TUDENGIAABITS: Vanasti oli bioloogiatudeng suvel kodus ainult siis, kui ta oli endal mägralinnakus mõlemad jalad murdnud. Või kui ta oli korraks tulnud raha järele. Muul ajal oli bioloogil kogu aeg konn ühes, konn teises käes. Praegustel tudengitel aga kipub piiritus alles jääma… Rainer Kerge, hästi tark Õhtulehe ajakirjanik, meenutab Tartu tudengiaastaid.

 1996. Iidse tava kohaselt käisid bioloogiatudengid üle Eesti laiali pillutatud praktikumides ka õppekava väliselt üksteisel või lektoritel külas. Sõitsid näiteks seenepraksi sõpru vaatama, segasid nende tööd, sõid ära hapuks läinud tatrapudru, vabamal momendil püüdsid aga hoopis ööliblikaid. Ka sellel traagilisel päeval lällas külalisi Terikestel praksile peavarju andva majapidamise sauna eesruumis omajagu.

*

Voldiline tindik sisaldab alkoholi ümbertöötlemist pärssivat kopriini, mistõttu on see üsna ebaisuäratava haabitusega seen konsumeerimisel koos etanooliga mürgine. Seda teab iga bioloog. Või vähemalt peaks teadma.

Mida ta veel teab, on laialt levinud väide, et tindik pluss viin võrdub siniseks värvunud nina.

Klappisime siis poistega pooliku riigiviina. Riho oli vabatahtlikult nõus hakkama katserotiks.

Mõne sissejuhatava õlle järel oli aeg loodusteaduslikuks katseks küps. Riho viskas tindiku kübara (või oli neid koguni kaks) hinge alla ja avas viinapudeli. Pits. Teine. Kolmas. Ümberringi käis asjakohane hilisõhtune lärm: aeti juttu ja heideti nalja; õlut ei unustatud. Kogemata mükoloogiapraksi sattunud hundiuurija üürgas, kitarr käes: „Meie ikka rõõmsad lapsed, meie siin oktoobrilapsed…“

Kriminaalse füsioloogilise eksperimendi finaali ei taha asjaosalised eriti meenutada, liiga masendav oli tõde noorte teadlaste jaoks.

Oleks siis Riho – kes jumala rahus meie viimaste vabade sentide eest klapitud pooliku üksi naha vahele keeras – nina kasvõi roosatamagi hakanud! Ei! Vaat et oli kriipsuvõrra heledamaks tõmbunud.

„Võib-olla poleks tohtinud seent külmutada või oleks pidanud teda rohkem sööma,“ naeratas Riho ja küünitas käe õlle järele. Meie, geniaalse teaduskatse ellu kutsunud uurimisrühma liikmed ja suurinvestorid, vaatasime Riksi, kes tuias ringi mõõdukalt purjakil inimese lustiga, ja olime solvunud.

Aeg annab arutust ja vahel koguni aru. Igatahes on see üks kõige vastutustundetumaid manöövreid, mille juures on mul olnud ebaõnn viibida. Potentsiaalselt mürgine seen ei ole kindlasti objekt, millega peaks korraldama absoluutselt kontrollimatuid ja turvamata inimkatseid.

*

Teisest küljest – praktikumid ongi kohad, kus teadmisi praktiliselt omandatakse, ja elu ning surm käivad bioloogide õppetöös hoogsalt käsikäes.

Enne lahkamist, nülgimist või muul moel prepareerimist on tarvilik uuritav objekt surmata. Juhtub kõnealune kuuluma putukate liigi- ja vormirikkasse klassi, tuleb kõigepealt ehitada surmuti. Leia kaanega purk, ajaleht; vatti, kloroformi. Paber voldi sentimeetriste paanidena lehvikuks, millest lõika pöidlalaiused ribad. Täida purk poolenisti sik-sak-ribadega.

Surmutisse visatud putukad leiavad paberimäsus igaüks endale sobiva hauakambri ega vigasta sipeldes ennast ja teisi. Mürki tuleb – kas see käis vatitupsuga surmuti põhja või oli vatt kuidagi purgi kaane külge õmmeldud? – panna aru järele, aga parasjagu. Kui sa doseerimisega alt lähed, hakkavad su eeskujulikult sirutatud, määratud ja etiketitud liblikad kolmandal päeval nõela otsas liigutama.

Putukaid, laiemalt küll selgrootuid, uurisime me oma esimeses suvepraksis entomoloog Mati Martini juhendamisel Vellaveres – külas, kus ennustas ilma ja kasvatas nutriaid Vadim Želnin.

*

Tartu ülikooli käsutuses oli kunagine uhke kahekorruseline häärber, mis 1996. aasta suveks oli omandanud laguneva kontseptsiooni. (Võti asus paremal pool välisust, vundamenti vihmavee eest kaitsva plekiriba all.)

Kuna terve kursus korraga praktikumi ei mahtunud, oli varakult end jaotatud kaheks rühmaks. Mis tähendas, et õppejõud veetis neli nädalat suvest esimese kursuse tudengitele elementaarseid liblikaid õpetades. Seejärel tuli tal ette võtta spetsiifilisemad välitööd edasijõudnud õppuritega.

