Juku-Kalle Raid kohtus mingis kentsakas ja indiapärases keldripuhvetis Eleringi juhi Taavi Veskimäega, et rääkida natuke elektrist. 2013. aastal avaneb elektriturg. Kui kalliks läheb? Aga jutuks tulevad ka muud energeetika ja poliitikaga seotud asjad.
Kui kalliks läheb elekter järgmise aasta algusest, kui avaneb turg ja fikseeritud hindadega müük Eestis kaob? See on vist küsimus, mida sel aastal küsitakse kõige sagedamini. Ja muidugi teatava hirmuga. Sest meedias on spekuleeritud kõikvõimalike numbritega 20%-lisest tõusust kuni 40%-lise tõusuni. Kõik sõltub seisust energiabörsil. Paraku on selge, et tänaste maailma ressursside juures energia kindlasti ei odavne. Mõtlen, et peaks pajatama Taaviga, kes juhatab Eleringi-nimelist firmat, mille kodukal seisab: „Elektrisüsteemihaldur Elering juhib reaalajas Eesti elektrisüsteemi. Elering vastutab selle toimimise eest ning tagab tarbijatele igal ajahetkel kvaliteetse elektri. Ettevõte loob tingimused elektrituru toimimiseks ning ehitab ülepiirilisi ühendusi, et elekter saaks naabersüsteemide ja -turgude vahel takistusteta liikuda.“
Nii. Järelikult on Taavi energiast vestlemiseks õige kodanik. Aga, mõtlen, räägin ka muust, miks mitte? Taavi on käinud läbi peaaegu kõik poliitikutsüklid, mis on samuti naljakas.
Kõigepealt ütleb Taavi telefonis, et vaja on saada kokku kusagil, kuhu pääseb autoga. Sest tal on kiire ja tütar tuleb ka veel trenni viia. „Kaubahalli kõrval on mingi imelik itaalia moodi koht,“ teab ta.
Kui ma pisut varem kohale jõuan, pole seal mingit itaalia moodi kohta, küll aga maniküür, pediküür, juuksur ja veel midagi.
„Millist sa neist mõtlesid,“ küsin.
Otsime teise koha, Bremeni käigus on india moodi puhvet. Keldris. Teeme kiiresti. Sest on ju kiire.
Juku-Kalle Raid (J-K.R): Kas sind üldse õhtuti saab kunagi välja õlut jooma meelitada?
Taavi Veskimägi (T.V): (Mõtleb pikalt.) Ikka saab. (Mõtleb veel.) Saab küll! Ma olen õlut alles hiljuti jooma hakanud, muuseas. Einoh, napsu vastu pole mul midagi, aga enne eelistasin – selgemaid rüüpeid.
Seejärel tellib Taavi mitte õlle, vaid Coca-Cola.
„Mis sa nüüd tegid?“ küsin.
„Nafta gaasiga!“ vastab Veskimägi kokakoolat silmitsedes.
Nafta gaasiga, selle jätan meelde.
J-K.R: Sa kunagi ütlesid, et lahkud poliitikast. Ja läksidki ära. Ütle nüüd, miks.
T.V: Miks ma lahkusin poliitikast… (On tubli minuti jagu vait ja rüüpab naftat gaasiga.). Et miks… (Vaikib veel pikemalt.) Mulle ühel hetkel tundus, et ma kasvasin poliitikast välja. Mind üha enam huvitasid sisulised asjad ja üha vähem näilised asjad. Ja mulle tundus, et kuna viimastel aastatel riigikogu majanduskomisjonis tegelesin energeetika asjadega ja käisin Inglismaal, kus nägin energeetika majanduspoolt, ja mulle tundus see jube põnev, siis… Tegelikult on ju elus mingid tsüklid. Olin pikka aega ju riigiametnik, n-ö avalik riigiteenistuja rahandusminnis, ja seal sai karikas täis. Oli mingi periood, ma olin 1996–2002 rahaminnis, pareti Res Publica ise hakkas minu jaoks pihta 1994. Nii et siis 2002–2009 olin poliitikas, nägin kogu tsükli ära, olin fraktsiooni esimees, olin minister, olin riigikogu aseesimees, erakonna aseesimees, kogu galerii, ühesõnaga. Kuidagi tundus, et aeg on tõmmata stepsel välja.
