KAHETEISTKÜMNE TOOLI PARALLEEL: Suvist lugemist. Eestiski kultuskirjanikena tuntud Ilja Ilf ja Jevgeni Petrov väisasid 1936. aastal Ameerikat ning tegid seal kuupikkuse ringreisi. Reisist valmis teos „Ühekordne Ameerika“, mille tõlkimist alustas 1940. aastal Friedebert Tuglas ja jõudis sellega umbes kolmandikuni. KesKus on otsustanud teose lõpuni tõlkida ning raamatuna avaldada. Allolev on aga näide Tuglase Ilfi ja Petrovi tõlkest, raamatu 4. peatükk, mis räägib New Yorgist.
Esmakordselt siiasõitnud inimene võib kartuseta lahkuda oma hotellist ja süüvida New Yorgi tihnikuisse. Eksida New Yorgis on raske, kuigi paljud tänavad sarnlevad imeväärselt üksteisega. Saladus on lihtne. Tänavad jagunevad kahte tüüpi: pikuti käivad – avenue’d ja põiki – street’id. Nii on planeeritud Manhattani saar. Üksteisega paralleelselt jätkuvad Esimene, Teine ja Kolmas avenue. Edasi on nendega paralleelselt Lexingtoni avenue. Neljas avenue, mille jätk Keskvaksalist peale kannab nime Park avenue (see on rikaste tänav), Madison avenue, Viies – ilus äritänav, Kuues, Seitsmes ja nii edasi. Viies avenue jagab linna kahte ossa – Ida ja Lääs. Kõiki neid avenue’sid (aga neid pole palju) läbivad risti street’id, mida on mitusada. Ja kui avenue’del on mingid eraldavad tunnused (ühed on laiemad, teised kitsamad, Teise ja Seitsmenda kohal käib õhuraudtee, Park avenue keskel on muru, Viiendal avenue’l tõusevad Empire-State-Building ja Radio City), siis street’id on juba hoopis üksteise sarnased ja neid võib väliste tunnuste põhjal eraldada vaevalt isegi põline New Yorgi elanik.
New Yorgi geomeetriat segab looklev Broadway, mis läbistab linna põiki ja ulatub mitmekümne kilomeetri peale.
Jalakäijate ja autode pearühmad liiguvad laiu avenue’sid mööda. Nende alla on kaevatud maa-aluse raudtee neljarööpmelised tunnelid, mustad ja rõsked nagu söekaevandus. Nende kohal ragistab õhuraudtee. Avenue’del leiduvad kõik transpordiliigid – ka pisut vanamoelised kahekordsed autobused ja trammid. Kahtlemata, Kiievis, kus kaotati trammi liikumine peatänaval, imestataks väga, kui kuuldaks, et tramm liigub ka Broadway’l – maailma kõige elavamal tänaval; õnnetu on see inimene, kes peab linnast läbi sõitma mitte pikuti, vaid põiki, ja kellele lisaks on pähe tulnud meeletu mõte seks otstarbeks taksoauto võtta. Takso pöördub street’ile ja satub kohe kroonilisse ummikusse. Seni kui politseinikud ajavad norskavat autokarja kõige pikemaid avenue’sid mööda, kogunevad kitsais räpasevõitu street’ides õnnetute ja meeletute nurisevad salgad, kes tahavad linnast läbi sõita mitte pikuti, vaid põiki. Saba kasvab mitme kvartaali pikkuseks, autojuhid kibelevad oma istmeil, sõitjad pistavad kärsitult pea aknast välja ning avavad tagasi vajudes lootusetult ajalehe.
Raske on uskuda, et ainult seitsekümmend aastat tagasi Viienda avenue ja 42. tänava nurgal, sel kohal, kus viie minuti jooksul kuhjub rohkem autosid, kui leidub kogu Poolas, et seal seisis puust jaamahoone, kus asetati härradele reisijatele teadmiseks kaks paljuütlevat plakatit:
„Ei ole lubatud saabastega voodisse heita“
ja
„On keelatud ühte voodisse heita rohkem kui kuuel öömajalisel“.
Me väljusime hotellist, et kuskil hommikueinet süüa, ja osutusime varsti 42. tänaval. Esimesil päevil New Yorgis – kuhu me ka läksime, ikka sattusime ilmtingimata 42. tänavale.
Rahvahulgas, kes meid kandis, kostsid väleda New Yorgi kõne katkendid, mis kahtlemata pole võõrad ainult Moskva, vaid ka Londoni kõrvale. Seinte ääres istusid saapapuhastajad poisikesed, trummeldades harjadega oma lihtsalt kokkulöödud puukastidele, et äratada kundede tähelepanu. Tänava päevapiltnikud sihtisid aparaatidega möödaminejaisse, valides peamiselt kavalere daamidega ja provintsiaale. Sulgenud aparaadi, astus fotograaf oma rünnakuobjekti juurde ja ulatas sellele oma ateljee trükitud aadressi. Kahekümne viie sendi eest võib möödamineja saada oma kaardi, oivalise kaardi, millel ta on pildistatult ootamatult, ülestõstetud jalaga.
