FILM ILMA SÕNADETA: Tummfilmide sarmikusest ning eripärast vestlesid 2011. aasta filmifestivali “Tummfilmid tõstavad häält” korraldajad Ave Ungro ja Helmut Jänes ning filmihelilooja Sven Grünberg. Anna-Liisa Supp Katusekinost pani arutluse kirja.
Tummfilmide ajastu ametlikuks lõpuks loetakse 1927. aastat, mil Al Jolsoniga peaosas nägi ilmavalgust esimene helifilm „Jazzilaulja“; käesoleval aastal sai Oscari Prantsuse uue aja tummfilm „Artist“ – tummfilmid on ühe kunstižanri verstapost, mille juurde on üha enam hakatud tagasi pöörduma.
Tummfilm võinuks elada veel vähemalt 10 aastat
Jutuajamise alguses tõdeb Helmut Jänes, et tummfilmi ajastu lõpp saabus liiga järsult: “Tundub, et nii mõnelgi lavastajal, kes 1920-ndatel tegi väga häid filme, oleks olnud veel jõudu ja tahtmist ka 30-ndatel tummfilme teha.” 1930. aastatel hakkas aga helifilm sisse murdma ning kõik kinod läksid helifilmi näitamise peale üle. Vestlejad on üksmeelel, et helifilm on põnev ja oluline, kuid niisama tähtis on aru saada filmi kui kunstižanri tekkeloost ja juurtest.
Ave Ungro sõnul on tummfilmid ajastu märgiks: „Tummfilmid näitavad päris kenasti, kuhu võib inimene suhteliselt väikeste vahenditega minna – neis on kasutatud kogu loomingulisuse pagas. Hääle puudumist kompenseeritakse erilaadsete ja ekspressiivsete näoilmetega.”
Helmut: Kui tuua näiteks äsja Oscari saanud „Artisti“, siis ongi aru saadud, et filmikunsti juured on tummfilmi juures. Tahes-tahtmata mingi hetk väsid uutest filmidest – trikid, efektid, staaritsemine ja kõik muu –, see kõik väsitab pikapeale.
Ave: Tummfilmide ajastul oli kõik alles katsetamise faasis, kõigega andis veel väga kaugele minna ja selle tõttu on nad minu jaoks täiesti värsked. Tänapäeval on raske tulla välja millegi täiesti uuega.
Helmut: Chaplin näitas väga hästi oma filmis „Moodsad ajad“, et vähemalt tema suutis tummfilmi abiga rohkem edasi anda kui helifilmiga. Ta oli kõige kuulsam lavastaja, kes põhimõtteliselt seisis vastu helifilmile. Kui küsida kelleltki, et mida te Chaplinist teate, siis nimetatakse tummfilme, mitte helifilme.
Vestluse käigus tõdetakse rõõmustavalt, et ka tänapäeval tehakse tummfilme, kuigi moodsamas kuues ja vormis kui varem. Režissöörid leiavad tummfilmis veel seda power’it, mis võiks kaasaegsele publikule midagi öelda: “Kuulus „Artist“ ju näitab ära, et ka tummfilmiga on 21. sajandil võimalik Oscarit võita,” rõhutab Helmut.
Tummfilmi helid ja muusika
Sven Grünberg: Tummfilm on võimatu, sellist asja ei saa olemas olla. Film ise võib tumm olla, aga inimestel on kõrvad. Tummfilmi puhul inimene lihtsalt kuuleb asjasse mitte puutuvaid helisid. Eks see tingiski vajaduse hakata heli juurde tooma. Inimene elab helinivoo mõttes kolmes erinevas tasandis: kõne tasand, müra tasand ja vaikuse tasand, mis lubab juhuslikke helisid. Filmi puhul on inimese organismil aega vastava helinivoo tasandile häälestuda.
Tummfilmide linastustel kaasatud instrumendid sõltusid suuresti kinode võimalustest. “Kino on kallis kunst,” tõdeb Grünberg. Hinnast johtuvalt oli klaver enimkasutatud instrument, kuid tehti ka seansse terve orkestriga. Tänastel kinokontsertidel on esitlusel nii uued kui ka vanad seaded: „Ma ei tea, kas ma eksin, aga minu meelest on praegu kõik tummfilmi live-esitlused juba uus muusika. Sest vanad seaded on kadunud. Neid orkestreeringuid enam ju ei tehta,” arutleb Helmut. Kuid Sven teab, et mõned noodid on veel alles ning tehakse ka üksikuid orkestreeringuid.
