TORUPILLI-JUSSI AEG: Juhan Maaker, hüüdnimega Torupilli Juss, oleks saanud sel kevadel 175-aastaseks. Tänaseni on säilinud rahvamuusika koguja ja ringreiside korraldaja August Pulsti kirjutatud mälestused erinevatest rahvapillimeestest, sealjuures ka Torupilli Jussist. Alljärgnev on Cätlin Mägi soovintervjuu August Pulstiga, mida pole kunagi toimunud, aga mis on inspiratsiooni saanud Pulsti mälestustest. Mälestused on kirja pandud erinevate rahvamuusika ringreiside käigus, kus Pulst koos Torupilli Jussiga käis.
Rekonstrueeritud vestlus toimub tänapäeval, kuid vastused põhinevad August Pulsti kirjapandud mälestustel. (Vt Pulst, August 1961. Mälestusi muusika alalt. Teatri- ja muusikamuuseum (M 234:1/14:38)).
Kas on teada, kellelt Torupilli Juss oma pillimänguoskuse pärinud on?
No eks see pillimängupisik vanasti ikka põlvest põlve levis. Juhan Maakeri elik Jussi isa Andrus oli torupillimängija ja tema õpetas ka oma poegadele Juhanile ja Priidule pillimängu. Esialgu alustati üldse roopillist. Eks see torupill oleks väikese poisikese jaoks olnud paras jõupingutus, seepärast võib-olla roopill. Ja pillilugusid ikka kuuldi vanasti ühelt ja teiselt poolt. Juss ka – seal oli üks torupillimees olnud, Valgu kõrtsmik või kes too oli, kelle järgi ka Juss oma lugusid oli mänginud. Ega nii täpselt teagi, Juss ise ju ütleb veel, et tal on oma tehtud lugusid 36 ja teistelt õpituid 20, nii et kokku 56 tükki. Nimetaks teda isegi heliloojaks-komponistiks!
Kas see oli tol ajal tavaline, et rahvapillimees pidi nii palju lugusid oskama?
Mis puutub torupillimeestesse, siis see oli ikka erakordne lugude hulk, selleni ei küündinud ükski teine torupillimees.
Räägi natuke sajandivahetuse pillimehe elust. Kas torupillimänguga teenis pillimees leiva lauale või pidi olema ka teisi ameteid?
Kui tänapäeval saavad pillimehed oma musitseerimise eest raha, au ja kuulsust, siis tol ajal käis palga maksmine teistmoodi. Kui olid pulmas pillimeheks, siis kingiti pigem ikka säärepaelu. Üks viiuldaja kirjeldas oma elu lõpul, et ta on ligi sajas pulmas pillimeheks olnud ja mängu eest 12 naela s.o 4,8 kg säärepaelu saanud. Selle eest ju kõhtu täis ei saa ja perele leiba lauale ei too.
Kui Juss Tallinnas käis, siis ta mängis küll ühes kõrtsus ka, seal olevat omad kaubad olnud, jälle täpselt ei tea, võib-olla siis sai mingit rahagi…
Ei, tol ajal ainult pillimänguga ära ei elanud. Ikka pidi ise ka põldu tegema, et vajaliku söögikraami saaks, ja Juss käis ka merd sõitmas, ligi 35 aastat isegi. Ta jõudis oma torupilliga ka välismaale, mis oli tol ajal väga haruldane. Ta käis kaubareisidel Helsingi ja Stockholmi sadamates, ju ta seal ikka oma pilli ka mängis. Üldiselt olid pillimehed tuntud oma külas ja heal juhul kõrvalkülades, niimoodi ringi ei reisitud.
Kuidas siis Jussi nendel sinu korraldatud ringreisidel vastu võeti? Kas ta oli ka menukas?
Menul polnud otsa ega äärt. Juss oli tehtud mees oma torupilliga. Kui tema kord oli lavale minna, siis puhus pilli õhku täis ja mängis „Teemarssi“. Oi, kuis publik siis huilgas ja möllas, ta oli täitsa staar kohe!
Ja ega ta ju lihtsalt mänginud, vaid kiunutas ja kräunutas oma pilli, vibutas seda pea kohal ja ise veel tantsis ka samal ajal. Näiteks „Vene tantsu“ mängides käisid jalad pidevalt üksteise ette ja keha tegi seejuures täisringi. „Mustlase valutantsu“ ajal näiteks kummardus ta kogu kehaga täisnurga all ette, koogutas ja vibutas, keeras siis tagumiku rahva poole ja tegi näkkidega iseäralikke liigutusi. Selline pilli- ja tantsumees!
Kuidas sa Jussi iseloomustaksid, kas ta oli selline rahulikuma loomuga või pigem keevaverelisem tüüp?
Ringreisidel võib-olla üks inimene, kuid koduses õhkkonnas hoopis teine. Aga kui ringreiside muljeid jagada, ega ta siis tagasihoidlik ja vaikne tüüp küll ei olnud. Ikka kippus lavale ja tahtis pilli mängida. Ta oleks kogu oma lugude tagavara ühtejärge kontserdil ette kandnud, kui seda talle oleks võimaldatud. Pidin talle isegi mõnel kontserdil meelde tuletama, et aitab-aitab, teised pillimehed tahavad ka mängida! Aga mis sa teed, kui publik muudkui nõuab lisa, ega siis ei ole nii lihtne lavalt ära tulla.
