ELU PRAETALDRIKUL: Kui vahva sõdur Švejk pidi sõpradele kirjeldama elu hullumajas, meenutas ta järgmist: „Hullumajas valitseb säherdune vabadus, millest isegi sotsialistid ei oska und näha… Ma sain seal kokku ka mitme professoriga… Teine tegi mulle selgeks, et maakera sees on veel üks maakera, hulga suurem kui välimine.“
Viimasel aastal on professorile siginenud õige palju järgijaid ning need jagunevad omakorda sektidesse. Populaarseim vaatevinkel väidab, et Maa on tegelikult lapik. See teooria on muidugi õige vana, kuna taldrikukujulisest Maast kolme või kuue elevandi seljas, Maa servale kinnituvast taevavõlvist ning Maast kui Universumi keskpunktist pajatab suur osa mütoloogiast kuni pühatekstideni välja. Siiski proovitakse lapiku Maa olemasolu tõestada ka teaduslikult juba 19. sajandil, kõigi kaasaegsete vahenditega.
Lisaks lapikule Maale eksisteerib veel teooria maakera sisemuses asuvast elukõlblikust keskkonnast, mis on üleni üks suur subtroopika. On ka koolkond, mis väidab, et Maa on tegelikult õõneskera nagu suvaline molekul ning me ei ela mitte maa välis-, vaid sisepinnal. Õõnsuse keskel on gaasikera, millel omakorda asuvad hõõguvad laigud. Neid peavad inimesed oma piiratustes taevakehadeks – Päikeseks, Kuuks ning tähtedeks.
Ennekuulmatuid lähenemisnurki leidub teisigi.
KesKus viskas põnevatele teooriatele pilgu peale ning soovitab lugejale, et enne nendega tutvumist ja lapikusse maailma süvenemist varutagu endale üks lapik, sest seda läheb kohe vaja.
1. Ta on lapik!
Mark K. Sargent avaldas mõni aasta tagasi Youtube’is sarja „Flat Earth Clues“, kus väidetakse, et meie tsivilisatsioon asub suletud süsteemis ja seda on maailma suured ning vägevad valitsejad koos oma käepikenduse NASA-ga meie eest varjanud juba aastast 1957.
Tsiteerides sarja autorit: „Aastate jooksul puutusin ma kokku erinevate vandenõuteooriatega nagu JFK mõrv, Pearl Harbour, 9/11, Sandy Hook, Bostoni maratoni pommitamine, Kuu missioonide lavastus, tulnukad jne. Aeg-ajalt käis minu juurest läbi ka lameda Maa teooria, aga ma ei hakanud seda kunagi uurimagi, sest mul oli piinlik seda teha. Piltlikult öeldes oli lameda Maa teooria minu jaoks nagu kaardipakis olev juhiste kaart, mida mitte kunagi ei loeta. 2014. aasta suvel komistasin taas lameda Maa teooria otsa ja otsustasin, et uurin veidi, mis jama seal aetakse ning olin kindel, et suudan selle teooria ühe nädalavahetusega ümber lükata. Oma üllatuseks avastasin, et ma ei suudagi seda nii kiiresti ümber lükata, uurisin veel ja veel ning üheksa kuud hiljem olin juba täiesti veendunud, et Maa ongi lame!“
2. Kas me leidsime taevavõlvi?
Tsivilisatsiooni algaastatuhandetel uskusid kõik religioonid, et Maa on lame ketas, mis asub Universumi keskmes ja seda ümbritseb kupliline barjäär ehk taevavõlv. Kõik viis suuremat religiooni rääkisid lamedast Maast oma versiooni ning ka kirikud surusid seda teadmist kõigile peale. Kuid aastal 1514 tuli mees nimega Mikołaj Kopernik ja lõi Maast uue mudeli. Ta väitis, et kui Maa pöörleb ümber oma telje 1600 kilomeetrit tunnis ja tiirleb ümber Päikese 107 000 kilomeetrit tunnis, siis on Maa ümmargune.
Kakskümmend põlve uskusid inimesed, et Maa on ümmargune, sest igas kooliklassis oli laua peal gloobus. Sellegipoolest polnud ühtegi võimalust tõestamaks, et Maa on tõepoolest ümmargune. Lennukid tulid meie reaalsusesse alles 20. sajandi alguses, aga kuni aastani 1957 ei olnud meil tehnilisi võimalusi lennata niivõrd kõrgele, et näha, kus me tegelikult elame. Ja siis muutuski kõik väga kummaliseks.
