Vastavalt Eesti Vabariigi põhiseadusele peab meie ametnike armee ehk riik garanteerima eestlaste kui rahvuse ja tema kultuuri säilimise, võib öelda, et nad peavad garanteerima meile tuleviku.
Mu nõukogudeaegne kogemus aga sosistab ette, et just tuleviku mõtestamise ja mõistmisega pole meil kõik korras. Mida maksab antud kontekstis Märt Laarmanni väide selle kohta, et rahvas ongi tema keel, kui selles keeles ei ole grammatilist tuleviku vormigi?
Vahelejäetud küpsus
Mitmete kümnendite jooksul kujutleti näiteks kommunismi justkui midagi vääramatut, mis tulevikus ootab ja seetõttu ei tundunud tohutud ohvrid sellesama utoopia altarile kunagi liiga suured. Ja tõepoolest – selle “tuleviku” sisu oli see, mille me 21. sajandi optimismi kaasa tõime.
Ka muud -ismid tirisid meid maailmasõdadesse sellesama lubatud ja tõotatud tuleviku jagamise nimel. Minu põlvkonna, umbes viiekümneste haritlaste hulgas on aga tulevikust rääkimine otsekui mingi tabu, otsekui kätkeks see ikka endas mingit võimalikku koostööd tulevikuokupantide, utopistide või totalitaristidega, kes tuleviku nimel vägistasid meid olevikus. Missuguse tuleviku on meie jaoks ette näinud meie ametnikud ja mida suudavad pakkuda meile sageli isehakanud futurokraadid? Jõuda kuidagi viie Euroopa rikkaima riigi hulka näiteks?!
Kui minevik assotsieerub noorusega, olevik küpsuse ja tulevik vanadusega, siis restitutsiooni alusel ja järgi taastatud Eesti on üheaegselt nii noor kui ka vana, küpsus oleks otsekui vahele jäetud. Selle poolest erineb Eesti üsna oluliselt ida tsivilisatsioonidest, kus olevik seostub minevikuga just traditsioonide katkematuse kaudu ja erineb ka lääne tänapäeva tsivilisatsioonidest, kus olevik seostatakse tulevikuga permanentse ehk pideva tehnilise progressiga. Tundub, et Eestis seoti minevik otse tulevikuga, mis tipneb nagu mingis olematuses rippumise või hõljumisega.
Kuidas vabastada tulevik minevikust, minevik tulevikust? Nende pealtnäha antagonistlike sõnade määratlemiseks sobib üks termin – see on revolutsioon. Oktoobrirevolutsioon algas just kronotsiidist, genotsiidist aja vastu, mineviku ideelisest tapmisest mingi abstraktse tuleviku nimel. See revolutsioon oli kavandatud kui arveteõiendamine neetud minevikuga, kui hüpe helgesse tulevikku. Mis sellest välja tuli, seda tundsime ja tunneme siiamaani ka omal nahal.
Kallaletung ajale
Meil on endal ka üks revolutsiooninäide – laulev revolutsioon. Ovidius kadestaks vast seda ainest, kuivõrd ehedalt on see aegade vaheldumine välja tulnud ja kuidas ta välja paistab. See, mida alles eile peeti tulevikuks – klassideta ühiskond, kommunism -, muutus ühtäkki minevikuks, jõudmata saada olevikuks.
Ja teisenes seeläbi millekski, millest oli vaja kohe lahti saada. See oli midagi, mis oli vaja hukka mõista. Ja vastupidi – kõik see, mis tundus kauge minevik, nagu vaba turg, kapitalism, riik 1938. aasta alusel ning straadid selle järgi, muutus ühtäkki oodatud ja soovitud tulevikuks.
Tulevik minevikus, tagasipöördumine tulevikku – kas kallaletung ajale? Kas seekord neetud, aga samas reaalse tuleviku hävitamine püha rahvusliku mineviku nimel? Kõige positiivse kõrval võib selle revolutsiooni veaks lugeda, et ta sünnitas meile oma enda libahundid ja pööras aja tagurpidi. Justkui parempoolne revolutsioon, mis saadab hoobiga ajalukku Eesti XX sajandi ja kogu meie uuema ajaloo, on tolle revolutsiooni libakuju, kes saatis minevikku “ekspluataatorlike” klasside pärandi, mis lõi ukse lahti “klassivaba” ühiskonna tekkele.