J-K.R: Kuule-kuule, kuna sa tegeled energeetikaga, siis sa ju ei astunud poliitikast välja, sest see on üks teema, mille ümber kogu poliitika keerleb.
T.V: (Soostuvalt) See on muidugi omaette jutt. Loomulikult riigiametnikud osalevad ka poliitika kujundamise protsessis, mina ka. Ühel või teisel kujul, kõik, kes on aktiivsemad, kõik osalevad. Aga Eesti poliitikas on üks jama, üks probleem. Vaata, on kolme tüüpi poliitikuid suures plaanis. On generalistid, kes teavad kõigest kõike, aga ei tea midagi. Kes on valmis kõigest alati rääkima.
J-K.R: Kadri Simson.
T.V: Kes iganes. Simson. Mart Laar. Kes ei ole üheski valdkonnas asjatundjad, kes erakonna nimel katavad kõik teemad. See on ka mujal maailmas nii. Siis on kodanikud, kelle kapital on tingimusteta lojaalsus.
J-K.R: Priit Toobal.
T.V: Näiteks. Mis aga on Eesti poliitikas puudu, on see vahelüli, valdkonna spetsialistid. Kes kunagi ei saa generalistideks. Aga kes oma valdkonnas suudavad riigiametnikega, huvirühmadega professionaalsel tasemel suhelda. Meil on siin väga üksikuid näiteid. Pigem et sellised ülendatakse kohe generalistiks. Tundub, et vana kannab, tundub olevat pädev, tekib mingi sotsiaalne kapital, las minna. Aga selle kaudu ta kaotab kohe oma valdkonna spetsiifilise teadmise. See olukord ongi viinud sinnani, et tõsist poliitilist debatti, sisuliste lahenduste mõttes, peetakse väljastpoolt.
J-K.R: No nii, mõtleme siis selle debati peale. Kas energeetika valdkonnas on mõnda poliitikut, kellega asju ajada?
T.V: Oota, ma lähen korra tagasi oma endisesse elusse. Poliitiku omasse, noh. Kuna istusin erakonnas sügaval opositsioonis, mul suurt midagi teha ei olnud. Siis mõtlesin, et võtaksin Eesti energiaarengu kava – see kava hõlmab aastaid kuni 2020 – tõsiselt ette. Ma suhteliselt kiiresti loobusin sellest, sest neid, kes viitsisid kaasa tulla, oli suht vähe. Pink on lühike. Aga ma siiski näen, et praeguses riigikogus, energeetika poole pealt, on Reformierakonnal tegijaid. Erakonnal on kolm inimest majanduskomisjonis, kes tahavad ja viitsivad teemaga tegeleda: Arto Aas, Kalle Palling ja Kaja Kallas, noh, ta on hetkel kodus. Kolm inimest, kes partnerina viitsivad arutada, mõtlevad kaasa. Ma praegu ei kurdaks, on üle aegade hea.
J-K.R: Energia puudutab kõiki inimesi, aga sellest, mis 2020. aastani kavas kirjas on, pehmelt öeldes suur osa inimesi aru ei saa.
T.V: Aga äkki ei peagi saama. Valdkonna poliitilises mõttes seal ongi üks makrootsuseid, et millest elektrit toota. Elektri turu avamine 1. jaanuaril 2013 on ajanud asja nii segaseks, et inimesed küsivad, kas ma pean nüüd iga päev elektrihindasid jälgima. Mina olen ikka öelnud, et tehke oma tööd edasi, ei ole vaja iga päev börsihinda jälgida. Et elektriturg toimub omas loogikas: tootja, müüja, turg, tarbija. Tekivad professionaalsed müüjad, lepite kokku hinnamudeli, ilma et te peaksite ise ennast hulluks uurima. Ikka igaüks keskendugu oma tööle ja tehku seda hästi ja siis tuleb ka tulu, et arve ära maksta.
