Valdo Praust, ajaloohuviline, Eesti jalgrattamuuseumi looja ja eestvedaja
30 aastat tagasi, 6. aprillil 1994, tulistati Ruandas alla president Habyarimana lennuk, millega algas kaks ja pool kuud kestnud tõsine etniline konflikt kahe erineva hõimu – tutside ja hutude – vahel. Konflikti käigus käigus tapsid hutud hinnanguliselt umbes miljon tutsit, st umbes kümnendiku elanikkonnast. Vaieldamatult on tegu 20. sajandi lõpukümnendite kõige suuremahulisema genotsiidiga.
30 aastat tagasi, 28. aprillil 1994, määrati Nõukogude Liidu ja Venemaa luureorganisatsioonide heaks töötanud CIA ametnikule Aldrich Amesile eluaegne vanglakaristus. Ames oli töötanud N. Liidu heaks alates 1985. aastast. Vahele võeti ta keeruka aastatepikkuse vastuluureoperatsiooni tulemusena, mis sai alguse teadmisest, et keegi CIA tipmisi saladusi teadev isik on need edastanud N. Liidule (eks CIA-l olid omad agendid ka seal). https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/4/4f/Aldrich_Ames_mugshot.jpg/1200px-Aldrich_Ames_mugshot.jpg
40 aastat tagasi, 10. aprillil 1984, põles saladuslikel asjaoludel praktiliselt maha Eesti Vabaõhumuuseumis olev Sassi-Jaani talukompleks – muuseumi üks vanemaid ja väärikamaid talukomplekse, pärit 19. sajandi päris algusest. Jäljed viitasid ilmselgelt süütamisele, kuid süüdlasi ei tabatud ja võib-olla ka ei tahetud tabada. Üksnes oletati, et tegu võis olla KGB või GRU tööga, kuid midagi täpsemalt ei teata siiani. Talu ise ehitati 1990. aastate alguses taas koopiana üles vanadel eeskujudel. Foto: Eesti Vabaõhumuuseum, EVM N 356:1. https://www.muis.ee/digitaalhoidla/api/meedia/pisipilt?id=9347f18c-83cb-437d-8868-8ac0d23672a1&fbclid=IwAR0UJdMVUVvQMR5FBtG8q4AUKXLHQqZUkSaiZ-7cRZASRm77B90tbYgrKDg_aem_AXBwpsjHj5Bht6Rvw6zyTogs130BzEZozDcPSBBp4IuQRXoCAMb9y-9Jf_mdBF8-EmY-NuM1f0m2AR7Vu13VXP8L
50 aastat tagasi, 6. aprillil 1974, võitis Rootsi bänd ABBA oma looga “Waterloo” Eurovisiooni laulukonkursi. Sealt algas ABBA ülivõimas tähelend rahvusvahelises muusikamaailmas, mis kestis kaheksa aastat kuni laialiminekuni 1982 (kuigi teatud määral oldi kuulsad juba varemgi). https://ichef.bbci.co.uk/news/976/cpsprodpb/D40C/production/_118048245_gettyimages-460677004.jpg
50 aastat tagasi, 25. aprillil 1974, toimus Portugalis veretu riigipööre – nn Nelgirevolutsioon –, mille käigus kukutati riigis 41 varasemat aastat riigis kehtinud autokraatlik Estado Novo valitsemiskord. Paraku sai revolutsiooni järel Portugalis võimule ülimalt kirju sõjaväelaste seltskond, kelle hulgas oli nii lääne liberaalse demokraatia toetajaid, aga ka ülimalt palju veendunud marksiste, kelle soov oli teha Portugalist kommunistliku N. Liidu vasallriik. Järgnevad 18 kuud toimuski Portugalis nende kahe tiiva vahel üsna intensiivne võimuvõitlus, kus kohati näis, et võim langeb marksistide kätte, siis aga jälle oli vastupidi. Lõppkokkuvõttes korraldasid marksistid 25. novembril 1975 Portugalis järgmise riigipöörde ja püüdsid jõuga üle võtta võimu sõjaväeosades, kuid nad said neli päeva kestnud lahingutes lüüa. Selle järel läks Portugal lääne demokraatia arenguteed. https://c1.quickcachr.fotos.sapo.pt/i/Gac1682d2/16830183_nNtYW.jpeg
