ÄRI PÜSTIPANEMISE VALEAABITS: Patoloogiline rännumees Krister Kivi Eesti Ekspressist kirjutab, kuidas ta vürtsikaupmeheks ei saanud. Vähemasti mitte esimesel katsel, ehkki proovis kõigest väest.
On sügavalt inimlik tahta olla keegi, kes sa tegelikult pole. Vähesed suudavad kohe ära tunda selle, mis avab nende võimeid optimaalselt ning veelgi vähesemad on tõeliselt andekad paljudel aladel, nii-öelda renessansiinimesed. Kuid eks see hoiagi meie armuloo eluga elava, pidevalt äreva ja kannatusterohke. Las luuletajad kandideerivad riigikogusse ja poliitikud kirjutagu edasigi sahtlisse värsse. „The whores hustle and the hustlers whore / Too many people out of love,“ laulis kunagi PJ Harvey.
Kõigepealt Nigeeria piprasupisegust
Ma tean, mis mind vürtsipoe pidamiseni viis: ma tahtsin olla sarnaselt teistega edukas ja püherdada rahas. Kirjutajana on üleüldises palgatõusumühas tänapäeva Eestis vee peale jääda üsna keeruline, kuigi kahtlemata on see mõningail minust praktilises mõttes nutikamatel ja kohandumisvõimelisematel õnnestunud. Mina ei ole jällegi väga praktiline ega viitsi end naljalt painutada turu soovide järele. Seetõttu arvasingi, et näiteks Nigeeria piprasupisegu Eestisse toomine võib olla algus minu isiklikule from-rages-to-riches-eduloole.
Mis on Nigeeria piprasupisegu?
Mart Helme kulinaarne luupainaja! Selles väikeses kilekotikeses on erinevad Mustast Aafrikast pärit kuprad ja kaunakesed, milliseid keskmine eurooplane kunagi isegi unes näinud pole – tsutike alligaatoripipart ehk mbongo-vürtsi, pisut etioopia moorapipart ja veidi vürtsi-ebamuskaadipuu vilju –, kuid kui neile suitsuse meki ja ärevusttekitava hõnguga süsimustadele vürtsidele visata katlasse juurde mõned sibulad, veidi tüümiani, paar puljongikuubikut ja veidi tükeldatud säga või siis üks kana või kasvõi mõni lehmajalg, saate tulemuseks leeme, mis igal nigeerlasel kõhu laulma ja silmad särama paneb. See on neile kodune maitseelamus ning tõtt-öelda ma oma firmale esialgu Kodused Maitsed nimeks panna tahtsingi. See oleks olnud vaimukas ja irooniline. Aga, nagu ikka, polnud mul selleks lõpuks mune. Seetõttu andsin osaühingule nimeks Silphium Trade.
Äkki hoopis suguhaigus
Silphium on teadupärast legendaarne vürts, parfüüm ja rasestumisvastane vahend, mis oli lõpuks kallim kui kuld. Selleks ajaks olid pea kõik silphiumi andnud putked – sest arvatakse, et tegu oli just ühe teatud liiki sarikaliste vaiguga – ära nopitud ning nii imestame me siiani, millega täpselt tegu võis olla. Minu sõbrad arvasid näiteks, et silphium on paremal juhul toidulisand, halvemal juhul aga mingi eriti nakkav naha- ja suguhaigus. Pane oma ärile nimeks Krister Kivi Vürtsipood, andsid nad head nõu, kuid mõistagi jäin kangekaelselt Silphiumi juurde. See tundus rahvusvaheliselt suuremat potentsiaali omav.
Kogusin oma kraami kokku Brüsseli eksootilistest toidukauplustest, kus müüakse tõepoolest hämmastavaid asju. Kui lähete jalutama näiteks Matonge kvartalisse, võite sealt leida banaanihõnguseid Aafrika poekesi, kust teile jõllitab riiulilt vastu näiteks suitsutatud krokodill, must nagu autokumm. Pikemal põrnitsemisel selgub, et tollipikkuste hammaste omanik on siiski mingit tüüpi kala, kuid see, et ta kuidagimoodi Aafrika mudastest järvedest Euroopa Liidu südamesse on toimetatud, äratab sügavat aukartust. Nüüd on ta siin ja legaalne kaup. Euroopa Liitu juba imporditud toidukauba edasimüügiga – kui tegemist pole sellise kraamiga, mida peab külmas hoidma – kaasneb üllatavalt vähe bürokraatiat.
Mina autokummi väljanägemisega suitsukala vahendada ei tahtnud, kuid taimelehtedesse pakendatud maniokipastat ehk bobolot ostsin kohe korvitäite kaupa. Rohelise vorstirõnga kujuline bobolo nägi esiteks välja väga nunnu ja teiseks oli talle peale kirjutatud lausa mitmeaastane säilivustähtaeg.
Hiljem selgus, et bâton de manioc seest reeglina ikka siit ja sealt hallitas ning müüki ma seda panna ei julgenudki; hakkasin kartma, et äkki mõni laps lolli peaga sööbki ja saab mürgistuse. Kahel katsel küpsetasin bobolot ise kodus verivorstide, hapukapsa ja kartulitega ning maitsesin siis pika hambaga tema puderjat ja raskestiarmastatavat sisu, kuid üldiselt tuli maniokirõngad kõik ära visata.