J-K.R: Vabaturuga tekkiv hinnatõus on see, mida kardetakse, Taavi.
T.V: Tead, kuidas võtta. Katsume võrrelda võrreldavat. Täna on Eesti elektrihind kodutarbijale reguleeritud hind. Ei ole mõtet võrrelda elektri hinda 2012 ja 2013, võrdleme elektri hinda 2013 kahel võimalusel: kui turg oleks suletud ja kui turg on avatud. Minu sõnum on selgelt see, et kui turg oleks suletud, toimuks 2013 ikkagi oluline hinnatõus. See sõnum, et avatud turg tekitab hinnatõusu, on ju jama. Vastupidi, avatud turg vähendab potsentsiaalset hinnatõusu. Nüüd teine asi. Me keegi ei tea CO2 tonnihinda tulevikus, emissioonikaubanduses on see praegu 6 eurot tonn, ajalooliselt madal. Aga energeetikaministrite kohtumisel nõustus isegi Poola sellega, et uuest kauplemise perioodist, mis algab samuti 2013, tuleb siinkohal midagi ette võtta, ühesõnaga, CO2 hinda tõsta. CO2 hinnaeesmärgiks võiks Euroopas olla 20 eurot tonn. Nüüd, kui Narva jaamades oleks reguleeritud hind, siis kustkohast see raha küll võtta?
J-K.R: Jutu mõte on selles, et kui turg ei avaneks, tabaks tarbijat mõne aja pärast suurem elektrihinna tõus. Meil on siin läheduses neli hinnapiirkonda: Eesti, Soome, Norra ja Rootsi. Ja Eesti hinnapiirkonna hind on olnud paljudel tundidel kõige kõrgem, mis näitab seda, et kahjuks Eesti Põlevkivi elektrijaama kulud on kõrgemad kui Soomes näiteks.
T.V: Nojah, ja mida suuremaks lähevad CO2 hinnad ja mida kõrgem on nafta hind, seda hullemaks läheb. Ja eks see tänane hind on ka fiktsioon. Et me kõik maksame selle teistmoodi kinni. Anname tasuta CO2 kvooti…
J-K.R: …puhta vee kasutamise eest ei võta õiget hinda, laseme reoveed ladustada odavamalt. Et siis tegelikult, avatud turg on meie jaoks ikkagi pääsetee. Ehkki selle selgitamine võtab poliitikutel kõhedaks. No ei huvita plakatiga vihast seltsimeest jutt, et elektrihind ei saagi olla enam odavam.
T.V: 2014 on samas piisavalt ühendust Soomega, piirangut pole ja alati saab odavam elekter jõuda meieni… Kui ta on odavam. Kui on kallim, siis toodavad jaamad siin. Elekter voolab piltlikult öeldes alati selle piirkonna suunas, kus ta on parasjagu kallim. Siis me saame lõpuks ka teada – kui turu avame –, milline üldse on elektri õige hind. Täna on meil illusioon, et elekter on räigelt odav.
J-K.R: Oota nüüd, vastupidi, kui sa kuulad inimesi, siis juba praegu on elekter hoopis ilgelt kallis.
T.V: Jah, aga maailmas on toornafta hind 125 dollarit barrel ja selle vastu jääme me võimetuks. Ja kui me turgu ei ava, ei tehta ka investeeringuid. Me kõik mäletame, et kui hoiti näiteks pesupulbri hinda kunstlikult madalal, lõppes see ühel hetkel otsa. Kui hind ei ole õige, siis keegi ei investeeri ja on pidevalt katkestused ja… Pole kallimat elektrit, kui on elektri puudumine. Maailmapank on teinud ühe hea uuringu, seal näidatakse Aafrika riike, kus on suured elektriprobleemid. Ja kui tahad mobiiltelefoni laadida, lähed mingisse laadimispunkti. Nüüd mõtle, mis hinda selle eest küsitakse. Kui meil kõik muud turud on 20 aastat avatud olnud, siis siin ei saa me sellest üle ega ümber.
