HINGEMAASTIK: Ehkki 60 eluaasta täitumisel liigub eluring tagasi astroloogilisse nullpunkti, tahab Sven Grünberg tähistada oma juubelit nii edasi kui ka tagasi vaadates, pigem vaikselt ja mõtisklevalt kui trummipõrina ja ilutulestiku saatel. See on hea võimalus teha kokkuvõtteid, aga pakkuda kuulajaile ka päris uut ja ootamatut. Maria Mölder kohtub maestroga.
Juba enne töötuppa sisenemist näitab Sven Grünberg riiulil fotot, millel ta isa istub klaveri taga. Grünbergi lapsepõlvekodu oli üks Eesti džässmuusika keskusi ning juba 16-aastaselt mängis ja laulis ta tippmuusikutega bändis, mille nimeks sai hiljem Ornament.
„Mu kadunud isa ehitas kunagi 100-vatise võimenduse ansamblile Virmalised, mida me kasutasime ajutiselt ka oma noorusaja bändi proovis kõvema müra tekitamiseks. Kui kuulsime, et isa tuleb maja ülemiselt korruselt alla, tundus suurem pahandus käes olevat, kuid isa muigas vaikselt ja ütles kuldsed sõnad: „Teate, poisid, saate 40, hakkate palju vaiksemalt mängima.“ Neid sõnu olen ma ikka siin ja seal meenutanud. Vanemaks saades muutub inimene igas mõttes aeglasemaks ja elu hakkab kiiremini kulgema, ning tõesti – vajame üha rohkem vaikust. Aga uudishimul ei tohiks lasta vaibuda, sest see käivitab arengu, mõttevärskuse ja võib viia ka selginemisse ning lõpuks rahusse. Arvan, et inimene lihtsalt peab ennast arendama – ta on selleks kohustatud! Miks? Sellepärast, et kõik halb tuleb lõppude lõpuks siiski rumalusest, mõistmatusest. Maailmas ei ole midagi halba, mis poleks kuidagi seotud rumalusega.“
Algused
Sven Grünbergi esimene autorikontsert leidis aset 17. mail 1975 ansambliga Mess, mis tegi endises Nõukogude Liidus esimesena progerokki ehk arendatud rokki. Edasi tuli juba Messi ajal alguse saanud elektroonikaperiood. Arvatavasti pole liialdus nimetada Eesti esimeseks elektroonilise muusika teoseks Grünbergi 1976. aastal valminud lugu „Tiik“, milles on muu hulgas ohtralt konkreetse muusika elemente.
1978. aastal, kui Estonias toimus varajase ja nüüdismuusika festival, tutvustati talle paljusid seal esinenud Moskva muusikatippe, kellest said hiljem tema head sõbrad ja mõttekaaslased. Messile loodud muusika üllatas neid sedavõrd, et Sven kutsuti sedamaid Moskvasse esinema mitmele festivalile ja raadiosse, pakuti igati abi ja taheti teha koostööd. Talle lausa pakuti tasuta võimalust töötada äsja Inglismaalt ostetud suure tubasüntesaator EMS Synthi 100-ga, mille ametlik kasutusminut maksis tol ajal keskmise kuupalga, lausa kosmilise hinna (132 rubla).
See väga loominguline periood tipneb Sven Grünbergil kahe olulise saavutusega: valmis Nõukogude impeeriumi esimene elektroonilis-akustiline autoriplaat „Hingus“ (1981); kinoekraanid vallutas aga „Hukkunud Alpinisti hotell“ (1979), mille muusika tegi Sven Grünbergi tuntuks kogu Nõukogude Liidus.
„Hingus“ on ka avang uuele suunale, milles Grünberg ühendas elektroonilised võimalused (kõiksugused süntesaatorid) ja akustilised instrumendid, eesotsas Rapla ja Tallinna toomkiriku suure oreli ning harfi ja hulga löökpille. Oluline on märkida, et kõiki instrumente mängib plaadil autor ise. (Plaat on hiljem välja antud ka CD-na, kuid juba sel aastal peaks Saksa plaadifirma Bureau B „Hinguse“ taas vinüülplaadina välja andma.)
130 filmi
„Hukkunud Alpinisti hotell“ pani tugeva aluse Sveni edaspidistele tegemistele filmivallas: ta on tänaseks loonud muusika üle 130 filmile. Kolmel Sveni osalusega filmil on olnud esimesel linastusaastal kokku üle 60 miljoni vaataja.
Ta on teinud koostööd Saksa, Soome, Jaapani, Vene, Poola ja ka teiste maade filmitegijatega ning proovinud kätt Hollywoodiski.
