Kunagi tehti valmis üks võõrkeelne Eesti märk. Joonistati valmis, trükiti särkide peale, karjuti “Ta elagu” ja unustati. Aga enne seda oli üks näitus nimega Eesti kui märk. Mäletan, et Tartus oli sel ajal Vanemuise juures ristmikul üleval üks sini-must valge valgusfoor. Autojuhid vaatasid ja imestasid.

Politsei muidugi võttis sellest fundamentalistlikust foorist voolu välja. Päeval oli Eesti märk kustunud. Aga öösel võis ta täies ilus särada. Nii pandi alus nähtamatu märgi strateegiale. Ka on Eesti märk ja autod sellest peale tihedasti seotud.

Nüüd on kavas luua uus suur Eesti märk. Mitte selline nikerdis, mida me ainult ise teame, vaid ikka korralik, üleilmne ja töötav. See on mõte rajada Eestisse vormel ühe rada. Vormeli testisõitja Asmer meil juba on. Aga rada pole. Rahvuslikust uhkusest ei tõuse mingit tulu, kui Asmerid niisama ringi jalutavad.

Vormel on väga populaarne. Enam populaarsemat spordiala ei olegi, vormel ühes liigub ka kõige rohkem reklaamiraha. Kui võrrelda vormelit kahevõistlusega, siis näeme, et kahevõistlus on miinuskasuteguriga spordiala. Keegi ei tea kahevõistlejaid, ühes mälumängus arvati, et see on antiikkreeka olümpiaala.

Samas on vormelis ainult kakskümmend pilooti, aga neid tuntakse kõiki ees- ja isanime pidi. Kõnealune rada on imeodav – ainult sada miljonit krooni, see on pool uuest suurest radarist, millest meil üldse mitte mingit kasu ei ole, kui Venemaa ärritamine välja arvata.

Samas on selge, et rajast üksi ei piisa. Tarvis on Eesti märk mõne korraliku auto peale joonistada. See on muidugi kallis, aga samas ei saa keegi kunagi Eestit teada, kui reklaamile kulutada ainult paarkümmend miljonit. Sama hästi võime Eestit reklaamida Võru Kukus ehk ajalehes Soov. Tore, aga kasutu.

Milline peaks olema eesti märk Viljamsi või Renoo masinal, on ometigi selge. Selleks saab kas mõni muhu muster või suvaline vöökiri. Ei mingeid välismaalt laenatud disainkägarikke. Eesti märk olgu Eesti märk. Kui kunagi kihutavad õllekapa välimusega vormelid ringi, siis pole me asjata elanud.

Me kõik mäletame Briti suusahüppajat, kellest sai tõeline kultusmees – ta hüppas alati kõige vähem, oli meeletult õnnelik kui jalule jäi ning andis ohtralt intervjuusid vasakule ja paremale. Tänu sellele hullule teadsid Inglismaal peagi kõik, et on olemas kummaline sport nimega suusahüpe.

Kui muhumustrilistes vormelites sõidavad mulgi kuubede ja murumütsidega piloodid, saab sellest meeskonnast kultusmeeskond, see on selge. Kõik ülejäänud tuleb ise, sõitku nad kasvõi neljakümnega.