EESTI RAHVUSLIK MERENDUSSÜMBOL: Suur Tõll on üks meie olulisemaid tehnikamälestisi. Ta on ainus säilinud 1920.–1930. aastatel Eestis kasutusel olnud aurulaev. Sel aastal tähistab väärikas muuseumlaev oma 100 aasta juubelit, mistõttu Ott Karu heidab pilgu jäämurdja kirevasse ajalukku.
Jäämurdja Suur Tõll ehitati aastatel 1913–1914 Preisimaal Stettinis (tänapäeval Szczecin) tolle aja ühes suuremas Saksa laevatehases Vulcan-Werke Hamburg und Stettin AG. Seal ehitati arvukalt ookeaniaurikuid ning isegi Saksa keisri isiklikke lõbusõidualuseid. Jäämurdja, mis valmimisel sai nimeks Tsaar Mihhail Fjodorovitš, tellis Venemaa Kaubandus- ja Tööstusministeerium Tallinna sadama tarbeks. Keskmiselt 70 päevaks aastas jäätuvale Tallinna lahele oli vaja uut võimsat jäämurdjat, et teenindada nii siinset kaubasadamat kui ka rajatavat uut sõjasadamat. Uhke nime sai laev Romanovite dünastia rajaja Mihhail I Romanovi järgi – 1913. aastal tähistati nimelt dünastia 300. aastapäeva.
Esimene maailmasõda ja esimesed nimevahetused
Kodusadamasse jõudis jäämurdja 2. juulil 1914 (uue kalendri järgi), vähem kui kuu aega enne I maailmasõja puhkemist ja nii tuligi laeval asuda esmalt täitma hoopis suure sõjaga seonduvaid eriülesandeid ning vedada sõjavarustust. Jäämurdjate salka arvatud laeva meeskonda lisandusid sõjaväelased ning laevale toodi ka relvad.
1917. aasta veebruarirevolutsiooni järel vajas jäämurdja endale sobivamat nime – selleks sai Volõnets, mässuliste poolele üle läinud Volõõnia polgu auks. Revolutsiooni endasse olla laevameeskond suhtunud jahedalt, ainukeseks märgiks nimevahetuse kõrval oli laevakomitee moodustamine. Hiljem mõelnud poliittöötajad tolle perioodi vürtsitamiseks välja loo sellest, kuidas revolutsioonituhinas olla katlaahjus ära põletatud reaktsionäärist mehaanik koos armukesega.
Uut nime jõudis laev kanda vähem kui aasta – 1918. aasta kevadtalvel kaaperdasid jäämurdja Soome vabariiklased. Võltsitud dokumentidega varustatuna ja töölisteks riietatuna õnnestus neil 29. märtsi hommikul laevale pääseda ning Helsingist lahkudes laev üle võtta. Kuna eelmisel õhtul olid paljud meeskonnaliikmed vägijookidega tähistanud õigeusu surnute mälestamise püha, sujus operatsioon kiirelt ja viperusteta. Mastis heisati uus lipp ning järgmised aastad oli laev Soome Vabariigi teenistuses.
Pärast ülevõtmist mängis jäämurdja, mille uueks nimeks alates 1918. aasta suvest oli soome rahvuseepose peategelase järgi Wäinämöinen, olulist rolli nii Soome kodusõjas kui ka Eesti vabadussõjas. 1918. aasta kevadel ja suvel viidi laeva pardal Soome rannikule Saksa väeüksusi, kes asusid võitlusesse Soome „valgete“ poole. 1919. aasta esimestel kuudel toodi aga Soomest Tallinnasse nii meie põhjanaabrite kui ka Taani vabatahtlikest koosnevaid rügemente. Nende moraalse ja füüsilise abiga õnnestus vabadussõja kulgu kallutada Eesti kasuks.
Noore vabariigi kõige olulisem laev
Vabadussõja lõpetanud Tartu rahuga määrati, et Eesti saab endale 23 laeva, nende hulgas ka jäämurdja Volõnets, seda vaatamata asjaolule, et juba mitu aastat oli see Wäinämöise nime ja Soome lipu all sõitnud. 1920. aasta novembris sõlmitud Soome ja Venemaa vahelise, Soome kodusõja lõpetanud rahulepinguga määrati, et jäämurdja peab minema Venemaale. Rahulepingute tulemuseks olid diplomaatilised vaidlused laeva omandi üle, mis lahenesid 1922. aasta novembriks, kui Eesti laeva endale sai. Laeva loovutama pidanud soomlastest meeskond mängis uutele omanikele ka väikese vimka – aeti segi ankruvintsi juhtmed, põhjustades sellega väikese viivituse laeva ärasõidul Helsingist.