50 aastat tagasi, 27. aprillil 1974, sõitis Moskvast Baikali-Amuuri raudtee (BAM-i) ehitamisele esimene kommunistlike noorte lööktööbrigaad – sellega anti avapauk kümme aastat kestnud raudteeliini ehitamisele. Põhja poolt Baikali järve kulgeva “teise Siberi raudtee” ehitamine oli kindlasse plaani võetud juba Venemaa Keisririigi ajal 20. sajandi algul, kuid alanud Esimene maailmasõda ja sellele järgnenud bolševike haldussuutmatu võim olid need plaanid kalevi alla pannud. Kuna aga Siberi loodusvarade haldamiseks oli seda raudteed vaja, võeti need plaanid 1960. aastate lõpul uuesti päevakorda. Kuna sõjaväe raudteeväeosade efektiivsus ja tööviljakus oli väike, otsustati BAM-i ehitamiseks kasutada sama taktikat nagu uudismaade ülesharimise kampaanias 1950. aastatel – kutsuda ellu komsomoli (kommunistliku noorsooühingu) lööktööbrigaadid. Ka paljud eestlased käisid toona BAM-i ehitamas, viletsad töötingimused kaalus tihti üles korralik töötasu. 1984. aastaks saadi BAM ka hädapäraselt valmis, kuid mitmete vaegtööde lõpetamine kestis seal veel kuni 2003. aastani. https://sun9-79.userapi.com/impg/II_SMXo0Yi56KbyQs66-BzKQqIHoRUmdQqhl-w/VU1WKXBsnvw.jpg
60 aastat tagasi, 7. aprillil 1964, tutvustas IBM oma suurarvutiseeriat System/360, mis sai tooniandvaks maailmas umbes ligi kümnendiks. Ka meile Eestisse jõudis Nõukogude ajal selle “kauge kaja” Nõukogude koopia EC-seeria näol, mida kasutati siin-seal koguni kuni 1980. aastate teise pooleni. https://images.computerhistory.org/revonline/images/102635888-03-01.jpg
60 aastat tagasi, 19. aprillil 1964, esilinastus Nõukogude Liidus Shakespeare’i näidendi ainetel Lenfilmis vändatud mängufilm “Hamlet”, mille paljud paigad olid filmitud Eestis ja kus tegi kaasa palju eesti näitlejaid. Filmis tegid kaasa näiteks nii Ants Lauter, Rein Aren kui ka Aadu Krevald. Fotol – stseen Viru-Nigula lähistel asuva Kõrkküla kiviristi juures. https://pbs.twimg.com/media/DA2Yc19XkAEUK8K?format=jpg&name=small
70 aastat tagasi, 3. aprillil 1954, andis end Austraalia eriteenistuste kätte ning palus poliitilist varjupaika Nõukogude Liidu Austraalia saatkonna töötaja Vladimir Petrov, kelle diplomaatiline ametikoht oli kattevarjuks ta tegelikule ametile olla KGB üks residentidest Austraalias. Petrovil õnnestus Austraalia poolele üle anda hulk salajasi dokumente nii KGB agentuuri kohta Austraalias kui ka N. Liidu saatkonna sisemise korralduse kohta. See põhjustas nii Austraalias kui ka kogu maailmas ülisuure skandaali, sest toona poldud veel väga teadvustatud fakti, et suurel osal N. Liidu saatkondade personalist on diplomaatidele sobimatud