Ave: Tummfilmi üks võlu ongi see, et erineva live-helinduse kaudu saab luua väga erinevat meeleolu: üks ja sama film, aga iga kord on tal mingi uus nüanss juures.
Sven: Me ei saa enam mitte kunagi kuulda neid filme nii, nagu neid siis kuuldi. Kogu meie keskkond ja inimestevahelised suhted on niivõrd muutunud. Ajastu on absoluutselt teine. Kui ma omal ajal elektroonikaga alustasin, siis iga elektrooniline piuks tähendas kosmost. See oli kohe niisugune kosmiline värk – seda ei saanud mujal kasutada. Alles hiljuti tegin üht dokki, kus on väga vanad tummfilmiaegsed kaadrid ja ma kasutasin seal hoopis elektroonikat – see sobis imehästi ning oli ootamatu ja värske.
Ave: Lugesin, kuidas Hollywoodis levis ja võib-olla mingis mõttes siiamaani levib meeletu hirm konkreetse ajastu muusika osas. Kardetakse, et sellega juba eos välistatakse filmi klassikaks või ajastuväliseks hitiks saamist. Minu jaoks on see naeruväärne. Näiteks „Lola jooks“ – tehnomuusika on seal kogu aeg taga, see on imeline!
Sven: Hollywoodis on rusikareegel, et sul peab olema suur orkester. Seal on kohutavalt üleorkestreeritud. Frank Sinatra läheb üle tee ja 150 pillimeest mängivad.
Muusika veab dramaturgiat
Arusaamisi filmimuusika rollist on erinevaid. Sveni sõnul on suurim rumalus arvata, et parim muusika on see, mida ei märgata: „Kas siis selle eest antakse Oscareid, kui filmis muusikat üldse ei märgata? Kõik on muusikale üles ehitatud.“
Sven: Filmimuusika puhul on oluline doseerimine – mõistmine, et mingil hetkel võib muusika olla kogu lugu edasiviiv. Pildil ei toimu midagi, teksti ei ole – muusika veab dramaturgiat. Aga muusika ei tohi teksti hävitada. Ta ei tohi olla liiga köitev ja põnev. Ei tohi teha 100% muusikat – see, et algusest lõpuni mängib kogu orkester. Ameerika kino on seda muidugi täis, see on ameerika stiil – mida rohkem, seda uhkem. Vahel peab olema selline helikeskkond, mis ei olegi muusika. Lihtsalt hoitakse ühte nooti.
Muusika toodi filmile juurde, et viia inimene meeleollu. Selleks, et muusika sai dramaturgiat juhtima hakata, pidi muusika sünkroonne olema. Ja väga täpselt sünkroonne. Seda ju klaverimängija teha ei saa – igal juhul paned mööda.
Ave: Viimasel PÖFF-il kujunes minu lemmikfilmiks Türgi film „Ükskord Anatoolias“, kus helilooja jättis võimaluse ka pildil muusikat tekitada. Minimaalne muusika jättis tunde, et need samad Anatoolia mäed on need, mis teevad muusika.
Helmut: Üha enam sümpatiseerivad mulle filmid, mis on tehtud Türgis või Iraanis. Tihtilugu filmitegijate nimekirjast ei leiagi sellist ametimeest nagu helilooja või muusik. Heliks on kohin puudelatvades ja tuuleiil. Selliste filmide vaatamisel mõistad, et rohkem ei olegi vaja. Kui seal oleks muusika, siis see oleks võib-olla üleliigne.
Kokkuvõtvalt uurin, kas on järel muusikalisi võimalusi, mida filmides pole veel kasutatud, kuid saaks rakendada?
Sven: Ma arvan, et pole ühtegi võimalust, mida poleks veel kasutatud – kõik on ära tehtud. Ei olegi tähtis olla meeleheitlikult uudne, tuleb lugu teha. Inimesele on vaja lugusid rääkida põhiliselt selle jaoks, et inimene õpiks. Hakkaks aru saama, mis on elu. Seda suudab film kunstiliikidest ehk kõige tõhusamalt.
Tummfilmide ja filmimuusika temaatika võtab kokku Ave: „Öeldakse, et täielik vaikus on kõige suurem müra.“ Sven lisab sekundeerides, et „täielikku vaikust ei saa olla, hakkad isegi oma südametukseid kuulma“.