Kurb auto
Toodete portfoolio koostamine oligi kõige nauditavam. See oli seiklus, mis tõi kaasa üürikesi kulinaarseid armumisi näiteks baobabiseemnetesse või Portugali poe väikestesse kivikõvadesse soolajuustudesse, millega võiks aknaid sisse visata. Veidi rängem oli kahe küljestrebeneva käega mööda Brüsselit tuiata, igas uues kaupluses oma sõrmede otsa uusi pungil kilekotte riputades.
Kui seltskonnas peaks jutuks minema, kust osta Belgia pealinna parimaid puuviljasamosasid või lillat maisi või Iraani kikerherneküpsiseid, siis nüüd oskaks ma üht-teist kaasa rääkida. Kuid kõige karmim oli saadud kaup südaööl hotellitoas pappkastidesse pakendada, need siis kullerfirma DPD ööpäev ringi avatud vastuvõtupunkti tarida ja lõpuks sadu eurosid kergemana paariks tunniks magama räntsatada.
Kõik üksnes selleks, et paar nädalat hiljem võtta Tallinnas vastu datlisiirupist ja sambalist tilkuvad kastid, milles suur osa produkte katki ja peaaegu kõik ühel või teisel moel määrdunud.
Ikka jube kurb, et just minu kaupa vedanud auto Poolas laupkokkupõrkesse sattuma pidi – ja siis veel järgmisse Leedus ja kolmandasse Lätis. Kui arvestada, kui halvasti DPD mu saadetistega ümber käinud oli, ei usaldaks ma neid isegi põllul kive kokku vedama.
Hapuks läinud viinamarjad
Kuid üht-teist sain ma toiduainete veebipoe FreshGo kodulehele ikka üles, hoole ja armastusega koostatud tooteetikettide ning Eestis täiesti tavalise kolme-neljakordse juurdehindlusega. Purgid kurkumi-pickles’iga Indiast ja soolasidrunitega Marokost ja hellakõlalise nimega Indoneesia ingverikommid Ting Ting Jahe ning kinkelibatee ja Lääne-Aafrika baobabiseemned, mida aasta jooksul osteti vist ühel korral. Mis oli päris hea tulemus kui võrrelda näiteks soolasidrunite või Ting Ting Jahe kommidega. Sest kokkuvõttes müüsin ma aasta jooksul vürtse umbes saja euro eest. Raamatupidaja lööb kahjumit hetkel kokku, aga müügitulu võis tegelikult veel väiksem olla.
Kerge masendus oli tulnud juba varem, siis, kui sain aru, et peagi asuvad osad tooted aeguma ning mul tuleb jälle Brüsselisse minna ja sealt uut kaupa juurde tuua, sellal kui vanagi kraam veel rahaks tegemata.
Mõistsin, et peaksin käivitama allahindlusi, tüütama Facebookis oma sõpru promopostitustega, riputama Youtube’isse üles need ammu tehtud promovideod, milles erepunases jakikeses Anu Saagim minu maaletoodud reishiseeneteed rüüpas ning ausalt ja kartmatult teatas, mida ta arvab algul samuti sortimenti kuulunud katsuobush’i tuunikalahelvestest. Nii see äri peaks käima, kuid selleks ajaks olin ma juba liiga blaseerunud. Olin välja rehkendanud, et isegi käivet kümme korda suurendades – ei, isegi täiesti utoopilised sada korda suurendades – ei müüks ma ikkagi piisavalt, et keegi enda asemele seda tööd tegema võtta, mis on ju peamine, miks Eestis äri tegema hakatakse: ikka selleks, et keegi teine tegeleks sinu asemel nüri rutiiniga, sellal kui sa ise püherdad kullas nagu Smaug. Paralleelselt olid hapuks läinud ka viinamarjad ise. Otsustasin, et ma vist siiski ei taha olla vürtsikaupmees; osaleda selles väärtuseloomisahelas, mis sisaldab nii tohutult transporti ja pakendamist ja mille eesmärk on teha võimalikult suure vaheltkasuga kaupa niihästi tootjalt kraami saades kui ka seda lõpuks kellelegi maha müües. Ei taha ja võib-olla ei oska ka.
Ma polnud ainus
Ega ma polnud ainus, kellel see veebitoiduäri kõige paremini ei õnnestunud. Just siis, kui olin end muude tööde kõrvalt kokku võtnud, et kaup FreshGo laost ära tuua ja Silphiumi veebileht sulgeda, supsas postkasti e-kiri: „Suure kurbusega teatame, et investeerimisfirma UP Invest väljub toiduainetööstusega seonduvast jaeärist, millega seoses lõpetab FreshGo OÜ tänasest 15.02.2019 tegevuse. Lähiajal püüame paika panna kaupmeeste kauba-tagastused.“ Universum oli kuulanud ja sekkus ise. Hetkeks ma vist isegi naeratasin kergendusest.
PS: Kui keegi peaks tahtma saada endale purki kurkumi-pickles’it, mida mul siiani väike rivi esikus seisab, siis otsige mind üles.
Kuna ma olen ärimeheks liiga pehme südamega, siis annan ära vaid kahekordse juurdehindlusega, võib-olla aga isegi lihtsalt luuletuse eest.