varjatud ülesanded. N. Liidu ja Austraalia diplomaatilised suhted katkestati ning need taastati alles 1959. aastal. Selgus ka, et paljud Austraalia vasakpoolsete parteide kõrged tegelased olid töötanud N. Liidu heaks. https://static.ffx.io/images/$zoom_1%2C$multiply_0.3443%2C$ratio_1.777778%2C$width_1801%2C$x_195%2C$y_128/t_crop_custom/q_86%2Cf_auto/d897181aa79dc359768a266cba2bc0218a2a629a?fbclid=IwAR20Jy98VX1Sd5w-zlXhob4GkjcPYbo4uHCFI_SHnGyRYiKEmAEkLIXMvBU_aem_AXA-h4bCMrTjSWugMcp6W7bhAmR8JNAL1JQ60D-6eQZDLkg8YtCwSeWQvyoQU-Wlex7L0o-sA–SJXUr4mkH_Vx8
70 aastat tagasi, 7. aprillil 1954, mainis USA president Dwight Eisenhower esimest korda nn doominoteooriat, mille kohaselt ühe riigi “ärapööramine” kommunistlikuks võib põhjustada doominoefektina selle naaberriikide muutumist samuti kommunistlikuks – nii nagu langev doominokivi põhjustab teiste kivide langemise. Kuigi seda teooriat on vasakpoolsed tihti käsitlenud halvustavana, pidas see teooria tegelikkuses täies ulatuses paika. Nimelt ei tohi unustada, et kommuniste on läbi ajaloo juhtinud nn maailmarevolutsiooni teooria, mille kohaselt on nad püüdnud läbi aegade kõikide võimalike vahenditega (alates majanduslikest hoobadest kuni eriteenistuste kaasamise ja sõjalise sekkumiseni) muuta kõiki maailma riike kommunistlikuks. Ehk siis juba “kommunistlikuks pööratud” riik on üsna pea muudetud tõepoolest platsdarmiks teiste riikide kommunistlikuks muutmisel. Vägagi kujukas näide selle toimimisest oli Kagu-Aasias 1973–75 juhtunu – USA vägede Lõuna-Vietnamist lahkumise järel ei pööratud kommunistlikuks mitte ainult Lõuna-Vietnami, vaid sama toimus ka naaberriikides Laoses ja Kambodžas.
70 aastat tagasi, 12. aprillil 1954, pandi rock’n’rollile üks oluline nurgakivi, kui Bill Haley koos oma bändiga salvestas plaadifirma DECCA jaoks loo “ Rock Around the Clock”. Algselt oli selle plaadi menu võrdlemisi tagasihoidlik, aga kui sellest sai järgmisel, 1955. aastal esilinastunud filmi “Blackboard Jungle” nimilugu, algas selle loo meeletu populaarsus üle maailma. Kui teised hakkasid tegema samas stiilis muusikat, siis oligi rock’n’roll sündinud. https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/a/a3/Rock_Around_the_Clock.jpg
70 aastat tagasi, 25. aprillil 1954, demonstreeris USA firma Bell Laboratories maailma esimest praktikas toimivat ränil põhinevat päikesepatareid, mille olid konstrueerinud Calvin Fuller, Daryl Chapin ja Gerald Pearson. Kuigi sellesuunalisi katseid oli tehtud ka varem (fotoelektrilise efekti oli Heinrich Hertz avastanud juba 1887), jõuti alles 1954. aastal praktiliselt toimivate lahendusteni. Esmalt leidsid päikesepatareid olulise kasutuse kosmosetehnikas (tehiskaaslastel), kus need olid tegelikult ainus alternatiiv ohtlikule tuumaelemendile. Viimasel paaril aastakümnel on hakanud need levima aga ka laiadesse massidesse ühe võimaliku roheenergia allikana.