Nõgise sillakaare all, mille varjus läikis muda, mis oli jäänud eileöisest vihmast, seisis ühele kõrvale lükatud kaabuga ja avatud särgiga mees ning pidas kõnet. Ta ümber oli kogunenud paarkümmend uudishimulikku. See oli hiljuti Louisianas tapetud senaatori Hugh Longi ideede propageerija. Ta kõneles varanduste jagamisest. Kuulajad esitasid küsimusi. Tema vastas. Paistis, et tema peaülesandeks oli kuulajate lõbustamine.
Mitte kaugel temast peatus päikesepaistelisel kõnniteel paks Päästearmee neegrinaine, vanamoelise kübara ja paigatud kingadega. Ta võttis kohvrist kella ja kõlistas seda kõvasti. Kohvrikese asetas ta otse kõnniteele, oma jalgade juurde. Oodanud, kuni mõned õndsa senaatori austajad olid päikese valguses silmi pilutades tema juurde üle kolinud, hakkas ta midagi kisendama, pööritades silmi ja pekstes kätt oma paksu rinna vastu. Me möödusime juba mitmest kvartaalist, aga neegritari kisa kostis ikka veel selgesti läbi rahutu linna ühtesulava müha. Valmisriiete magasini ees jalutas rahulikult üks mees. Oma seljal ja rinnal kandis ta kaht ühesugust plakatit: „Siin streigitakse“. Järgmisel tänaval sammusid edasi-tagasi veel mõned piketimehed. Suure nurgapealse magasini vitriini kohal hõõgusid, hoolimata päikesepaistelisest hommikust, sinised elektritähed – „Cafeteria“. Asutis oli suur, väga hele ja väga puhas. Seinte ääres seisid klaasletid, täis ilusaid, isuäratavaid toite. Vasakul sissekäigu kõrval oli kassa. Paremal pool – metallpostikene, mille otsas pragu, nagu säästukarbil. Praost paistis sinisest kartongist pileti ots. Kõik sissetulijad tõmbasid sellest otsast. Ja tõmbasime meiegi. Kuuldus meloodiline kellalöök. Pihku jäi pilet, aga prakku hüppas uus sinine ots. Edasi tegime sedasama, mis newyorklased, kes olid rutanud kafeteeriasse kähku einestama. Me võtsime erilauakeselt kerged rusked kandikud, panime neile kahvlid, noad ja paberist salvrätikud ning, tundes ennast äärmiselt kohmakana paksude palitute ja kübaratega, lähenesime klaasleti parempoolsele servale. Kogu leti pikkuselt oli kolm rida nikeldatud torukesi, milledele oli mugav asetada kandikut, ja siis sedamööda, kuidas see täitus, teda edasi lükata. Lett kujutas enesest tõeliselt suurt varjatud elektripliiti! Siin hoiti kuumana supid, praetükid, mitmesuguse paksuse ja pikkusega viini vorstid, singid, rulaadid, kartulipuder, praetud ja keedetud ning mingisuguste pallikeste kujul valmistatud kartulid, väikesed lillkapsa kerakesed, spinat, porgandid ja veel palju mitmesuguseid lisatoite.
Valged kokad mütsides ja paksult mingitud ning lokitud, väga puhtad tütarlapsed roosade tärnikestega tõstsid leti klaaspinnale taldrikuid toiduga ja lõid komposteeriga piletisse numbreid, mis märkisid roa hinda. Edasi läksid salatid ja vinegretid, mitmesugused suhupisted, kalamajoneesid, kalakastmed. Seejärel leib, saiad ja traditsioonilised ümmargused pirukad õuna, maasika ning ananase täidisega.
Siin anti välja kohvi ja piima. Me liikusime leti äärt mööda edasi, lükates oma kandikut. Hööveldatud jää paksul kihil lamasid taldrikud kompoti ja jäätisega, apelsinid ja pooleks lõigatud pompelmuusid, seisid suured ning väikesed klaasid mahladega. Visa reklaam õpetas ameeriklasi jooma mahlasid esimese ja teise eine vahel. Mahlades on vitamiinid, mis väga kasulikud tarvitajaile, aga mahlade müümine on kasulik aednikele. Me harjusime ruttu selle ameerika kombega. Esiotsa jõime paksu kollast apelsinimahla. Siis siirdusime läbipaistvale rohelise grapefruit’i mahlale. Siis hakkasime sööma enne sööki grapefruit’i ennast (talle riputatakse suhkrut ja süüakse lusikaga; maitselt meenutab ta pisut apelsini, pisut sidrunit, kuid ta on veel mahlasem kui need puuviljad). Ja lõpuks, ettevaatlikult, mitte korraga, hakkasime jooma harilikku pomidorimahla, temale eeskätt pipart lisades. Ta osutus kõige maitsvamaks ja karastavamaks ning sobis parimini meie lõunavene kõhtudele. Ainus asi, millega me ei harjunudki ära Ameerikas – see oli meloni söömine enne lõunat, milline vili evib auväärt koha ameerika suhupistete hulgas.