Veel varasematel aegadel kestis esmakursuslastele kohustuslik suvine selgrootute praktikum kolm (õppejõule siis kuus) nädalat. „Ma olen nooruses kõik suved metsas veetnud,“ muigab Martin. Et elu kuidagigi huvitavamaks teha, eelistas ta noil aastail olla igal suvel erinevas kohas. Tingimused olid enamasti looduslähedased, teiste sõnadega: askeetlikud ja ilmastikutundlikud.

Kõige karmim koolituskeskkond valitses Martini mälu järgi millalgi 1970-ndate lõpus praksile koduks olnud poollagunenud ja ammu kasutult seisvas kunagises Prangli koolimajas. (Jutt käib Lõuna-Eestis asuvast Pranglist, mitte saarest).

Läheduses polnud ainsatki asustatud majapidamist; elementaarseks söögitegemiseks ja hügieeniks tarvilikku vett tõi juhendaja Martin külgkorviga mootorrattaga mitme kilomeetri kauguselt. Maja elektrivärk oli omadega nii hukas, et korkidega polnud midagi peale hakata, tuba püsis valge üksnes tänu kilpi rammitud kruvikeerajale.

Seal juhtus kord nii, et tüdrukud tahtsid poistele säästlikult kogutud vihmavett kaela visata – viguri ja kursaõeliku kiusu pärast. Seks siseneti väljastpoolt maja turnides pööningule ja asuti hiilima luugi kohale, mille alla võis peagi oodata kursavendasid.

Kes veega tahab kurja teha, peab vee läbi kannatama, ütleb iidne Prangli vanasõna. Kuna koolimaja katus polnud juba aastaid kogu oma ulatuses sademetekindel, käis ühel hetkel tüdrukute jalge all tõhus raksatus ja noored naturalistid sadasid läbi pehkinud laelaudade poiste tuppa.

*

Seda, et iseäranis lakas magades tasub ettevaatlik olla – kui sa just ei taha lae kaudu lauta siseneda –, mäletab oma välipraktikumi suvedest botaanik ja pea pool sajandit ajakirja Eesti Loodus toimetanud Ann Marvet.

Veel rohkem mäletab ta aga tohutusuuri rotte, kellega praktikum jagas ulualust Laanemetsas. „Kui me magama heitsime, volksasid nad üle meie. See oli kergelt jube, kuigi me olime bioloogid,“ meenutab Marvet praktikumitingimusi Hruštšovi ajal. Söök seoti Laanemetsas lae alla rippu. Muidu oleks rotid veelgi suuremaks kasvanud.

Eksperimente voldilise tindiku ja viinaga Marveti praksides ei tehtud, aga kulinaarseid katsetusi korraldati neiski. Sangastes sündinud praktikumis (lagunema asunud Sangaste loss kuulus toona ülikoolile) proovisid tudengid rohelisi konni ja järvekarpe. Viimased ei osutunud just eeskujulikuks suupisteks. Mida rohkem karpe keedeti, seda kõvemaks nad läksid, see-eest ei kadunud raske mudamaitse hoopiski.

*

Muusikaline vahepala. 1960. aasta suvel võtsid õppejõud Viktor Masing ja Erich Kukk viis botaanikatüdrukut ning põrutasid taimepraksi polaar-Uuralisse. Seltskonnaga liitusid noored ornitoloogid Tiit Randla ja Jüri Kärner. Päeval ajasid poisid omi asju, õhtuti köhatas aga tulevane histoloog ja arengubioloog ning veel tulevasem rektor hääle klaariks.

„Kärner laulis andunult lorisõnadega vene romansse. Ilusti laulis!“ mäletab Ann Marvet, et tüdrukud kohe ootasid õhtuid.

*

Sama palju kui õhtut oodati praktikumides ka lõunat. Kui Marveti ajal andis riik igale tudengile 50 kopikat päevaraha – palju seda just polnud, aga kamba peale keetis supi kokku –, siis 1990-ndatel vaatasid praksilised juba ise, mis ja kuidas. Enamasti tähendas see seda, et esimesel päeval klapiti söögiraha ja määrati toimkonnad. Tulemuseks kujunes lõputult variatsioone teemadel makaronid, tatar, riis, konservid. Ahjukartul ja (pann)kook oli gastronoomiline suursündmus.

Kui noor inimene kogub õhtupoolikuni metsas putukaid või taimi või seeni, on laua äärde jõudes gurmaan temas lusika varna pannud. Kursavend Lauri sõnastas täpsemini: „Esimese kausitäie ajal ma ei vaata, mida ma söön. Teise kausi juures uurin, mis see on. Kolmandat süües mõtlen, kas ka maitseb. No ja sellest mõttest sõltub, kas võtta neljas ports veel.“

Pikkades praktikumides õpiti tundma loodust, elu ja inimesi.