Rollid ja kohad “laulvas revolutsioonis” on juba jagatud. Need, kellele revolutsiooni ajaloo ametlikus versioonis kohta ei leidunud, kirjutavad oma ajalugu. Selge, et intelligentsil on kronotsiidis oma roll ja kindel osa. Intelligents ei ole meil kunagi suutnud elada olevikus – ta on seda teinud ikka kas tulevikus või minevikus.
Muutus teadvuses
Poola päritolu ameerika jurist Lemkin tõi 1944. aastal kõnepruuki meile tänaseks vägagi tuntud sõna “genotsiid”. Eelmise sajandi lõpus toodi välja sellel kogemusel baseeruv uus neologism – kronotsiid, mis tähendab aja tapmist.
Kronotsiid, genotsiid ja ka ökotsiid on reeglina otseselt seotud revolutsioonide järjepidevuse ja pärilikkusega. Revolutsioon algabki kronotsiidist, tappes minevikku tuleviku nimel ja vabastab mineviku tulevikust. Sealjuures hakkab revolutsioon neelama konkreetseid inimesi, kasvades üle genotsiidiks ja neelates terveid rahvaid, kooslusi ja klasse, kes pole tuleviku “väärilised”. Võib olla ka vastupidine olukord, kus hävitatakse need, kes pole otseselt seotud kellegi püha minevikuga.
Lõppude lõpuks väsib revolutsioon, olles kurnatud lubatu reaalsest teostamisest ja ka toiminud tootmissuhete ja -jõudude lammutamisest ning tõmbab saavutustele joone alla, mis väljendub kiskjalikus kõikvõimalike (eeskätt ühiskondlike ja looduslike) ressursside takti- ja mõõdutundetus tarvitamises. Ajaga hakkama saanuna läheb revolutsioon inimeste kallale ja teeb paljaks elukeskkonna. Ökotsiidi ja genotsiidi tulemused on tavaliselt oluliselt kergemini eristatavad ja märgatavad (fikseeritavad), neid on lihtsam mõõta ka puhtrahaliselt. Seevastu revolutsiooni alguse, kronotsiidi mõju on oluliselt raskem isegi märgata. Sisuliselt märkamatud muutused inimeste teadvuses, eskapism igas väljenduses ja palju muud võivad jääda küll märkamatuks, aga nende tihti latentsed ja hiljem avalduvad mõjud võivad olla fataalse iseloomuga ja nende algupära avastamine võib osutuda ülejõu käivaks. Lausa paradoksaalne on, et see muutus teadvuses pannakse toime just intelligentsi poolt.
Ajalugu ei olnud
Tasub vaid uuesti kord üle vaadata Lauri Vahtre vägagi tähelepanuvääriv uurimus eestlaste ajakäsitlustest ja hakkad tahes-tahtmata aru saama, et “intelligents ei ole rahvuse aju?” Me teame, et pärast sügist tuleb talv, siis kevad ja siis sügis, kuid kas need on tuleviku kategooriad? Ei ole muidugi, sest suvi on tulevik vaid kevade suhtes, seega on tegemist tsüklilise ajaarvamisega, mille kohaselt “igal kevadel algab asi jälle otsast peale”. Kõik aastaajad on sõltuvalt suhtest ja vaatenurgast kas minevik, olevik või tulevik. Tulevik kui niisugune oli vaid igavesti (tegelikult küll eluea) korduva tsükli üks koostisosa.
Eesti talumees teadis seda, võib-olla seepärast ei ole ka keeles tulevikku ning, nagu Lauri Vahtre märgib, polnud “rahval ka ajalugu kui sellist, pikim ajaarvestusühik oli aasta ja mingi inimpõlv ja seetõttu folkloriseerusid sündmused kiiresti”. Täiesti kindlasti peaks aga kultuurikontekstis hoiduma hinnangutest “hea-halb” või “õige-vale”.
Tulevikuühiskond, mille käigus hävitatakse või lastakse hävida traditsioon, mõneti isegi konservatiivsed mineviku elemendid, on sama steriilne ja ohtlik kui minevikuühiskond, kus hävitatakse kõik uus ja innovatiivne, mis vähegi minevikutraditsioonidele mingigi väljakutse esitab.
Selles kontekstis muutub Artur Alliksaar eriti mõistetavaks: pole häid või halvemaid aegu, on vaid hetk, milles elame praegu.