J-K.R: Ega energia üldise kallinemise vastu ei saagi, võiks ära harjuda. Ükskõik kui kaua sa selle kunstlikult madala hoidmisega tegeled, tuleb see ju mingi muu raha eest kinni maksta. Kui raha, mida on vaja investeeringuteks, ei võeta turult, võetakse see maksudena.
T.V: Nojah. Mitte millestki midagi ei saa. Minu arusaam on küll, et me ei pea omama Eestis tootmisvõimsust, mis vastab Eesti tipptarbimisele, pluss 10% varu. Ma ütlen, et me suudame garanteerida energiat ka ühendustepõhiselt, kaablitega Soomest, Lätist, Leedust läheb kaabel Rootsi. Ja see võtab ka ära ohu, kui Narvas toimub ametiühingute kogunemine ja keegi teatab, et sorri, me enam ei tooda. Kui sul on palju tootjaid, siis lehvitage oma punalippe kui tahate, me ostame mujalt. Risk on ikka räigelt kõrge, kui baseeruda ainult ühel süsteemil. Me ei saa sõltuda ühest ametiühenguliidrist.
J-K.R: Teine asi on ikka alternatiivenergia. Päikesepaneelid, tuulik hoovis, kust saad oma majapidamisele ühte koma teist kätte.
T.V: See on küsimus, kas saad oma energiaarvet väiksemana hoida. Sul peab olema süsteem, mis hoiab neid mikrotootmisseadmeid üleval. Aga mida rohkem on alternatiive, sealjuures inimestel endal, seda parem.
J-K.R: Muidugi, see on selge. Ütleme, et elan nelja paraadnaga elamus ja üks paraadna paneb paneelid katusele ja suudab müüa elektrit ka teisele paraadnale. Igati mõistuspärane. Praegu aga pole see lubatud.
T.V: No vaat, see ongi see, mis teie riigikogus peaksite tegema klaariks, kuidas mikrotasandil võrk lubatud on. Ja minu mõistus ütleb, et see mikrotootjate jutt on sul igati loogiline. See on meede, kuidas hoida arved kontrolli all. Aga selge on ka see, et sul peab olema suurvõrk, kes toetab väikseid mikrotootjaid.
J-K.R: Saksamaa on hea näide. Kuna päikest on palju, samuti tuult, hoidis Saksamaa energiasüsteemi tasakaalus.
T.V: Õige, aga sul peab olema lihtsalt ka alternatiive, et kui päike ei paista jne. Minu arvamus kogu sellest energiatootmisest, minitootmisest mis iganes allikast, olgu see siis tuul, päike või biomass, on, et seda peab tegema ilma subsiidiumiteta. Kõige suurem probleem on… Vaata, me oleme nagu nõiaringis. Üks subsiidium on põhjus teise subsiidiumi kehtestamiseks. Me ei lase elektrihinnal minna õigesse kohta. Minu suur küsimus ongi, kuidas tulla välja subsiidiumipõhisest tootmisest. Mina tahaks elektri tootmises näha rohkem majandusloogikat, mitte poliitilist loogikat.
J-K.R: Mis sa siis nüüd arvad, kui palju tavatarbija jaoks elekter jaanuarist kallimaks läheb?
T.V: (Vaikib väga pikalt. Lonksab naftat gaasiga ja mõtleb veel) Ma siin ütlen ühe asja, mida ehk oleks alguses pidanud ütlema. Meil on kaks mõistet sassis, kui me räägime, et elekter läheb kallimaks – ta mõtleb, et arve kasvab. Kuid tegelikult on elektrienergia komponent kogu potist ainult 35%. Jaanuaris muutub see 35%. Mitte võrgutasud, aktsiisid, taastuvenergia käibemaks, seal ei muutu loogikas mitte midagi.
Aga… Kui täna on elekter meil kusagil 30 eurot megavatt-tund, siis eeldame, et hind printsiibina läheb 40–50 euro peale.
J-K.R: Teine asi, mille peale mina alati mõtlen, on see, et, inimesed, ärge jätke peldikus tuld põlema. See on ju lihtne.
T.V: Säästetud elekter on kõige odavam elekter. Kui seda osata arvestada, siis palju õnne!