Mitu torupilli Jussil üldse oli?
Jussil oli esinemistel kaasas vähemalt kaks pilli. Torupill on tujukas ja selle hääldesättimine võtab aega. Ega Juss laval tahtnud pilli putitama hakata, vaja ikka kohe lugu lahti lüüa ja seepärast tal mitmeid pille kaasas oligi. Ühe riputas lava taha varna ja teisega astus rahva ette. Kui siis kontserdi ajal pilliga midagi juhtus, siis ütles vaid „Oot-oot! Ma tulen kohe!“ ning jooksis vanadusest hoolimata kiiresti lava taha, haaras varnast teise pilli ja tuli jooksuga tagasi, ise naeratas rahvale ning mängis siis edasi.
Kas Juss meisterdas oma pillid ise?
Jah, hülgemaost ja puha. Ta tegi isegi ühele viiuldajale, Jakob Otsale, torupilli. Sellega juhtus tore lugu. Juss andis pilli üle, aga häälestamisest ei rääkinud midagi. Jakob oli algul väga õnnelik, et endale Jussi pilli soetas, aga kui koju läks ja proovima hakkas, siis tuli välja, et algul pill mängis küll, aga siis kippus häälest ära minema. Ja seda, kuidas häälde panna, seda Juss ei näidanud. Jakob siis uuris, kas võiks Jussiga kokku saada, et too õpetaks teda pilli häälestama. Juss muidugi, kaval mees, sättis nii, et aasta pärast saadi kõrtsus kokku ja Jakob pidi seal ikka soru viina ka välja tegema ning kui siis Juss näitas, et piugu liigutamisega muutubki pilli heli madalamaks ja kõrgemaks, oli Jakob vihaseks saanud. Nii väikese asja pärast oota aasta otsa, siis istu kõrtsis ja tee soru viina kah välja… Aga sellised need Jussi vimkad vahel olid.
Kuidas sa neid vanu pillimängijaid ringreisidele kutsusid või üldse küladest üles leidsid?
See oli omal ajal suur töö. Kõike pidi kirja teel ajama ja sellega arvestama, et pillimeeste seas kirjaoskamatuid leidus. Näiteks Jussile mõeldud kutse saatsingi esmalt Käina koolijuhatajale. Siis aga läksid seal kuupäevad kuidagi niimoodi sassi, et Juss oli kolm nädalat enne kontserti kohal. Ise veel nii uhke ja ütles oma hiiu murdes: „Tere, sii ma nüüd olen! Egas ma veind mette ildas jeeda. Pidu akkab peale ja Jussi polegi.“ Ma siis mõtlesin, et mis ma temaga peale hakkan. Aga siis harjutasime tantsijatega ja saime ikka kuidagi… Ma ei mäletagi täpselt, kuidas ma selle olukorra ära lahendasin.
Kes pillimeestest juba korra ringreisidel oli käinud, see tahtis ikka tagasi tulla. Jussi nägin viimast korda 1929. aasta maikuus, kui ta pärast kontserte raudteejaama viisin ja ta mulle ütles: „Ku jelle pidu teete, teatage ikke muule ka, tulen ea meelega!“
Sina hakkasid rahvapillimehi salvestama ka, kas Juss siis veel elas?
Kahjuks ei õnnestunud minul Jussi lugusid salvestada. Aga tean, et 1921. aasta suvel käis Cyrillus Kreek noore uurijana Hiiumaal ja salvestas Jussilt 36 torupillilugu. Armas Otto Väisänen oli ka teda samal aastal salvestanud, nii et õnneks saab Jussi torupillimängu tänapäeval kuulata küll. Eks need vaharulli salvestused ole veidike raskemad aru saada, kuid see on juba väga suur asi, et saab oma kõrvaga kuulda, kuidas Juss torupilli mängis.
Mina olen suur Jussi fänn, mängin Jussi salvestustelt lugusid järgi, olen kõik tema lood ära õppinud ja plaadile pannud ja Jussi 175. sünniaastapäeva puhul ilmub ka kahest plaadist koosnev kogumik. Esimesel Jussi mängitud lood, need vanad salvestised, ja teisel samad lood minu enda mängituna. Ja siis on seal veel sinu kirja pandud mälestusi Jussist, kuidas ta puid müüs jne…
See puudemüümise lugu, ega ma täpselt ei tea, kuidas see välja nägi, aga tõesti, Juss olevat ikka sadamas, kus puudemüüjad reas, hüüdnud: „Kes minu laevalt puid ostab, sellele mengin lugu pilli kauba peele.“ Ja olevatki nii olnud, et teised ei pääsenud üldse löögile, enne kui temal puud müüdud. See on ikka hämmastav, kuidas ühe inimpõlve jooksul oleme kaotanud kõik oma ainulaadsed asendamatud rahvalaulikud ja pillimehed. Aga see on hea, et nende pillimängu tänapäeval ikkagi mäletatakse, kas või läbi arhiivisalvestiste.