1950-ndate lõpul algas kosmoseajastu ning USA ja NSVL hakkasid mõlemad kosmosesse saatma rakette, millelt oleks saanud vabalt pildistada korralikke pilte Maast, kuid mingil põhjusel seda ei tehtud. Selle asemel hakkasid USA ja NSVL tulistama otse üles taevasse üüratus koguses tuumapomme. Mõlemad suurriigid tulistasid tuumapomme järgmised neli aastat järjest. Tuleb meeles pidada, et aasta oli 1958 ja tuumapommide loomine oli äärmiselt kulukas ettevõtmine. Tegemist polnud 20-kilotonniste tuumapommidega, mida kasutati Hiroshimas ja Nagasakis, vaid 3-megatonniste pommidega. Kas on võimalik, et sõjavägi avastas kupli ehk taevavõlvi, küsivad mõtlikud lugejad Põltsamaalt ja mujalt lapiku planeedi miljonitest asustatud punktidest.
3. Maakeral on müür
Eesti lameda maa eestkõneleja Hando Tõnumaa räägib: „Kummalised sündmused toimusid ka mujal. 1959. aastal sõlmisid kümme riiki, sealhulgas USA, Antarktika lepingu, mis kuulutas Antarktika kõigile keelatud tsooniks. Sellele lepingule on tänaseks alla kirjutanud üle 50 riigi. (Eesti liitus Antarktika lepinguga 2001. aastal – toim.). Kas sa tead mõnda lepingut, mis on tööstusriikide vahel nii kaua kestnud? Kas sa tead hiiglaslikku kinnisvara või maa-ala, mis ei kuulu kellelegi? Oleks ju loogiline arvata, et võimsad naftakorporatsioonid teeksid uuringuid, mida kõike Antarktikal leiduda võiks? Kuid naftakorporatsioonid ei käi isegi välja sellist ideed. Praegu turvab Antarktikat The Antarctic Defence Force – miks on see vajalik?“
Sargenti hinnangul avastas sõjatööstus 1950-ndate lõpus meie maailma ülemised ja külgmised piirid ehk tegemist on suletud maailmaga, mida ümbritseb kõrge müür ja meie taeva kohal on kuppel. Et inimesed sellest teada ei saaks, pidid maailmavalitsejad leidma viisi, kuidas seda kõike varjata. Kuppel, mis Maad ümbritseb, on niivõrd kõrgel, et selleni pole võimalik lennukiga lennata. Seega, ainus asi, mis maailmavalitsusele muret tegi, oli kosmoseprogramm, mis kohe militariseeriti. Maailma aga ümbritseb tohutu jäämüür, kus kliima on inimesele ellujäämiseks praktiliselt võimatu. Selline jääala toimis väga edukalt tuhandeid aastaid ning inimesed Antarktikale ei kippunud, sest meie tehnika seda lihtsalt ei võimaldanud ning laevad vältisid külmi alasid.
NASA rajamine kosmoseprogrammi eestvedajaks lõi ka sellise olukorra, et erafirmad ei saaks kosmoseprogrammides kaasa lüüa. Parimad insenerid, teadlased ja piloodid värvati kõik NASA kosmoseprogrammi heaks tööle, kus nende ülesanded jagati niimoodi ära, et keegi ei teadnud täpselt, millega teine tegeles. Inglise keeles on selleks väljend compartmentalise ehk kõik tegutsevad need to know kavas. Tänaseks on välja arendatud ka erakosmoseprogrammid, mille NASA on enamjaolt ära ostnud või on nende tegevuskava takistatud. Erasektori kosmoselende ei võimaldata teha erinevatel põhjustel. Esmane põhjus oleks ilmselge kokkupõrge kupli ja kosmoselaevaga. Telemeetria andmed registreeriksid kokkupõrke, mida NASA ei suudaks põhjendada.
4. Admiral, kes leidis lõunapooluse juurest uue maailma
Richard E. Byrd (1888) oli USA maadeavastaja, kes 1926. aastal reisis põhjanabale. USA ja teised riigid usaldasid Byrdi ja temast sai paljude polaaruurimisretkede juht. 1928. aastast alates pühendus Byrd üksnes Antarktika uurimisele.
Peale Teist maailmasõda suundus Byrd tagasi Antarktikasse – see oli tema jaoks juba neljas kord, kuid seekord polnud tegu uurimisreisiga, vaid militaaroperatsiooniga, mille nimeks sai Operation Highjump (operatsioon Kõrgushüpe). Sellest retkest lõunapoolusele võttis osa 4700 meest ja tosinajagu sõjalaevu. Selle operatsiooni käigus ütles Byrd Tšiili ajalehele, et tema vaatluste kõige olulisemad tulemused ja avastused on seotud USA julgeolekuga.
