Kaadris on kaks meest, kes üritavad pääseda Siemensi kontorisse; on seda üritanud juba kaua aega. Ja asjatult. Põhjuseks küsimus: miks tõlkis Siemens ära Turkmeenia diktaatori Saparmurat Nijazovi püha raamatuna tuntud teose “Ruhnama” ning kuidas seonduvad sellega Siemensi miljonitesse küündivad tehingud Nijazovi kodumaal; väidetavalt tegeleb see firma pealtkuulamisaparaatide ning muu “sisejulgeoleku” tehnikaga. Siemensi kontoris on kõik ilmselgelt häiritud. Parima meelega viskaks nad tüütused välja. Kui vaid kaamerat poleks.
Tegelikult on filmi “Püha raamatu varjus” ka Eestis näidatud – nii PÖFF-il kui ETV-s. Ja naiivselt imestatud: kuidas on võimalik, et XXI sajandi lääne suurkorporatsioonid teevad sobinguid sellise paariaga nagu Saparmurat Nijazov, Turkmenistani eluaegse presidendiga, kes nimetas ennast Turkmenba?iks (kõigi turkmeenide isa). Tõsi, Nijazov on tänaseks surnud (21. detsember 2006|). Ent riik pole muutunud, kõik jätkub vanaviisi.
Kui Nijazov avaldas ogara pühakirja “Ruhnama”, mis kõneleb turkmeeni rahva korvamatust osast ajaloos ning annab moraalikoodeksina kodanikule asjakohaseid juhiseid, siis ka uus president Gurbanguli Berdimuhamedov sai hiljuti valmis oma teoste esimese köite. Uue presidendi käik on ilmselge: kodanikud peavad aru saama, et ta on Nijazovist, kes kirjutas vaid ühe raamatu, palju kõvem mees. Värisege.
Pidevalt kinniste uste taga
Ühesõnaga, Halonen ja tema kaasautor, jurist Kevin Frazieri üritavad tungida korpidesse, kes on tõlkinud oma emakeelde “Ruhnama” ja – saanud selle eest ei vähem ega rohkem kui piiramatud ärilised toimetamisõigused riigis, kus inimõiguste poole pealt logisevad kõik kruvid ning kus on täiesti normaalne, et Nijazovi vastu protestijaid piinatakse vanglas või nad lihtsalt kaovad jäljetult.
“Minu jaoks on Turkmenistan selle filmi üks pool,” ütleb Arto, “eelkõige painas mind hoopis lääne kompaniidega seotud temaatika.”
Halonenile sattus lääne firmade ja Nijazovi suhteid kirjeldav artikkel kätte 2004|. aasta novembris. Seejärel sai ta asjakohaseid materjale diplomaat Markku Visapäält ning literaat Kaius Niemilt ja luges “Ruhnamad”. “Väga vastik ja õõvastav lugemine,” kommenteerib ta täna. Ja asus 2005|. aastal filmima.
Arto: “Hiinas vaatasin kunagi, kuidas Martti Ahtisaari, Soome president, tegeles jõuliselt Nokia promomisega; kui viibisin Tiibetis, nägin, et kõikide lehtede esikaaned olid Ahtisaari fotosid täis, seda kasutati, näitamaks ka tiibetlastele, kuidas läänel pole Hiinaga mingeid erimeelsusi.” Halonen ironiseerib: Nokia, arresting people.
Nijazovi mudel oli lihtne: uksed avanesid neile lääne kompaniidele, kes soostusid “Ruhnama” ära tõlkima. Tänaseks on raamat tõlgitud 41 keelde, sealhulgas huvitaval kombel ka suulu keelde ning loomulikult pea kõikidesse Euroopa keeltesse.
“Ruhnama oli Nijazovi jaoks väga oluline ja selle leviku jaoks tegi ta palju. Loomulikult sai tõlkeid kasutada sisepropagandaks, täiesti tavaliselt tehti Turkmeenia televisioonis iga tõlke puhul järjekordne saade, mis rääkis “Ruhnama” kultuurilisest ainulaadsusest kogu maailmas,” räägib Halonen.