Rahvusvahelise huvi tulemusena valmisid Sven Grünbergil koostöös Saksa plaadifirmaga CD-d „Milarepa“ ja „Prana Symphony“ ning ansambliga Mess ka mitu kogumikplaati Austrias. Jätkus koostöö filmitegijatega, mis viis 1993. aastal uue õppeaine loomiseni: Tampere kunsti ja meedia rakenduslik kõrgkool pöördus tema poole palvega tulla õpetama filmimuusikat. Sestpeale on ta õppeainet õpetanud neljas Soome ja neljas Eesti kõrgkoolis. Grünberg on kõige rohkem filmimuusikat kirjutanud eesti helilooja ja meie üks olulisemaid filmimuusika spetsialiste. „Kontsertmuusika peab toimima sajaprotsendilisena ja vaid iseenda eest mängima. Filmimuusika teeb aga väga keeruliseks see, et pead õppima teiste filmielementidega arvestama. Mulle on olnud just see muusika kõrval oluline, et teistega arvestamine annab võimaluse ka inimesena areneda, teisi tähele panna ja kuulata-märgata.“
Kuidas on õnnestunud kõiki neid filmimuusikaga seotud kompromisse tehes luua nii palju muusikat, mis on jäänud iseseisvalt inimeste südametesse ja toimib uutes esitustes nii hästi? „Ma arvan, et midagi uut luua ei saa. Seda, mis on olemas, saab ja tuleb tõlkida muusika keelde. Küsimus on selles, kui kvaliteetne antenn sa oled, ja see ei ole suures osas kahjuks õpitav. Õpitavad on tehnilised oskused, mis tulevad vaid visalt tööd tehes. Jääda lihtsalt lootma andekusele, ei kanna aga kindlasti vilja.“
Budism elus ja muusikas
30 aastat Linnart Mälli juures kestnud budismiõpingud ei ole olnud Grünbergile lihtsalt hobi, vaid õppetöö meistri juures, kelle budismialast nõu on kuulda võtnud paljud väärikad budistlikud õpetlased ja vaimulikud kuni dalai-laama endani välja. Üheks oma elu ja loomingu tipphetkeks peab Sven kõigi kolme dalai-laama visiidi korraldamist Eestisse. Need on küll olnud äärmiselt keerulised ja lausa eluohtlikud ülesanded, kuid tal on muidugi olnud erakordne au kohtuda inimesega, keda peavad paljud, ka Sven, maailmakodanikuks number üks. „Kui meie tsivilisatsioon peaks kohtuma tulnukatega, võiks kogu inimkonda esindavat delegatsiooni juhtida just tema,“ on Sven arvamusel.
„Kirjutan praegu RAM-ile uut muusikat ja mõtlen, et millal siis veel tegeleda tõsiste ja oluliste asjadega kui mitte elu astroloogilisse nullpunkti jõudmise ajal. Seepärast jätsin kõrvale kahtlused, et kas ma ikka võin … eriti pidades silmas, et juba „Dhammapada“ 12. salmis öeldakse, et „kes peavad olulist oluliseks, need õigelt otsustajad jõuavad olulise juurde“. Nii julgesingi võtta kätte ühe olulise budistliku pühakirja, mis Linnart Mälli eestindatuna kõlab eriti vägevalt ja õpetlikult ka tänapäeval – igal maal ja ajal.“
Grünberg väidab, et tema vaated elule pole muutunud raske haiguse tõttu ega ka suure juubeli künnisel. „Elu peaks mõtestama kogu aeg, aga meie kultuuris ei taheta üldiselt tegeleda küsimustega nagu kaastunne, inimlikkus, elu ja surm. Aga just neile peaks keskenduma kogu elu. Mitte nii, et saad ükskord vanaks ja hakkad alles siis mõtlema, et oot-oot, tõeliselt olulistele teemadele polegi veel jõudnud mõelda, kuigi vanadus ja lõplik hääbumine terendab ees.“
„Eesmärgid võiksid olla ikka kõrged, kuigi on oht, et neid ei saavuta kunagi. Teel kõrguste poole saab aga õppida meelerahu leidma ja end rahustama, et elame siiski ebatäiuslikkuse maailmas.“ Eks õpeta sarnast vaadet ka meie oma õpetaja Laur Oskar Lutsu „Kevades“, kui ütleb Tootsile, et „tee siis pool, aga tee ise ja tee hästi“.
Poolfabrikaatide aeg
„Kahjuks iseloomustab praegust aega eelkõige tormlemine, mille tõttu ei saa peaaegu ükski asi päriselt valmis ega lõpetatud. Näiteks arvutiprogrammid ei saagi valmis enne, kui tulevad juba uued. Nad pole lõpuni töökindlad ja turvalised, jäädes reeglina pooleli. Kui jõutakse, siis tulevad jälle uued, millel on ka uued probleemid ja vead. Poolfabrikaatide aeg väljendub pea kõigis eluolu kihtides ja kahjuks ka muusikas.