Pärast seda esines Byrd korduvalt ka USA riigitelevisioonis, kus ta 1954. aastal teatas, et lõunapooluse taga on veel üks ala, mis on vähemalt sama suur kui USA ja kus keegi käinud pole. Ta ütles, et sinna hakatakse peagi korraldama suuri ekspeditsioone, sest USA on sellest väga huvitatud. Byrdi sõnul on tegemist maailma kõige hinnalisema piirkonnaga teadusuuringutele ja seal leidub tohutult palju maavarasid, sealhulgas kivisütt, naftat, mineraale ja uraani. Ta lisas, et sel ajal (1954. aastal) tegelevad Antarktika uurimisega peale USA veel ka NSVL, Austraalia, Argentina, Tšiili ja Uus-Meremaa. Byrdi järgmine ekspeditsioon Antarktikale toimus aastatel 1955–1956 ja kandis nime Operation Deep Freeze.
Edasi ei juhtunud midagi. Kõik uuringud külmutati, tulemused salastati.
Admiral Byrd käis Antarktikat ja müüri uurimas kuni oma surmani aastal 1957. Aasta hiljem avastasid USA ja NSVL kupli ülaosa ja üheskoos lepiti kokku, et rahvale sellest ei räägita – müür (Antarktika) kuulutati keelatud tsooniks ja gloobuse mudeli kinnitamiseks loodi kosmoseprogramm.
5. Miks on lõunapoolkera lennuliiklus niivõrd kummaline?
Lõunapoolkera on lameda Maa mudelis see ala, mis asub meid ümbritsevale seinale (jäämüürile) kõige lähemal. Kui sa tahad lennata näiteks Johannesburgist (Lõuna-Aafrikas) üle India ookeani Perthi (Austraalias), siis saad seda teha ainult ümberistumistega Aasias, mis teeb su lennu kohati kuni kaks korda pikemaks.
Kui soovid lennata näiteks São Paulost (Lõuna-Ameerikas) üle Atlandi ookeani Johannesburgi (Lõuna-Aafrikas), siis ka sellist lendu on võimatu saada, sest sulle pakutakse ümberistumisi Euroopas või Põhja-Aafrikas.
Kui soovid lennata Sydneyst (Austraalias) üle Vaikse ookeani Santiagosse (Lõuna-Ameerikas), siis pakutakse sulle ümberistumist Californias (USA-s).
Ja kui sa vaatad sama marsruuti lameda Maa kaardilt, siis näed, et California jääb täpselt sirgjoonelise tee peale.
Lameda Maa netiküljed annavad nõu: „Proovi ise broneerida mõni eelnimetatud lendudest või mõni sarnane marsruut ja vaata, kas sul õnnestub saada neid ilma vahepeatusteta. Sa ütled selle peale, et tegemist on juhusega või et reisifirmale oli kasulik selline marsruut. Aga reaalsuses võid sa neid otselendusid otsima jäädagi, sest tegemist on ruletilauaga, kus tehakse sohki. Nimelt, lõunapoolusel polegi praktiliselt nonstop-lendusid. Proovi ise läbi need eelnimetatud linnad ja vaata, kas leiad mõne nonstop-lennu. Ümberistumisi surutakse sulle peale, nii et paha hakkab, sest nendel ümberistumistel pole mitte mingit mõtet. Mõned need ümberistumised nõuavad kokku kuni 50 tundi reisiaega. Proovi ise järele. Isegi kui sa leiad mõne nonstop-lennu, on ikkagi miskit veel valesti – kuigi kirjas on nonstop-lend, tehakse vahemaandumisi lennuki tankimiseks mõnel saarel. Kuna inimesed jäävad selleks ajaks lennukisse, siis läheb see arvesse kui nonstop-lend. Sargenti sõnul on need üksikud nonstop-lennud vahel kavas ainult kord nädalas ning on võimalik, et mõned neist on libalennud, mida reaalsuses ei eksisteeri. Hakka ka sina mängima reisiaegade kasiinot ja vaata, mida avastad.
Kogu lõunapoolkera lennuliiklus muutub loogiliseks, kui me vaatame seda lameda Maa mudeli peal. Tegemist on pettusega, mida suudetakse lõputute ümberistumistega inimeste eest varjata.
6. Kolm teoreetikute kuldküsimust
Nüüd tuleks lapikust rüübata.