Filmis on peale kättesaamatute kompaniide juhtide veel kolm olulist tegelast: Farid Tuhbatullin, Turkmeenia inimõiguste aktivist ja endine poliitvang, kes elab täiesti arusaadavatel põhjustel praegu Viinis. Farid üritab järjekindlalt – ja enamasti ilma igasuguse tulemuseta – juhtida Euroopa ja USA tähelepanu inimõiguste räigetele rikkumistele tema kodumaal. Faridi poeg Ruslan näitab filmis arvutisket?e, milles pilab nii “Ruhnamad”, Nijazovit kui ka Turkmeenia süsteemi üldiselt. Kolmandaks osaleb lindil Boris Shikuradov, kes elab poliitilise põgenikuna Moskvas ning üritab üles leida oma isa. Nimelt oli ta isa (samuti Boris) kunagi Nijazovi üks lähemaid liitlasi, teenis üle kümne aasta Turkmeenia välisministrina, ent 2002. aastal süüdistati teda Turkmenba?i reetmises ning arreteeriti. Vangis on ta siiani, teda on seal korduvalt piinatud.
Misasi see diktaator siis on?
20 aastat tagasi keelas Nijazov Moskval oma Turkmeeni NSV deputaatidel, neidudel-puuvillakoristajatel kõnelemast Eestist pärit saadikutega, kuna need pidavat lagundama N. Liitu, meenutab toonane Eesti NSV saadik Hardo Aasmäe. 1980. aastate lõpus määrati Saparmurat Atajevit? Nijazov Turkmeenia NSV kommunistliku partei esimeseks sekretäriks. Sel ajal oli Turkmeenia sõna otseses mõttes majanduslikult kõige alaarenenum liiduvabariik. Nagu paljudes teisteski endistes liiduriikides, jäi esikommunist võimule ka pärast riigi iseseisvumist – Turkmenba?ist sai eluaegne president. Ta oli Turkmeenia diktaator kokku 17 aastat.
Nijazovi ideed olid arulagedalt eksootilised: kodanikud tarbisid tasuta gaasi ning elektrit, üüri ja transpordi eest tuleb tänaseni maksta sümboolseid summasid. Turkmenba?i ukaas 2004|. aasta augustist määras igale riigialamale 400 grammi tasuta soola kuus.
Haloneni filmi on tänaseks müüdud enam kui 20. riigi telekanalitele, lisaks arvukatele festivalidele. Palju suvaline Euroopa kodanik asjast aru saab või saada tahab.
Arto: “Väga lihtne on öelda, kui paha oli natside Saksamaa, et “mina küll niimoodi poleks käitunud nagu need kodanikud seal!”. Ent tänane asi on sama. Targemalt, nutikamalt ja peenemalt läbi viidud, ent sisuliselt sama. Ja nii oleme me lihtsalt vait, sest vait olla on palju mugavam.”
Nijazovi hulluste klubi: sulle kukub tellis pähe!
Üks mu Piiteri tuttav, ajakirjanik Tatjana Kadõlovna, kohtus Nijazoviga 2003|. aastal: “Ma ei saanud kahe päeva jooksul midagi aru – kogu selle aja tolgendasin delegatsiooniga mööda linna kaasas, ühe marmorist koletise juurest teise juurde.” Tatjanale ajas Saparmurat Nijazov hirmu peale: kuidas suhtuda sellesse tumedapäisesse, pisut tüsedasse vanataati, kes ühelt poolt hoidis vangis tuhandeid diktatuurivastaseid, teisalt aga hüüdis hullunud rahvamassi ees kõrbeservas värsse nagu poeet.
Poeet ta omamoodi oligi. Aga eks kihk kaunite kunstide järele on kaasas käinud nii mõnegi diktaatoriga. Ehkki “Ruhnamad” ei kirjutanud ta sugugi ise; selle taga on mõned hasartsed Moskva viinased kuuekümnendikud, tänaseks unustatud kirjandustegelased. Ja muidugi Nijazovi enda valvas “toimetajasilm”.
Mu teine sõber, teletöötaja Pjotr Vavilov intervjueeris Nijazovit 2001. aastal. “Marmor on ainuke mõistlik ehitusmaterjal,” ütleb Nijazov. 2002. aastal keelas Turkmenba?i pealinnas A?gabatis kõik muud ehitusmaterjalid peale marmori ära.
