale võtta ja asus neid kodustama ning oma vajadustele vastavalt kujundama. Teised, et huvi tuli leebema loomuga metsikutelt koertelt, kes luusisid inimeste ümber ja said ligi tuhande aasta jooksul nendega lähedaseks. Kuidas inimese ja koera kohtumine 30 000 – 15 000 aastat tagasi täpselt toimus, ei saa me iial teada, aga fakt on see, et tänaseks oleme muutunud üksteisele enesestmõistetavaks ja asendamatuks. Tingimusteta armastuseni jõudmine ei olnud lineaarne edulugu, vaid pikk teekond täis tõuse ja mõõnu, kus oli palju käänakuid, mis muutsid inimese ja koera läbisaamist.

Esimesed sammud

Fakt on see, et 11 000 aastat tagasi Eesti vanimas, Pulli asulas praeguse Sindi lähedal elasid inimene ja koer koos. 1967. aastal geoloogiliste puurimistega avastatud asulakoha hilisematel kaevamistel leiti muu hulgas kolm hammast, mis määrati koerale kuuluvaks. Kuigi kaevamisala oli väike, identifitseeris kaevamisi läbi viinud arheoloog Lembit Jaanits seda kui elamisala ja koera seal koos inimesega. Kiviaegse inimese ellujäämisvõimaluseks oli küttimine ja korilus, mis tingis rändava eluviisi. Inimese elujõud sõltus sellest, mis kätte saadi ja kinni püüti. Jaht oli koht, kus koerast abi, jäägu see siis lahtiseks, kas abi pakuti või võeti. Arvatud on ka, et koer võis kasulik olla laagriplatsi puhtuse hoidmisel. Ilusamini öeldes, koera „koristustöö“ võis seisneda laagri ümbruses vedelevate orgaaniliste jääkide, olgu need siis seeditud või seedimata, ärasöömises. Inimese ja koera ühtehoidmise kolmanda põhjusena ei saa välistada ka lihtsat empaatiat, mida üks pool teise või mõlemad üksteise vastu tundsid.

Koer võis olla ka ainus loom, keda ära ei söödud. Midagi on koeras olnud, mis tekitas aukartust, võib-olla isegi hirmu. Maailma mütoloogias on müütilisi koeri nagu Kerberos või Anubis, kelle kohta käivaid legende on juba aastatuhandeid edasi kantud. Eesti muinasusundi uurija Tõnno Jonuksi arvamise kohaselt oli koeral koht kiviaegse inimese usundipildis. Leiud nii Eestis kui ka lähinaabritelt viitavad sellele. Lätis ja Rootsis on leitud kiviaegseid koeramatuseid, mida saab tõlgendada kui erilist austusavaldust koerale, kui koerale suunatud rituaalide olemasolu. Eestist ja mujaltki Põhja-Euroopast on inimeste matuste juurest leitud koerahammastest ripatseid, mida kanti amulettidena.

Pööre number üks

Hästi alanud ja turvalisse loosse tuleb pööre. Ligi 5200 aastat tagasi saab kütist-korilasest paikne põllupidaja, kes elab püsikülas, keerulisemates ühiskondlikes suhetes. Kõrgemate olevuste teenimine ei toimu enam jahiõnne, jõu ja jaksu saamise eesmärgil, vaid on suunatud põllurammu, saagikuse tagamisele. Teisisõnu, inimene ei sõltunud vaid sellest, mis tal õnnestus metsikust loodusest saada. See asetab koera uude rolli. Jahi osatähtsuse kahanemisega väheneb koera vajalikkus. Arheoloogilisest materjalist kaovad koerahammastest ripatsid, koer on minetanud oma koha uskumustega seotud praktikates. Pronksiaegsed (1100–500 eKr) koeraluude leiud Muhumaal Asva kindlustatud asulas näitavad, et koer elas ikka inimese kõrval: koer ei hüljanud inimest, inimene ei ajanud koera ära, kuid tõenäoliselt püsis nendevaheline suhe pragmaatilistel alustel. Koerast pidi saama valvekoer.