Lameda Maa teoreetikud ütlevad, et on kolm küsimust, millele keegi vastata ei oska, seega neid küsimusi välditakse iga hinna eest.
1) Miks pole pärast 50 aastat ja tuhandeid tunde kosmoses, mis nii NASA kui ka teiste riikide kosmoseprogrammid on läbi viinud, olemas mitte ühtegi kaadrit, kus kosmoses olev astronaut filmiks kaameraga ja teeks 360-kraadise ringi sellest, mida ta näeb? Sellist kaadrit ei ole tehtud mitte ühelgi Kuu missioonil ega ka rahvusvahelise kosmosejaama (International Space Station) välisküljel. Statistika järgi pidanuks selline kaader tehtama kasvõi kogemata juba aastaid tagasi. Aga seda pole juhtunud ning seda ka ei juhtu, sest nad ei saa rikkuda ühte spetsiifilist reeglit. See on sama reegel, mis ei võimalda telesaadetel ja sarjadel näidata rahvale neljandat seina. Miks? Sest neljandat seina pole olemas.
2) Miks on NASA avaldanud ainult ühe pildi Maast? Kui sa paned interneti otsingumootorisse väljendi „pilt Maast kosmoses“, siis kõik pildid, mis sa leiad, on kunstlikult arvutiga koostatud pildid. NASA on avaldanud ainult ühe väidetavalt kosmosest tehtud pildi, kus terve Maa on korraga peal ja see pilt pärineb aastast 1972. HD-kaamerad on kõikjal, aga Maast pole olemas ühtegi pilti, sest meil pole võimalik minna piisavalt kõrgele ega kaugele, et sellist pilti teha.
3) Miks on lõunapoolkeral lendavad reisilennukite marsruudid valed? Seda on igaühel väga lihtne ise järele vaadata. Võta kaardilt mistahes koordinaat Austraalia ja Lõuna-Ameerika vahel – see on sirgjoon üle Vaikse ookeani. Ja nüüd ürita leida endale ilma ümberistumisteta lend sellele marsruudile. Vaata, mis juhtub: sulle hakatakse pakkuma täiesti naeruväärseid marsruute, et lennata punktist A puntki B. See on ainus asi, mida nad ei saa inimeste eest varjata – kontinentide tegelikku vahemaad. Ümmargusel Maal peaksid need lennud toimuma väga lihtsalt – sirgjoonega üle ookeani –, aga lamedal Maal saab sellest kõige suurema vahemaaga distants kahe punkti vahel. Otselende pole ja seetõttu suunavad nad meid ümberistumistega mujale.
6. Maa on õõneskera
Õõnsa Maa idee avaldas 1818. aastal keegi ameerika ratsaväeohvitser Missouri osariigist. 1870. aastal esines sama mõttega teine ameeriklane Cyrus Reed, kes asutas kohe ka vastava usulahu ning ajalehe Tulemõõk. Saksamaale tõi selle teooria artikli autorite andmetel Saksa lendur Bender (Ostap Benderi vaimne isa?), kes oli lugenud Tulemõõka Esimese maailmasõja ajal Prantsuse sõjavangis. Saksamaal leidis uus teooria küllalt levikut; tundus see ju väheharitud ja alati pisut müstikasse kalduvale väikekodanlasele hoopis arusaadavam ja seega ka loomulikum kui kaasaegsete astronoomide või Einsteini „pöörased“ väited.
Natsliku riigi ja partei juhtidele, kelle vaimses pagasis müstika õige tähtsat osa etendas, oli õõnesmaailma teooria magus pala. See sihtis otseteed 20. sajandi „juudistunud“ ratsionaalse teaduse südamesse.
Kõige kibedamail sõjapäevil, 1942. aasta aprillis suunati Hitleri erikäsul Rügeni saarele raadiolokaatoritega varustatud ekspeditsioon, mida juhtis füüsikust doktor Heinz Fischer. Eeldati, et erinevalt nähtavast valgusest levivad Universumi õõnes infrapunased kiired sirgjooneliselt, mis võimaldab lokaatorite abil „vaadata“ kaugeid maapinna punkte. Mitmel päeval sihtisid lokaatorid kaldu taeva suunas, et tõestada õõnesmaailma teooriat. Õnnestumise puhuks oli sõjaväe juhtkonnal valmis rakenduslik ülesanne – teha kindlaks Inglise lahingulaevade paigutus Scapa Flow’ baasis.
Paraku lõppes Rügeni eksperiment läbikukkumisega.