21. sajand kuulutati Turkmeenia Kuldseks Sajandiks. Uus president pole seda ümber lükanud. Ehkki Ba?i kullast kuju ähvardas ta mujale tõsta. Pealinnast Turkmenba?i-nimelisse väikelinna.
Kui A?gabatis käis Piiteri kuberner Valentina Matvejenko, ütles ta Nijazovile imetlevalt: “Te olete lühikese ajaga n i i palju ära teinud! See on fantastiline!”
“Ei ole,” vaidles Nijazov, “kõik on pooleli.”
Kunagine Nijazovi minister Avdi Kuljev väidab: “Nijazov tahtis saada 12. prohvetiks. Ja mitte ainult moslemite jaoks, vaid kogu maailmas.” Ning räägib, et kui ta 2004|. aastal otsustas Nijazovi vastu välja astuda, kutsus too ta oma kabinetti ja küsis: “Kuidas sa minu vastu välja astud? Sulle kukub pähe tellis või saavad surma sugulased!”
8-aastane jumal
Tõesti, formaalselt eksisteerivad Turkmeenias muidugi ka ministrid. Aga kuidas? Seitsme aasta tagune istung Rahvanõukogus, mille ette on kutsutud kultuuriminister ja haridusminister – põhjuseks äsja trükist tulnud Turkmeenia ajaloo õpik põhikoolidele: Turkmenba?i vehib puldis näpuga ja sõimab lojuseid ministreid, kes ei ole õpikus kajastanud piisavalt turkmeeni rahva osa maailma ajaloos. Ministrid noogutavad. Ba?i karistab ministreid nagu isa ulakaid poegi: ei anna taskuraha. See tähendab, ministrite kahe kuu palk peetakse kinni.
Murad Aliev, re?issöör, kes palgati tegema Nijazovist ülistusfilmi, meenutab: “Film pidi tulema Nijazovi lapsepõlvest. Nimelt oli 1948. aastal A?gabatis tugev maavärin, kus jäi orvuks ka 8-aastane Saparmurat. Mõtlesin sündmust kajastada kui üldrahvalikku tragöödiat. Ühel päeval helistati: president tahab filmitut näha. Ja kui ta siis vaatas ja sai aru, et ei räägita 8-aastasest jumalast, vaid tavalisest poisikesest, lasi ta mu lahti. Pidin riigist samuti ära kolima.”
EurasiaNeti ajakirjanik Daniel Kimmage, kes on Turkmeenias töötanud, seletab: kogu Turkmenba?i tegevus toimus lääne inimese jaoks kusagil nalja ja tragöödia teravail piirimail. Tuleb tunnistada, et Nijazovi tükid (näiteks toppida venekeelsed lapsed koolis tübeteikadesse), pole Venes mingeid proteste esile kutsunud.
“Gaasinööriga ma köidan teid ühte.” Nii väitis üks Taanis asüülis istunud turkmeenlasest dissident, kes naasis 2004|. aastal vabatahtlikult kodumaale vangi – Nijazov oli vahistanud kõik tema sugulased ning lubas nende vabaduse dissidendi oma vastu välja vahetada.
Endine Turkmeenia Parlamendi liige Holmuid Sojunov näitab haava kõhul, mis on saadad “mälestuseks” presidendilt: “See pärineb veel kodumaalt. Kui ma Moskvasse põgenesin, visati mind vagunist välja, korra saadeti mürgitatud konjakit. 2003|. aastal peksti mind nii jõhkralt, et jäin paremast silmast pimedaks ja ei saa nüüd enam korralikult lugeda ega kirjutada.”