*

Kahenädalase taimepraksi ajal Vormsil elasime me nõukaaja lõpus valmis saanud ja siis kohe mahajäetud hiiglaslikus piirivalvekordonis, kus oli terve maja peale kolm enam-vähem tervete aknaklaasidega ruumi. Ühte kasutas keegi kohalik puutöökojana – ehitas seal suuri, kahe lennuavaga mesitarusid. Neid me siis laenasime ja vormistasime mööbliks: peaasjalikult kappideks, aga mõned vist ka magasid tarude katustel. Pooleteise töötava auguga gaasipliit esitas köögitoimkonnale vallatu väljakutse. Pesemisvõimalused… kui ma õigesti mäletan, käisime me kogu praksi jooksul kaks korda saunas. Kogemata kätte saadud nelja päeva tagune ajaleht tekitas närvilise lugemisjärjekorra.

Jällegi on mugav olukorra kokkuvõtteks tsiteerida kursavenda: „Kui ma siit pääsen, panen pintsaku selga ja lähen kinno. Üksi. Ja ma ei taha näha ühtegi bioloogi.“

*

Järgmisel aastal ootas ees selgroogsete tundmaõppimine. Praksi keskuseks oli Rõuge koolimaja, uurimisobjektideks ümberkaudsetes laantes elavad loomad.

Prepareerimismaterjaliks – praktikumi üks eesmärk on kollektsioneerida näiteid elusloodusest, need ära määrata ja selgeks õppida – püüdsime me hiiri. Selleks tuli praadida leiba ja pista rasvalõhnalised tükikesed lõksudesse, need omakorda kohta, kus liiguvad loomad. Teoreetiliselt peaks parim püügipaik olema ökoton – piirkond, kus üks naaberökosüsteem läheb üle teiseks: näiteks metsaserv.

Elu on teadupärast see, mis juhtub siis, kui sul on teised plaanid. Praksi juhendaja, ulukibioloog Harri Valdmann: „Kui hiiri ei ole, on praks läbi kukkunud!“

Kaks õnnetut närilist püüdsime kinni koolimajast, ühe tõi kursaõde Piret kodunt kaasa. Neid me siis loengute vahele nülgisime. Suuremate loomadega oli sedajagu keerulisem. Igatahes praktikumi lõpuks olime seisus, kus huntide magude konserveerimiseks kaasa võetud piiritus oli kõik puha kasutamata. Õnneks on Läänemere kalade parasitoloog Aleksei Turovski sõnastanud: „Kui teil on piiritust, ja on selge, et teaduslikuks otstarbeks seda vist eriti vaja ei lähe, siis ärge unustage, et teil on piiritus olemas.“

*

Mis praktikume meil veel oli? Nädal aega veetsime Võrtsjärve ääres limnoloogia-, bioslängis limonaadijaamas, siin õpiti tundma veeökosüsteeme. Kus seal oli jaanimardikaid!

Puhtus – poolsaareks kasvanud saarel Virtsu kõrval, Kuivastu vastas, mis on tuntud laialehise metsa ja maailma ühe esimese Schillerile pühendatud ausamba poolest – toimus kahenädalane loomaökoloogia praktikum. Loomaökoloogia on distsipliin, mis üritab taibata, miks loomad käituvad just nii, nagu nad käituvad; andes endale aru, et enamasti on loomade käitumisviis võimalikest variantidest kõige otstarbekam.

Ehkki kohe praktikumi alguses õpiti pähe loomaökoloog Charles J. Krebsi manitsus – ära mõõda kõike, mida mõõta saab, sul ei ole pärast nende andmetega midagi peale hakata – jõudis sõnade sisu enamikule kohale alles siis, kui statistikaprogramm ei mõistnud sisestatud numbrite kohta midagi tarka kosta.

Kuskil me käisime veel… õige – Saarnaki laiul oli ihtüoloogiapraktikum. Mina jäin kahe sõbraga päevakese hiljaks ja esimesel korral Saarnakil randudes me jalga maale ei saanudki. Paadimootor polnud veel pumpsumist lõpetanud, kui pardale tõsteti kast puhastatud ahvenatega ja kästi Hiiumaale tagasi sõita: „Sadamast edasi paremat kätt kolmandas majas on suitsuahi juba kuum!“

*

Parku pädeb ka praktikumide kohta tõde: vanasti olid sääsed suuremad ja siberi-võhumõõk laiemalt levinud. Moodsal ajal on Mati Martini selgrootute praktikum viiepäevane, kusjuures mõned rühmad sõidavad putukaid koguma Tartust autoga ja tulevad õhtuks linna ühikasse või üürikasse tagasi, hommikusöögiks pruugitakse õlle asemel jogurtit ja lõunal käiakse pubis. Pole pead-jalad läbisegi põrandal magamist, pliidikütmist, rõõmu nädalatagusest ajalehest.

Harri Valdmann ei võta oma praktikumi enam piiritust kaasagi, sest sellega ei juhtu huntigi.

Samas saavad tudengid nüüdki teadmised omandatud ja prepareerimistööd ning ettekanded tehtud.

Tavaline evolutsioon.