75 aastat tagasi, 4. aprillil 1949, võttis Nõukogude Liidu Ministrite Nõukogu (bolševikud nimetasid oma riigi valitsust tollal niimoodi) vastu määruse nõukogudevastaste raadiojaamade segamise kohta. Sellega algas 37 aastat kestnud ajastu, mil Lääne raadiojaamu – eestikeelsena Ameerika Häält ning Vabadusraadiot/Vaba Euroopat – pidi kuulama läbi segajatemüra. Ka Eesti oli segajatevõrguga üsna korralikult kaetud – Tallinnas Uue Maailma linnajaos paiknes näiteks “kolmeks õeks” kutsutud kolmest mastist koosnev segaja (üks mast on alles tänaseni). Mingil määral sai segajatest vabaneda siis, kui Ameerika Häält ja Vabadusraadiot hakati edastama ka 25-meetrisest lainepikkusest lühematel lainetel, kus nende segamine polnud eriti efektiivne. Neid lainealasid polnud peal aga kaubandusvõrgus saadavatel raadiotel, mistõttu eeldas selline kuulamine raadioaparaatide ümberehitamist.
75 aastat tagasi, 4. aprillil 1949, loodi NATO – vastastikust kaitsekoostööd sätestav Põhja-Atlandi pakt, mille ülesandeks oli astuda vastu Stalini ekspansioonipoliitikale kogu maailmas ja iseäranis Euroopas. Selleks ajaks oli juba paar aastat selge, et Teise maailmasõja aegne liitlane N. Liit on astunud lõplikult lääneliitlastega vastasseisu ja tema edasiseks ohjeldamiseks (sh kommunismi ekspansiooni peatamiseks) pole muud teed kui sõjalise liidu loomine. Algselt 12 riiki (USA, Kanada ja hulk Euroopa riike) hõlmanud sõjalist liitu on laiendatud seitse korda, praegu hõlmab NATO 29 riiki. Läbi neli aastakümmet hõlmanud külma sõja perioodi ja ka hiljem on NATO olnud lääne tsivilisatsiooni üks olulisemaid sõjalisi ja julgeolekupoliitilisi alustugesid (sh ka meie kaitsepoliitika nurgakivi pärast Eesti liitumist NATO-ga 2004. aastal). https://www.archives.gov/files/exhibits/featured-documents/north-atlantic-treaty/images/acheson-signature-nato-l.jpg
80 aastat tagasi, 10. aprillil 1944, hõivas Punaarmee läände edasitungi käigus tähtsa Musta mere sadamalinna Odessa. Kaks ja pool aastat varem, oktoobris 1941, olid linna okupeerinud Saksa väed, kes olid selle üle andnud oma liitlastele rumeenlastele. Nii oli Odessa kaks ja pool aastat reaalselt Rumeenia võimu all, kes liitis selle halduslikult Transnistria piirkonnaga, mida Rumeenia samuti 1941–44 haldas. 75 aastat tagasi algas siis Odessas taas Nõukogude (Ukraina NSV) periood.
Muu hulgas on Odessa ajalugu ülimalt kirju. Olles ajalooliselt tatarlaste asuala ja tuntud Hacibey nime all, läks ta 14.–15. sajandi paiku (koos teistegi tatarlaste aladega) Leedu Suurvürstiriigi alluvusse, kes said seal ligipääsu Mustale merele ning selle “kaasaandena” oma riiki ka hulga tatarlastest lojaalseid alamaid, kust pärinevad muide arvatavasti ka karaiimid, kelle väike rahvakild tänini Trakais elab. 1529 hõivasid selle ala (koos teiste krimmitatarlaste aladega) türklased, misjärel nad rajasid Hacibeysse oma kindluse. Türklastelt võttis Hacibey 1789. aastal järjekordse Vene-Türgi sõja ajal ära Venemaa, kes liitis selle oma Novorossija aladega, mis loodi türklastelt äravõetud ja muu hulgas ka slaavlastega (tänaste ukrainlaste esivanemad) asutatud maade põhjal. Kuna linnale türgipärane nimi enam ei sobinud, muudeti see Odessaks Vana-Kreeka Odessose järgi, mis algselt asus küll praeguse Varna lähistel kaasaegse Bulgaaria aladel. Sinna tekkis võimas sadamalinn, kuhu asusid elama nii slaavlased (suures osas ukrainlased), juudid, kreeklased, aga jäi ka tatarlasi. Kui Ukraina kuulutas Venemaa keisrivõimu kukutamise järel ja Venemaa Vabariigi poolt välja antud rahvusliku võrdsuse põhimõtte väljakuulutamisel 1917. aastal välja enda autonoomia (ja üsna kohe ka iseseisvuse), jäi Odessa Ukraina aladele ja on olnud seda tänaseni – erandiks ainult Rumeenia võimuperiood aastail 1941–44.