Seda, et koerast saab tegelane, kelle erilisust ei peetud vajalikuks enam rõhutada, näitab koeraga seotud leidude kahanemine pronksi- ja rauaaja piiril. Rooma rauaajal (1.–3. sajandil) ilmuvad koeraluud tarandkalmetesse, andes teadlastele alust mõtiskleda teemal koerast kui praest, snäkist või toiduainest. Tarandkalmetest on leitud koeraluid kõrvuti sigade, kitsede, lammaste, veiste ja hobuste luudega. Arheoloogid ja osteoloogid on tõlgendanud neid luid kui kalmesse asetatud peie- või mälestussöömaaja jäänuseid.

Pööre number kaks

Müstifitseeritud viikingiaeg oli Mandri-Eestis aeg, mida iseloomustab pigem omavaheline nügimine sisemiste jõujoonte paikapanemiseks kui hävitust külvavad rüüsteretked väljapoole. Eesti kontekstis vastab Saaremaa rohkem üldlevinud kujutusele viikingiajast, olles jõudnud mandrieestlastega võrreldes mõnevõrra agressiivsema käitumisega ka Skandinaavia kroonikatesse.

Saare- ja Läänemaal tuleb sel ajal koer arheoloogilisse materjali tagasi. Aastate 1000–1050 paiku on Põhja-Saaremaal praeguse Piila küla lähedal rajatud kalmistu, mida võib pidada Eesti esimeseks lemmikloomakalmistuks. Viide kiviringkalmetesse on maetud põletatud inimene ja ka koeri või ainult koeri.

Samuti on Läänemaalt teada vähemalt viis 10.–11. sajandi kalmistut, mille koeraluude leide saab tõlgendada kui spetsiaalseid matuseid. Enne koerte kalmesse asetamist on toimunud mingid põletusrituaalid. Koeraluid on leitud nii naiste kui ka meeste juurest, viimaste juurest rohkem. Samasugust matusekombestikku oli ka mitmel pool Eesti lähiümbruse rahvastel, näiteks Koiva liivlastel ja Skandinaavia rahvastel. Üks võimalus taolise kombe tõlgendamiseks on näha koera kui pealiku lähikonna olulist liiget. Koer on uues rollis – seltsiloom, mõjukuse atribuut.

Pööre number kolm

13. sajandi ristisõjad põhjustavad seni suurima pöörde koera ja inimese suhetes. Eestimaa ristisõjad ja selle järgnenud sajandid tõid Eestisse uue asjastu, uue ideoloogia, uue keskvõimu, uusi inimesi ja linnalise keskkonna. Maa- ja talukoerte kõrvale tulid linnakoerad, lossi- ja mõisakoerad.

Ristiusus ja maid laastavates taudides võibki näha kõige olulisemat mõjurit inimese ning koera suhetes. Keskajal katku poolt laastatud linnades levis hirmutav ettekujutus koerast kui nuhtlusest, roojasest loomast, kes tõi inimesele hävitava katku. Tollane tähtsaim elujuhis, piibel, andis inimesele moraalse õigustuse käituda looma, sealhulgas koeraga nii, nagu ta õigeks pidas. Euroopa linnades on üles tähendatud äärmuslikke juhtumeid, kus kirikusse eksinud koer sai halastamatult peksa või tapeti. Koera peeti nii ebapuhtaks, et kirik tuli pärast selliseid juhtumeid uuesti pühitseda.

Koera jaoks oli olukord skisofreeniline, sest paariaks olemise kõrval tähendas ta samas truuduse ja ustavuse sümbolit. Teda kujutati tollases ikonograafias, tema kujutisi kritseldati notariaalsetele dokumentidele pitseri kõrvale, et anda kliendile kinnitust tehingu õigsuses. Eestis tegutsesid kerjusmungad, dominiiklased, kes nimetasid end issanda koerteks.

Samal ajal kinnistub koera kui lemmiklooma staatus. Inglismaal tuleb 15. sajandil sõnaraamatusse sõna pet. Sealsetele lossipreilidele heidetakse ette, et nad hoolitsevad oma sülekoerte eest rohkem kui lihaste laste eest. Inglismaal saab koer üles märgitud varaloendites. Õitsele puhkeb nähtus nimega antropomorfism, kus oma lemmikloomale kantakse üle inimlikke omadusi ja soovitakse teda kujundada võimalikult inimesele sarnaselt.

Lossi ja mõisarahva seas tulevad hinda jahikoerad, eriti nägemise järgi saaklooma leidvad hurdad, milliseid võib omada ainult kõrgaadel ja kinkida üks prints teisele. Ja ega koer polnud ainult seltsiline, prestiižne jahiloom, Inglismaal ja Prantsusmaal oli noorte spanjelite liha söömine väga soositud.