Autokool ja kanistrid
Kord vestlesin Turkmeenia-teemalise dokumentaalsaate (ametliku ja ilusa!) tegemisprotsessist Moskva helimehe Vassili Gabrõginiga: “Nijazov ütles, et nüüd sõidame tehasesse. Tehases tehti plastikust kanistreid ja neid oli vaja Venemaale eksportida, mida ilma Nijazovi allkirjata teha ei tohtinud. Nijazov hakkas esimesse ettejuhtuvasse kanistrisse sisse vaatama. Vahtis august sisse oma kaks minutit. Seejärel viskas äkki kanistri ära ja andis ekspordiloale allkirja. (Siinkohal muuseas olgu tõe huvides märgitud, et Saparmurat Nijazov õppis Leningradis 60ndatel inseneriks. Nijazov ühes intervjuus: “Selle linnaga seob mind eriline side. Kõndisin mööda Nevski prospekti. Tänavad on sirged, majad head. Väga korrapärased kvartalid!” – takkajärgi paistab, et just Piiterist pärineb presidendi marmorlinna idee).
2. augustil 2004| teatati aga Turkmeeniast, et kõigis Turkmenistani autokoolides hakatakse uuest õppeaastast alates lisaks liikluseeskirjadele, auto tehnilisele konstruktsioonile ja praktilistele sõiduoskustele kohustuslikus korras õpetama ka suurteost “Ruhnama”. 16 tundi pühakirjakursust autojuhtidele on minimaalne, kuna selle najal saab õppida mitte ainult kõlbeliselt elama, vaid ka liiklema.
Aga…
Aga… Väga suur osa turkmeeni rahvast ei ela mitte marmorist A?gabatis ega ka muudes linnades, vaid Karakumi kõrbes, mis moodustab umbes 80% riigi pindalast.
Elamistingimused kõrbes on nõukogude aja lõpust ainult halvenenud. Laste suremus tõuseb pidevalt, nende regioonide keskmine kuusissetulek inimese kohta on 10 dollarit, mis teeb näiteks absoluutselt kättesaamatuks arstiabi – seda valdkonda riigis ei doteerita.
Kõrbes on pidev dieet, teisisõnu, süüa ei saa. Kõrbeturkmeenide toidulaud koosneb põhiliselt mustast teest, kaamelipiimast ja nan’ist – turkmeeni lava??i meenutavast leivast. Telefoni kasutamise järjekord külades on vähemalt 24 tundi. Tööd (kui veoautojuhid välja arvata) ei ole.
Turkmeenia 4,5 miljonist inimesest on 60% töötud.
Esimene oluline said
“Kui suur äri on inimõigustest tähtsam, võiks selle välja öelda!”
Miljardidollariste tehingute nimel toetavad maailma suurfirmad diktatuuri ja mõrvarlikku süsteemi Turkmeenias. Filmi autorid Art ja Kevin käivad mööda kompaniisid ringi – vaadates kas või kuidas “Ruhnama” tõlkimist ja Turkmenistani tehingute vahelisi lülisid kommenteeritakse. “Kui suur äri on inimõigustest tähtsam, võiks selle ausalt välja öelda,” kommenteerib Halonen, “niikuinii paistavad traagelniidid igalt poolt välja.”
Olulisemad lülid selles pikas ketis on alljärgnevad.
Kõigepealt: Türgi ärimees Ahmed Chalik, kes oskas kunagi Nijazovile külje alla pugeda ja sai – presidenti ja tema “teost” pidevalt ning mõõdutundetult ülistades – peagi Saparmurati paremaks käeks. Igasugune suhtlemine turkmeenide presidendiga käis Chaliki kaudu. Chalikile kuulub üks Türgi rahvusvahelises plaanis suuremaid ettevõtteid Chalik Holding, mis tegeleb sadade erinevate valdkondadega.
Muuhulgas on ta seotud Prantsuse ehitusfirmaga Boygues ning ka Boygues Telecomi meediafirmaga, millele kuulub Prantsusmaal TV 1. Prantsuse välisminister Mitterand kohtus nii Nijazovi kui ka Chalikiga; pole tarvis lisada, et tekkinud sünergia oli äriliselt märkimisväärne.
Edasi: Turbo Team Ungarist, mille üks juhte rääkis huvitaval kombel (ühe vähese otsekohese sellina) isegi filmi autoritele äritegemise printsiipidest: “”Ruhnama” tõlkimine on otsetee presidendi südamesse. Saime üle miljoni maksva tehingu!” Teist korda ta enam filmi autoritega kohtuda ei taha.