Kafeteeria keskel seisid poleeritud puulauakesed, ilma linadeta, ja riidenagid. Soovijad võisid panna oma kübarad ka tooli alla erilisele õrrele. Laudadele olid asetatud pudelikesed söögiõli, äädika, tomatikastme ja mitmesuguste teravate vürtsidega. Oli ka peensuhkur klaaspurgis, mis valmistatud pipratoosi taoliselt, aukudega metallkorgis.
Arveõiendamine külastajatega on lihtne. Iga kafeteeriast lahkuja peab varem või hiljem kassast mööduma ja pileti ühes sellesse märgitud summaga esitama. Siinsamas kassas müüakse paberosse ja siit võib võtta ka hambaorgi.
Söömisprotsess oli niisama suurepäraselt ratsionaliseeritud nagu autode või kirjutusmasinate tootmine.
Kafeteeriast veelgi kaugemale läksid ses suhtes automaadid. Evides, näiteks, samasuguse välimuse kui kafeteeriad, viivad nad toidutoppimise protsessi ameeriklaste kõhtudesse otse virtuooslikkuseni. Automaadi seinad on üleni kaetud klaaskapikestega. Nende igaühe kõrval on pragu „nikli“ (viiesendilise raha) sisselaskmiseks. Akna taga seisab nukralt taldrik leeme või lihaga või mahlaklaas või pirukas. Hoolimata klaasi ja metalli läikest teevad vangistatud viini vorstid ja kotletid mingi veidra mulje. Neist hakkab hale, nagu kassidest näitusel. Inimene laseb nikli sisse, saab võimaluse ukse avamiseks, võtab leemetaldriku, viib selle oma lauakesele ja sööb seal, pannes kübara jälle tooli alla erilisele õrrele. Siis läheb inimene kraani juurde, laseb nikli sisse, ja kraanist jookseb klaasi täpselt nii palju kohvi piimaga, kui on määratud. Selles tundub midagi piinlikku, inimesele haavavat. Hakkad kahtlustama, et automaadi peremees pole oma asutist mitte selleks loonud, et ühiskonnale meeldivat üllatust teha, vaid et vallandada ametist vaeseid lokitud tütarlapsi roosade tanukestega ning teenida veelgi rohkem dollareid.
Kuid automaadid pole Ameerikas enam päris populaarsed. On näha, et omanikud tunnevad isegi, et igal ratsionaliseerimisel peab ometi kuskil piir olema. Seepärast on vägevaile trustidele kuuluvad normaalsed restoranid, määratud vähema sissetulekuga inimestele, alati tungil täis. Kõige populaarsem neist – „Childs“ – on saanud Ameerikas mittekalli ja korraliku söömise abstraktseks mõisteks. „Ta lõunastab Childs’i juures.“ See tähendab: ta teenib kolmkümmend dollarit nädalas. Võib öelda, olles ükskõik kus kohas New Yorgis: ,,Lähme Childs’i juurde lõunastama“ – Childs’ini pole üle kümne minuti minna. Childs’i juures antakse samasugust puhast, ilusat toitu kui kafeteerias või automaadis. Seal ainult ei võeta inimeselt väikest lõbu vaadata söögikaarti, öelda „Hm“, küsida kelnerilt, kas vasikaliha on hea, ja saada vastuseks: „Yes, sir!“
Üldiselt on New York ses suhtes tähelepandav, et seal leidub kõike. Seal võib leida ükskõik missuguse rahvuse esindajat, võib saada igasugust toitu, igasugust eset – väljaõmmeldud ukraina särgist kuni hiina kepikeseni inimese käe taoliselt voolitud luuotsaga, millega sügatakse selga, vene kaaviarist ja vodkast kuni tšiili supini või hiina makaronideni. Pole selliseid delikatesse, mida ei võiks pakkuda New York. Kuid kõige selle eest peab maksma dollareid. Meie aga tahame kõnelda ameeriklaste valdavast enamikust, kes võivad maksa ainult sente ja kelle jaoks on olemas Childs, kafeteeria ning automaat. Kirjeldades neid asutisi, võime öelda julgelt: nii toidab ennast keskmine ameeriklane. Selle keskmise ameeriklase mõiste all mõeldakse inimest, kellel on korralik töö ja korralik palk ning kes kapitalismi vaatekohalt esindab terve, õitsva ameeriklase, õnnelapse ja optimisti näidet, kes saab kõik eluhüved suhteliselt odava hinnaga.