Pööre number neli

Koerast, kelle jälgi on võimalik ajaloost leida, saab keskajal eliidi lõbu ja pärisorja mõõt. Eesti ajaloost on teada mitmeid lugusid, kus mõisnikud on jahikoeri vahetanud pärisorjade vastu. Vahetuskurss on tihti olnud 1 : 2-le või rohkemgi koerte kasuks. Koerad on olnud hinnalisemad kui inimesed.

Üks tavapärane lugu, mis on üles kirjutatud 1933. aastal:

Voltveti mõis vahetanud Oldre mõisast koerde vastu inimesi. Vanajutt mis inimeste suust suhu on siia maale edasi kantud, teab tõendada, et vanal ajal, kui suure katku järeldusel Voltveti inimeste arv nii veikseks jäänud, et ei kuuldud enam kusagil kuke laulu, ega koera haukumist. Ei nähtud enam inimese jälge, ega ka korstna suitsu, siis oli Voltveti mõisahärral korda läinud oma mõisasse ja valda Oldrest inimesi vahetada koerde vastu. Veel praegu olla Voltvetis rahva suus teada need elanikud ja nende nimed, kes on põlvnenud neist, keda vanal ajal mõisahärra poolt koerde vastu vahetatud. ERA II 113, 193 (134)

Jakob Hurt olevat oma perekonnanime saanud sellest, et ta isa hurdakoera vastu vahetatud.

Pärisorjus on andnud ka tähenduse koeranimelise tähtkuju Suur Peni kirkamale tähele Siriusele (ingliskeelses maailams ka kui dog star). Pärisorjale oli see täht teoorjusest päästja: kui täht taevasse tõusis, siis saadi mõisa rehepeksult koju.

Pööre number viis

Keskaeg toob pildile eliidi koerad ja nendega seotud rituaalid. Sellest, kuidas arenes koera ja inimese suhe maal lihtrahva hulgas, ei tea me suurt midagi. Kristlik ühiskond on ühtlustanud varasemad head allikad, matmiskombed. Võib ju arvata, et suhe oli paika loksunud ja elas oma argipäeva, aga suuremad kataklüsmid toovad jällegi välja, kui kiirelt võib armastatust saada paaria.

Liivi sõda (1558–1583) toob folkloori peninukid (Lõuna-Eesti) või koerakoonlased (Põhja-Eesti) või mäetagused. Need nimetused tähendavad üht sama tegelast, pool inimest, pool koera, kes elas kusagil kaugemal mäe taga ja tuli sealt välja inimestele halba tegema, neid kaasa viima, murdma. Eriti olevat nad maiad laste liha peale.

Legendide algust on asetatud ka ristisõdade aega, aga tõenäolisem tundub seda seostada Liivi sõjaga. Otseseks ajendiks on Ivan Julma opritšnina väe rünnakud. Ratsaväelaste sadulatel oli koerapea embleem või rahva jutu kohaselt isegi rippuvad koerapead. Sõjaõud ja embleemid andsid aluse rahvajuttude tekkimiseks koletiskoertest. Järgnev suurem sõda, Põhjasõda, ainult kinnistas neid legende ja muutis peninukid ksenofoobseks mõisteks, mis on kasutusel tänapäevalgi.

Pööre number kuus

Teine hirmust ajendatud käitumine, mis tegi koerast paaria, on seotud koerte katku ja marutaudiga. Mõlemat tõbe kardeti. Katkus koera nimetas eesti maarahvas peata koeraks, marutaudi shneebeks, influentsaks, koeranõreks või peataudiks. Marutaudis koera hüüti hulluks koeraks. Arvati, et kui koer sööb pilvetükki – nii nimetati limaseid seeni –, siis jääb ta marutaudi.

Hirmu tekitas marutõbi, mille inimene saab, kui marutaudis koer teda hammustab. Probleem oli tõsine – marutaud on vana haigus, esimesi ülestähendusi on sellest juba 23. saj eKr Babülooniast ja taud hoidis maailmas inimesi kuni 19. sajandi lõpuni sellise hirmu all, mis sundis isegi nakatumise kartuses enesetappe sooritama. Läbimurde ravis ja rahu tõi Louis Pasteur (1822–1895), kes katsetas oma väljatöötatud vaktsiini edukalt 1886. aastal korduvalt marutaudis koera käest pureda saanud 9-aastase Joseph Meisteri peal. Pasteurist sai ülemaailmne superstaar ja algas ennetava ravi ajastu.