Edasi: Daimler-Chrisler Saksamalt, kompanii, mille palgal on 360 000 töölist; Türgi ehitusfirma GAP Insaat; Türgi firma Polimeks, mis ostis ära rahvusvahelise õiguse anda nimi ühele tähele ning nimetas selle Turkmenba?iks.
Edasi: Soome kompanii ENSTO. Selle firma juht üritas end filmijate ees välja vabandada ning ütles, et firma jättis eetilistel põhjustel tehingu katki. Samas väidab “Ruhnama” soome keelde tõlkija, kes nimetab Nijazovi raamatut “haigeks teoseks, mida oli jälk tõlkida”, ent kaamera ees intervjuud anda ei taha: “See võib olla mulle ohtlik.”
Edasi: rahvusvaheline kompanii Zeppelin, mis toodab ehitusmasinaid; Siemens (teeb koostööd Soome Nokiaga), mis endise Turkmeenia ministri sõnutsi Turkmeenias “tegeleb pealtkuulamisaparaatide ning sisejulgeoleku tehnikaga”; põllutöömasinaid tootev USA korp John Deere (mille presidendi laual vedeleb siin filmis “Ruhnama”); USA-s maailma üks suuremaid ehitustehnika ja muu tehnika tootja Caterpillar elik CAT.
Jne.
* * *
“Ruhnama”, vaba mõtlemise aseaine
Literatuurselt kujutab “Ruhnama” endast midagi patriootliku poeemi, põhiseaduse ning heroilise ajalootõlgenduse vahepealset. “Ruhnama” on turkmeeni rahva moraali- ja aukoodeks. Või nagu ütleb Turkmenba?i ise: “”Ruhnama” kajastab turkmeeni rahva olemust nii, nagu see ideaalis olema peaks ja nagu see tulevikus olema saab. See ei ole esimene käsk ainult praegustele, vaid ka tulevastele põlvkondadele.”
2004|. aasta mais, Turkmeeni noorsooorganisatsioonide üleriiklikul kokkutulekul rääkis Nijazov veel kord “Ruhnamast”.
“”Ruhnama” on esimene tõde. “Ruhnama” on turkmeeni rahva püha pale. “Ruhnama” on maailm, kus kohtuvad kõik turkmeenid. Meie ülesanne on õppida “Ruhnamast” katkematult. Lugege hoolega “Ruhnamad”! Mitte aru saada “Ruhnamast” on kui tarvitada haiguse puhul vale rohtu. See on kui pesta käsi puhtas vees, selle asemel, et seda juua. Lugege “Ruhnamad” uuesti ja uuesti. Lugege “Ruhnamad” lapsepõlves, teismelisena, noorukina, täiseas ning vanaduses. Lugege seda surmale silma vaadates, sest sellest raamatust leiab igaüks uut ja uut tähendust igal eluetapil.”
* * *
Mõned asjaolud, mis võimaldavad laiata ka uuel presidendil Gurbanguli Berdimuhamedovil
Turkmeenia on sigarikas: palju maavarasid ning sama palju vaeseid ja manipuleeritavaid kodanikke. Turkmeenia omab 34% maailma kütusevarudest, maagaasi (seda eriti) ja nafta reservuaarid on maailmas kokku aukartust ärataval kolmandal kohal. 2003|. aastal oli Turkmeenia SKP kasv näiteks 23%. “Me oleme edukad igal alal,” teatas sinises pintsakus diktaator rahulolevalt, “rääkimata gaasist ja naftast, kasvas 18-23% ka kogu muu toodang, olgu selleks siis tekstiili-, toiduainete-, või tööstustoodang. 2003|. aastal eksportisime me 6 miljardi dollari eest. Kui j u m a l annab, on see number 2004|. aasta lõpuks 8 miljardit dollarit.”
Niisiis: 1) maagaasi tohutud varud, 2) rahva vähene haritus, 3) seni viletsuses elanud turkmeenide lootus tugevale liidrile ja 4) äärmuslikult omapäraselt funktsioneeriv riigisüsteem, mida võiks nimetada ka eluks armastava isa valvsa pilgu all.