Mõni aeg tagasi küsisin Tõnu Kaljustelt, kuidas on see võimalik, et enne kontserti ilmub välja muusik, kes pole kordagi proovis käinud. Ütleb näiteks, et tuleb Rootsist või Ameerikast, aga on läpakaga nooti vaadanud ja enam-vähem teab teost. Tõnu ütles, et tipptasemel rakendatakse tihti füüsilise eraldumise taktikat. Minnakse näiteks pühapäeva õhtul saarele või muidu eraldatud paika, lülitatakse mobiilid välja ja reedel on kontsert. Kõigi tähelepanu on muusikale keskendunud. Vaid niimoodi on võimalik taset saavutada – eriti, kui tegu on tippmuusikutega. Tõesti, vaja on tehnilisi oskusi, aga mis veel tähtsam ja keerulisemgi – peab suutma muusikalise materjali sisse minna ja mõtestatud seisundid kuulajateni viima. See saavutatakse muidugi kõige paremini siis, kui ollakse eraldunud ja tõeliselt muusikale keskendunud.
Kuna ma pole nii rikas, et muusikuid pikemaks ajaks „palgale võtta“, olengi suurema osa oma plaate teinud üksinda. Iseendalt saan ju nõuda kvaliteeti, millega olen enam-vähem rahul, headel muusikutel on aga sada rauda tules ja jalad maast lahti. Keskendumiseks pole lihtsalt aega. Üksi toimetades olen saanud olla vaba poolfabrikaatlikust lähenemisest, et teeme kuidagi ära.“
„Pean kõige tähtsamaks muusikas ja kunstis üldisemalt, et oleks midagi öelda“
Kui pole midagi öelda, ole vait ja tegele millegi muuga. Aga selleks, et midagi öelda oleks, on vaja ennast igati arendada ja oma teadvusmaailma avardada. Ja kui sul on midagi öelda, siis peaks seda ütlema võimalikult lihtsalt, mitte tegema lumehelbest laviini. Palju on kunstis kuulda ja näha seda, et ideed on vähe, aga muusikat või muud kunsti ohtralt. Probleem on muidugi selles, et kui sa lähed lihtsa teed, peaks lihtne olema ka väga hästi esitatud. No võtame näiteks Pärdi muusika. See on tehniliselt justkui sedavõrd lihtne, et peaks olema kerge saak pea igale muusikule, kuid seda on just sisuliselt tema nüansirikkuse ja kõrgkvaliteedis meeleseisundite tõttu raske esitada.
Pean väga oluliseks, et kunstielamusest saadav meeleseisund oleks positiivselt konstruktiivne. Mida vanemaks ma saan, seda rohkem seda hindan. Looja vastutab selle eest, mida ta teeb. Kuulaja eluaeg ju lüheneb, kui ta sinu muusikat kuulab, ja sina vastutad selle eest, et tema aeg oleks täidetud väärtuslikuga. Kui kontsert lõpeb, oleks parim, kui kuulaja mõtted oleks suunatud näiteks sellele, et jah, elu on küll kannatus, kuid on ka palju ilusat, head ja tarka siin ilmas, mille poole püüelda.
Paraku mõjuvad aga negatiivsed emotsioonid tugevamini ja seetõttu kiputakse liiga tihti mõjuvuse tõttu eelistama meeltesegadust ja see kurvastab mind ikka ja jälle. Aga vastupidise saavutamiseks teen väga hea meelega ka näiteks Lotte-filmide muusikat.“
„Omal ajal, kui ma sakslastele „Milarepa“ plaati tegin, olid stuudiomuusika ja helimaastikud rohkem huvi keskmes. Praegu on elu läinud nii agressiivseks ja intensiivseks, et inimesed ootavad rohkem kammerlikumat lähenemist ja juuresolekut kui unenäolistest maailmadest pärit seisundeid. Arvan, et praegune digitaalne maailm on niivõrd impersonaalne ja külm, et inimesed tahavad ka füüsilist juuresolekut. Nii et sa näed, kuidas keegi mängib, mitte ei vajuta play-nuppu.“
Mitu kava
Grünberg leiab, et kui tema autorikontserdil tulevad ettekandele kuuldud lood uudses esituses, siis tuleb selle muusika alusidee või iva ise praegust aega silmas pidades pareminigi esile. „Mida rohkem võimalusi esitamiseks muusikaline alusmaterjal võimaldab, nii et ta oma väärtust ei kaota, seda parem.“
Sven Grünbergi 60. sünnipäevale pühendatud autorikontserdil kuuleb läbilõiget tehtust uutmoodi esituses ja oma osa on ka filmimuusikal. „Kogu loomingu kokkuvõte see pole, sest analoogseid kavasid võiks teha veel mitu. Koostasin kava eeskätt sellest materjalist, mis paremini kokku sobiks. Igal heliloojal on muidugi kalduvus mingeid meeleseisundeid eelistada. Mina eelistan seekord vaiksemat muusikat, kuigi tuleb ka pisut mürtsu.“ Autorikontserdi kava kroonib uudisteos Eesti Rahvusmeeskoorile ja orkestrile.
Novembris asetleidvale autorikontserdile lisaks on Grünberg aasta läbi Eesti Kontserdi resideeriv helilooja ning see tähendab talle õnne ja rõõmu – võimalust töötada paljude heade muusikutega. 15. märtsil tuleb esiettekandele Eesti Riiklikule Sümfooniaorkestrile loodav teos ning plaanis on muidki kontserte ja esinemisi.