80 aastat tagasi, 20. aprillil 1944, tuli Tallinnas Saksa okupatsiooni tingimustes kokku Vabariigi Presidendi Asetäitja Valimiskogu – Eesti Vabariigi 1938. a põhiseaduses ettenähtud institutsioon, kes pidi valima presidendi asetäitja juhtumil, mil president ei saa oma ametikohustusi täita. Kogu kutsuti kokku Jüri Uluotsa ettepanekul, kes oli tollal peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis. Kuna valimiskogul polnud mingeid andmeid president Konstantin Pätsi asukohast ega seisukorrast, siis mingeid sisulisi otsuseid valimiskogu seekord vastu ei võtnud. Võib-olla oleks siiski pidanud, sest hiljem on hinnatud, et Eesti Vabariigi Valitsusel eksiilis polnud piisavalt legitiimsust, kuigi Jüri Uluotsa kaudu see siiski vast edasi kandus. Hiljem paguluses, 1953. aastal, on see valimiskogu veel kord kokku tulnud, kuid improviseeritud (hädapäraselt kättesaadavas) koosseisus, mille kohta on juba selgemini hinnatud, et sellel polnud eriti legitiimsust. Tegelikult ei olnud sellel meie taasiseseisvumisel ka õnneks määravat tähtsust, sest 1991 taastati Eesti Vabariik kõrgeima võimu kandja – rahva ehk kodanikkonna – põhjal, valides juba varem Eesti Kongressi ja Eesti Komitee näol uued ajutised esinduskogud, kellel oli juba kaljukindel legitiimsus.
90 aastat tagasi, 25. aprillil 1934, määras Eesti Riigivanem Konstantin Päts Tallinna linnapea ametisse kindralmajor Jaan Sootsi. Seoses poolteist kuud varem – 12. märtsil 1934 – läbiviidud riigipöördega ja sõjaseisukorra kehtestamisega oldi taganetud klassikalisest esindusdemokraatia praktikast, kus rahvas valib linnavolikogu ning linnavolikogu määrab ametisse linnapea. Väiksemate linnade linnapead hakkas nüüdsest ametisse määrama Eesti Vabariigi Valitsus, Tallinna kui eristaatusega pealinna linnapea määras ametisse aga riigivanem ainuisikuliselt.