Pasteurist edasi on hakatud koera üha rohkem teaduse jaoks avastama. Koerte abil on avastatud poolus, leitud suhkruhaiguse ravim jne. 20. sajandil on ka koer saanud teadusliku uurimise objektiks. Siinkohal on rõõm tõdeda, et üks oluline uurija on Eesti päritolu Jaak Panksepp, kelle uurimisteemaks on imetajate emotsioonid.

Pööre number seitse

19. sajandi teisel poolel alanud maarahva vabastamine orjusest ja 1919. aasta maareform, mis lõpuks andis talurahvale maa, mõjutasid omamoodi ka inimese ja koera suhet. Seadused andsid eestlasele elamispaiga ning metsa, riik valis põllumajanduses karjakasvatamise tee. Talupoeg oli vaba jahti pidama. Nii tekkisid talukoerad, kes muutusid põllumehele kasuliku vara osaks.

Eesti kirjandusloo klassiku Tammsaare loomingus on koerad sümboltähendusega. Meie olemise tüviteksti „Tõe ja õiguse“ ühe tegevusliini käivitajaks on koer, kelle vabalt liikumine põhjustab tüli. See kirjanduslik stseen peegeldab ilmekalt ka koerapidamist talus. Veel 1938. aastal kirjutati ajakirjanduses, et talus olgu üks koer ketis, teine vaba – muri õue, krants karja. Põhjanaabrite eeskujul algas töö murist ja krantsist rahvusliku karja- ja jahikoera arendamiseks, mille katkestas 1939. aastal alanud sõda ja viis lõpule nõukogude võim 1954 Eesti hagija kui uue tõu kinnitamisega.

Pööre number kaheksa

Inimene ja koer on koos käinud ca 30 000 aastat. Oleme loonud ligi 400 koeratõugu, kohati julmalt jumalat mängides, et saada see kõige nunnum suurte silmadega mops, aga enamasti endale vajalikku töö- ja seltsilooma kujundades (ja teda ka vahel roosaks värvides, sest see tundub ilus). Või hoopis koer on ca 30 000 aastat inimesega osavalt manipuleerinud, olles talle piisavalt kasulik ja küllaldaselt nunnu, sidudes meid emotsionaalselt nii tihedalt kokku, et jääme hätta, kui meid üksteise jaoks ei ole?

Ei tea.

Ja kõike seda vaatavad kassid, kes mõtlevad, et mõlemad pooled on lolliks läinud.

Rohkem koera ja inimese kooseksisteerimisest on võimalik teada saada Eesti Ajaloomuuseumi näitusel „Koopast kaissu. Koera ja inimese lugu“.

1. Pulli kiviaja asulakohast (9750–9300 eKr) leitud koerahammas. Foto Vahur Lõhmus. Tallinna Ülikooli arheoloogia teaduskogu.
2. Eesti esimene koer oli kuni 55 cm turjakõrgusega, kikkiskõrvaline, tänapäevase Soome põdrakoeraga sarnane koer. Joonistanud Kädi Rist.
3. Koerakujuke Läänemaalt, Ehmja kalmest. 8.–10. sajandisse kuuluvad koerakujulised ripatsid on haruldane ja omapärane leiuliik, mis on iseloomulik ainult Läänemaa kivikalmetele. Miks ja milleks selliseid kujukesi valmistati ning kuidas kasutati, seda võib vaid oletada. Foto Vahur Lõhmus. Eesti Ajaloomuuseum.
4. Dominiiklaste – issanda koerte – kerjusmungaordu pitsati koopia. 1215. aastal Hispaania aadliku Dominicuse rajatud katoliiklik mungaordu jõudis veel samal sajandil Tallinnasse. Foto Vahur Lõhmus. Eesti Ajaloomuuseum.
5. Von Hunniuste aadlivapp. 17. sajandil Eestimaale elama asunud aadlisuguvõsa vapil on kujutatud aadlikule omaselt suursugusemat koera, kelle keha on jahikoeraga sarnane. Pea kujutamisel on inspiratsiooni saadud lõvist. Foto Vahur Lõhmus. Eesti Ajaloomuuseum.