Restoraniasjanduse hiilgav korraldus just nagu kinnitaks seda. Ideaalne puhtus, toiduainete headus, roogade suur väljavalik, minimaalne aeg, mis kulub lõunastamiseks – see kõik on nii. Kuid on üks häda – kogu see kaunilt valmistatud toit on küllaltki maitsetu, maitse suhtes kuidagi värvivaene. Ta pole kahjulik kõhule, on, võibolla, isegi kasulik, kuid ta ei paku inimesele mingit mõnu. Kui valid enesele automaadi kapist või kafeteeria letilt isuäratava küpsisetüki ja sööd seda siis oma lauakese juures, pistes kübara tooli alla, siis tunned ennast nagu see, kes ostis kingad, mis osutusid küll ilusaiks, kuid mitte vastupidavaiks. Ameeriklased on sellega harjunud. Nad söövad väga ruttu, peatumata laua juures ühtki üleliigset minutit. Nad ei söö, vaid varustavad ennast toiduga, nagu varustatakse autot bensiiniga. Prantsuse maiasmokk, kes võib istuda lõunalauas neli tundi, närides vaimustusega iga lihatükki, niisutades seda veiniga, ja maitsedes kaua iga kohvi ja konjakilonksu – see pole muidugi inimese ideaal. Kuid ameerika külm söömamasin, kellel puudub inimese loomulik püüe – söömisest mingit mõnu saada – see äratab imestust.
Me ei võinud kaua mõista, miks ameerika toidud, nii ilusad väliselt, oma maitsega ometi ei veetle. Esialgu me arvasime, et seal lihtsalt ei osata toitu valmistada. Kuid hiljem saime aru, et asi pole ainult selles, vaid organisatsioonis, ameerika majapidamise olemuses eneses. Ameeriklased söövad pimestavalt valget, kuid täitsa maitsetut saia, külmutatud liha, soolatud võid, konserve ja ebaküpsi pomidore. Kuidas see juhtus, et maailma rikkaim maa, põlluharijate ja karjapidajate, kulla ning imeväärse tööstuse maa, kelle tagavaradest piisaks, et luua enesele paradiis, – et see maa ei suuda anda rahvale maitsvat leiba, värsket liha, koorevõid ning küpsi pomidore? Me nägime New Yorgi lähedal umbrohtu kasvanud puustuseid, päratuks jäänud maatükke. Siin ei külvanud keegi vilja ega pidanud karja. Me ei näinud siin kanu poegadega ega juurviljaaedu.
Vaadake, öeldi meile, see pole lihtsalt kasulik. Siin on võimatu võistelda lääne monopolistidega.
Kuskil Chicago tapamajas veristati loomi ja veeti neid külmutatud kujul üle kogu maa. Kuskilt Californiast veeti külmutatud kanu ja rohelisi pomidore, mis pidid küpsema vaguneis. Ja keegi ei julgenud asuda võitlusse vägevate monopolistidega.
Istudes kafeteerias, lugesime me Mikojani kõnet sellest, et toit sotsialistlikul maal peab olema maitsev, et ta peab pakkuma inimestele rõõmu, lugesime nagu luuleteost.
Kuid Ameerikas rajaneb nii rahva toitlus kui kõik muudki asjad ühele põhimõttele – kas see on kasulik või mitte. New Yorgi lähedal pole kasulik karja kasvatada ja juurviljaaedu asutada. Sellepärast söövad inimesed külmutatud liha, soolatud võid ja tooreid pomidore. Mõnele ärimehele on kasulik müüa närimiskummi – ja rahvale õpetati külge see mäletsemine. Kino on kasulikum kui teater. Seepärast on kino paisunud, aga teater unarusse jäänud, olgugi et kultuurilises mõttes on ameerika teater palju tähtsam kui kino. Õhuraudtee toob sissetulekut mingile kompaniile. Seepärast on newyorklased muutunud märtriteks. Mööda Broadway’d roomab suures kitsuses ja põrguliku raginaga ainult seepärast tramm, et see on kasulik ühele inimesele – vana trammikompanii peremehele.
Me tundsime kogu aeg taltsutamatut kaebamistahet ja, nagu omane nõukogude inimestele, ettepanekute tegemise soovi. Oleks tahtnud kirjutada küll Keskkomiteele, küll Pravdale. Kuid polnud kellelegi kaevata. Ja „Avaldiste raamatut“ pole Ameerikas olemas.