* * *
Saparmurat Nijazovi vägitükid: enamikku pole uus president parandanud
1. vägitükk. Enamik suuremaid asulaid on ümber nimetatud. Näiteks kunagisest Krasnovodskist Kaspia mere ääres on saanud tema omanimeline, Turkmenba?i linn. Kõik kuud ja nädalapäevad nimetati ümber. Jaanuar oli Nijazovi omanimeline, aprill tema ema nimeline ja detsember nimega “neutralitet”. Ülejäänud kandsid Turkmeeni kangelaste nimesid. Uus president ennistas eelmisel aastal olukorra ja nimetas kuud ning päevad tagasi.
2. vägitükk. Keset Karakumi kõrbe, Uzboi orgu hakati rajama uut “merd”, kuhu peavad kokku jooksma kõik niisutuspõllunduse jääkveed. Veekogu peab tulema umbes Võrtsjärve suurune. Võib ette kujutada ümbritsevate riikide meeleolu, mille piires parajasti Araali järv ära kuivab, sest Amu-Darja ja Sõr-Darja jõgedest võetakse liiga palju vett enne ära, kui see järve jõuab. Türkmenistan on regioonis muuseas üks suuremaid vee tarbijaid (80% riigist on Karakumi kõrb). Projekti peatatud pole.
3. vägitükk. Turkmenba?i tuli järeldusele, et A?gabat on pealinnana väga tore linn, kuid kahjuks puudub seal jõgi. Nüüd seda juba kaevatakse. Projekti peatatud pole.
4. vägitükk. Pealinna lähedale, Turkmenba?i kodukülla rajati Kesk-Aasia suurim mo?ee. Korraga saab palvetada 40 000 inimest. Kupli alla (läbimõõt 120 m) mahub varju alla palvusele 10 000 inimest (3000 naist, 7000 meest). Religioossete söömaaegade ruum mahutab 3000 inimest. Ehitasid Prantsuse ning Türgi firmad.
5. vägitükk. Turkmenba?i kaotas ära venekeelse koolihariduse. Ainuke vene gümnaasium (Pu?kini-nimeline) asub A?gabatis, selle lõpetajaid oli eelmisel kevadel alla saja õpilase. Vladimir Putini presidendiks taasvalimise päeval lammutati ära A?gabati kesklinnas asuv Pu?kini-nimeline Vene Ooperi- ja Balletiteater. Näitetrupp tänas teda selle eest avalikult. Seinad lükati ümber täpselt sel ajal, kui Nijazov Putinile telefoni teel õnne soovis.
6. vägitükk. Nijazov rajas A?gabati lähedale mägedesse valitsuse terviseraja (u 30 km), põhjendusega, et õige turkmeen ei pea olema tugev ainult vaimult, vaid ka kehalt. Ministrid ja juhtivametnikud peavad selle aeg-ajalt jalgsi läbima. Kes seda ei suuda või saab näiteks südamerabanduse, peab ametist lahkuma.
* * *
Arto Halonen esines Avatud Eesti Fondi seminaril “Ikkagi inimene: fookuses Kesk-Aasia”
Tähistamaks ÜRO inimõiguste deklaratsiooni 60. sünnipäeva, korraldasid Avatud Eesti Fond, PÖFF ja TTÜ Inimõiguste Keskus seminari olukorrast Kesk-Aasias, kus Arto Halonen rääkis olukorrast Türkmenistanis ning oma pettumusest lääne suurfirmade kahepalgelisuses.
Seminari fookuses oli seekord Kesk-Aasia: Kõrgõzstani liikumine autokraatia suunas, sõnavabadus Kasahstanis ning lääne suurfirmade sõbralik koostöö Türkmenistani diktatuuriga. “Tahtsime Eesti inimeste tähelepanu juhtida meiega ühel ja samal ajal iseseisvunud Kesk-Aasia riikidele, kus tänaseks ei ole demokraatia areng võrreldav Eestiga ja kus Eesti saab oma kogemusele toetudes nõu ja abi anda,” ütles Avatud Eesti Fondi juhataja Mall Hellam.
“Paljud esinejad, kellega me ühendust võtsime, pidid meie kutse Eestis esineda tagasi lükkama, sest nad kartsid probleeme oma riikides. Seetõttu kutsusime kõnelema Arto Haloneni, kes saab teise riigi kodanikuna neil teemadel avameelselt kõneleda,” märkis Hellam.