Karl E. Neuperti „õõnesmaailma teooria“ väidab, et Maa on õõnes kera ning meie elame mitte selle välis-, vaid sisepinnal. Säärane olekski kogu Universum, väljaspool midagi muud ei ole. Õõnsuse keskel hõljub „tähekuul“ – tihendatud gaasikera, mille pinnal on helendavad laigud; neid me peamegi ekslikult omaette taevakehadeks – tähtedeks. Päike, planeedid ning Kuu – vastavalt üsna pisikesed – liiguvad spiraalsetel orbiitidel ümber tähekuuli.
Miks me aga seda kõike säärasena ei näe? Sest valgus levib õõnsuses kõverjooneliselt! Kuivõrd õõnsus pole tühi, vaid seda täidavad gaasid (õhk), mis teatavasti küllaldase tiheduse korral võivad valgust murda, levivad valguskiired nii, nagu skeemil näidatud. Seetõttu näemegi mistahes suunas vaadates tähekuuli ja planeete, s.o taevalaotust. Niivõrd geniaalse mõttelennu juures ei valmista uue maailmapildi autorile raskusi ka Kuu faaside, planeetide liikumise, varjutuste jms äraseletamine.
Ent kellele sügavmõttelistest arutlustest ei piisa, nende uskmatute toomaste jaoks leiab Neupert külluses ka faktilisi tõestusi (nii ta kirjutabki: „tõestusi“).
Siin nad on:
* üks polaarlendur kirjeldas, kuidas ta lennu ajal tundis ennast otsekui kausi sees olevat; ka meresõitjatele näib, nagu asuks laev süvendis, mitte aga künkal;
* lühilained jõuavad edukalt Maa kaugel asuvate punktideni – kust siis mujalt kui ikka otse läbi maailmaõõne;
* fatamorgaana pole muud kui mingi erandlik seisund, mille juures valgus levib läbi õõnsuse otseteed; üks reisija Kamtšatkal olevat näinud isegi Türgi asulaid;
* Maa tekkimisel pidid raskemad ained tsentrifugaaljõu mõjul väljapoole kogunema; nii see uue teooria järgi osutubki, „vanal“ maakeral on aga ümberpöördult.
7. Nõukogude teadlased maakera sees
Üks meeliülendavamaid teoseid, mis kirjeldab ogaras populaarteaduslikus võtmes eluvorme maakera sees, on vaieldamatult Vladimir Obrutševi ulmeteos „Plutoonia“, mis eesti keeles avaldati 1954 ja kordustrükina 1994. aastal. Tõsi, see raamat erineb mõnevõrra kogu siinses kollaažis äratoodud kirja- ja mõttetükkidest, kuna Obrutšev väitis siiski, et tõsimeeli ta sisemist maakera ei usu ning teisiti poleks Nõukogude Venemaal olnud võimalik ka eriti kauaks ellu jääda.
Obrutšev võttis pseudoteadlaste hulgas küllaltki levinud sisemaailma teooria ning rakendas selle hoopistükkis haridusvankri ette – nii nagu tema seda vankrit nägi. Raamatus leiavad nõukogude teadlased põhjapooluse juurest pääsu maakera sisemusse (mis paljude teoreetikute järgi kusagil seal asuvatki) ning sööstavad ennastsalgavale uurimisretkele. Trikk seisneb selles, et iga kilomeetriga, mil kommunistidest maadeavastajad planeedi sisemusse tungivad, muutub ilm soojemaks ning eluvormid arhailisemaks. Kõigepealt kohatakse ürginimesi, mammuteid, karvaseid ninasarvikuid ning mõõkhambulisi tiigreid, aga ilma soojenedes ilmuvad platsi järjest reliktsemad elukad.
Mööda jõge allapoole sõites helendab soojust ja valgust andev maakera tuum järjest intensiivsemalt ning floora ja fauna kanduvad järjest enam teadaolevasse ajalukku, kuni lõpuks hakkavad ilmuma hiidsipelgad, laevasuurused krokodillid ning lõpuks ka erinevad dinosaurused.
Nõukogude teadlasi iseloomustab kogu retke vältel üks kindel uurimismeetod, mis seisneb iga võimaliku eluvormi mahalaskmises.
Igal juhul põnev teos ning paljude ülejäänud nupukate teooriate kõrval täiesti mõnus lugemine.
Kasutatud teaduskirjandus:
Mark K. Sargenti sari „Flat Earth Clues“
Hando Tõnumaa kirjutised ning kokkuvõtted
Telegram
Maaja
Nauka i Žizn
„Plutoonia“
Flat Earth News
Soveršenno Sekretno
Sceptical Thought
New physics and The Earth