Eesti-sugusele väikeriigile tähendas 1920. ja 1930. aastatel suure ja võimsa jäämurdja omamine otsest majanduslikku kasu – selle abil oli võimalik hoida jäävabana suuremaid sadamaid nbso online casino reviews ning tagada kaubavahetus teiste maadega. Eesti või ja peekon pääsesid lääne turule ning sealt omakorda kaubad Tallinnasse, kustkaudu käis toona ligi 80% kogu Eesti väliskaubandusest. Seetõttu peeti laeva ülalpidamist riigi poolt põhjendatud kulutuseks ning selle väärtuseks hinnati 176 miljonit marka (ligikaudu 11,5 miljonit eurot). Jäämurdja teenused olid kaubalaevadele tasuta, kuid nendelt sisse kasseeritud sadamamaksude seas oli jäälõhkuja maks.
Eesti lipu ja Suure Tõllu nime all jõudis jäämurdja sõita 18 talve. Jäämurdja meeskond jagunes nendel aastatel kaheks. Alalise meeskonna moodustasid juhtivkoosseis, mis oli palgal aasta ringi ja kes vastutasid hooajavälisel ajal laeva korrashoidmise ja uueks hooajaks ettevalmistamise eest. Hooajaliselt täiendati laeva meeskonda ajutiste liikmetega, mistõttu töötas nendel aastatel laeval sadu meremehi. Suure Tõllu kapteniks oli aastatel 1923–1940 kaugsõidukapten ja Vabadusristi kavaler Benjamin Valter. Pea sama kaua teenis laeval ka vanemmehaanik Mihkel Silver.
Uus sõda ja nõukogude aastad
Eesti okupeerimisega Nõukogude võimu poolt natsionaliseeriti ka jäämurdja Suur Tõll. Võimuvahetus tõi endaga kaasa nii nime- kui ka lipuvahetuse – jäämurdjast sai uuesti Volõnets ning tal heisati Nõukogude laevastiku lipp. Peagi vahetati välja ka kapten ning meeskond.
Teise maailmasõja aega jääb kõige dramaatilisemaks sündmus laeva ajaloos, milleks on osalemine Juminda miinilahingus – on ainult ime, et Tallinnast Leningradi põgenevate Nõukogude laevade karavani kuulunud jäämurdja pääses maailma ajaloo ohvriterohkemast merekatastroofist. Laeval kütjana teeninud Kalju Sepp kirjeldab oma mälestustes: „Korraga käis suur kärgatus ja kütteruum oli söetolmu täis. Nagu nõiaväel pagesime tekile, kus nägime veesammast alla langemas. Tabamuse oli saanud suur sõjalaev Jakov Sverdlov. Sama kiirelt kadusime tagasi katlaruumi – veel oli antud aega elada, mõtlesime.” Laev oli toona nii paksult rahvast täis, komsomolitöötajaid ja punaväelasi, et magati põrandal, laudadel ja laua all, igas koikus vähemalt paar inimest. 1941. aasta 28.–29. augusti vahelisel ööl hukkus Juminda lahingus erinevatel andmetel kuni 15 000 inimest.
Sõjajärgsetel aastatel tuli Volõnetsil lisaks jäämurdmisele osaleda sõjasaagi äratoomisel Saksamaalt ja Poolast, vedades Leningradi ja Kroonlinna puksiire, ujuvdokke ning erinevaid laevu. Aktiivses teenistuses oli Volõnets 1970. aastate lõpuni esialgu Tallinnas, hiljem Kroonlinnas. Nendel aastatel oli jäämurdja meeskonnas üksikuid eestlasi, enamasti teki- või masinameeskonna liikmetena. 1950.–1960. aastatel oli aga Volõnetsil kaks eestlasest kaptenit – Jüri Kallaste ja Henn-Marti Silvere.
Jäämurdjast muuseumilaevaks
Jäämurdja naasmine kodusadamasse sai teoks 1988. aastal, kui Eesti Meremuuseum taotles mahakandmisele mineva laeva Tallinnasse tagasitoomist ja muuseumilaevaks muutmist. Taotlus oli edukas. Jäämurdja jõudis Tallinnasse sama aasta oktoobris ning kuu pärast kodusadamasse jõudmist sai jäämurdja tagasi Suure Tõllu nime.
Alates sellest ajast on laeva pidevalt renoveeritud, enamasti seoses oluliste tähtpäevadega laeva ja Eesti ajaloos. Sihiks on võetud laeva väliskuju taastamine sellisena, nagu see oli 1930. aastatel ning eluruumide taastamine nii, nagu need olid 1950. aastatel.
Külastajatele on laev avatud 1995. aastast ning peale tänavust remonti on juubilari pardal palju uut, mida uudistada. Lisaks korralisele laevakere dokiremondile on taastatud uhke ohvitseride ja veidi vähem uhke meeskonna mess, loodud uus ekspositsioon jäämurdja ajaloost ja avatud mitmed varem külastajatele suletud ruumid. Meeskonna messis on külastajatel võimalik nautida ka autentsete meremeheroogadega laevakööki.