100 aastat tagasi, 1. aprillil 1924, määras kohus Saksa natsionaalsotsialistide juhile Adolf Hitlerile pool aastat varem Münchenis korraldatud riigipöördekatse eest viie aasta pikkuse vanglakaristuse. Hitler hakkas oma karistust kandma Landsbergi vanglas, kus ta kirjutas oma teose “Minu võitlus” (“Mein Kampf”) – hilisema natsiideoloogia kultusliku peateose. Kohtu poolt Hitlerile määratud viiest aastast veetis ta vanglas aga vaid kaheksa kuud, kuna täiendava kohtuistungi tulemusena ta vabastati. Toona ei kujutanud keegi veel ette, millist mõju see Saksamaa ja kogu maailma tulevikule võib avaldada. https://i.dailymail.co.uk/i/pix/2015/12/22/20/2F92C0CC00000578-3370422-image-a-34_1450817140437.jpg
100 aastat tagasi, 15. aprillil 1924, avaldas USA-s tegutsev Rand McNally kirjastus maailma esimese autoteede atlase. USA-s oli autostumine jõudnud sel ajal juba niisugusele tasemele, et tarvis oli välja anda spetsiaalne autoteede kaartide kogumik. Eks see esimeseks olemine muidugi veidi vaieldav on, sest juba 19. sajandil anti välja teedeatlaseid (siis küll hobuveokitele mõeldes) ning alates 19. sajandi lõpust igasuguseid kaarte ja atlaseid jalgrattaga liiklejatele. Saja aasta vanune Rand McNally üllitis oli aga tõesti päris esimene, kus liiklusvahenditest oli põhirõhk pandud autodele. https://i.pinimg.com/originals/d3/bd/63/d3bd630628cd198a9b17404263d91dc5.jpg
125 aastat tagasi, 29. aprillil 1899, ületas maailmas esimene auto kiirusepiiri 100 km/h. Selleks oli spetsiaalselt rekordi purustamiseks Camille Jenatzy poolt ehitatud elektriauto La Jamais Contente, mida viisid edasi kaks 25 kW elektrimootorit; energiaallikaks oli 135 ampertunnine 10,4 kilogrammi kaaluv aku. Rekord ise püstitati Achères’i lähedale rajatud kahekilomeetrisel rajal, kus alates 1898. aastast peeti maismaaliikurite (autode) kiirusvõistlusi Concours de Vitesse. Võrdluseks: raudteel ületas auruvedur 100 km/h kiirusepiiri juba 1850. aastatel ehk pool sajandit varem. https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/e/ea/Jamais_contente.jpg
175 aastat tagasi, 10. aprillil 1849, sai USA mehaanik Walter Hunt patendi US #6,281 haaknõelale. Kuigi sarnase tehnikaga on kinnitatud riietel prosse juba Antiik-Kreeka ja Antiik-Rooma ajast, lisas Hunt sellele süsteemile vedru ning jättis prossi sootuks ära, tegu oli vaid kinnitusnõelaga. Hunt ise seda patenti ei kasutanud, ta müüs selle 400 dollari eest William Russel Grace’ile, kes selle kohe ka äri tegema pani, st haaknõelte masstootmist alustas. http://public.media.smithsonianmag.com/legacy_blog/walter-hunt-safety-pin.jpg
175 aastat tagasi, 15. aprillil 1849 (Juliuse kalendri järgi 3. aprillil 1849), õnnistati pidulikult sisse Moskva Kremli Suur Palee kui Venemaa keisrite Moskva uus pearesidents. Kuigi Venemaa pealinn oli tollal Peterburis, käisid keisrid sageli ka Moskvas ning peale Napoleoni sissetungiga (1812. aasta Isamaasõjaga) kaasnenud suuri hävinguid Kremlis puudus seal kaasaegsetele vajadustele vastav keiserlik palee. Palee ehitati temasse liidetud 17. sajandi Teremi palee eeskujul vanavene arhitektuuri elementidega. Paleed ehitati 11 aastat, 1838–1849, sellesse liideti sobivalt varasemad, 15.–17. sajandi tsaaride kivipaleed (sh unikaalne Granovitaja Palata), mis olid selle ajani säilinud. Bolševike võimu ajal oli palee algul ilma märgatava kasutuseta, kuid 1934 kolis sinna N. Liidu Ülemnõukogu. Tänapäeval kasutatakse paleed Venemaa presidendi esindushoonena, kus toimuvad riigi tähtsaimad vastuvõtud. http://mos-sfera.ru/img/0-kremlin/palace/bkd/7-3.jpg
250 aastat tagasi, 12. aprillil 1774 (Juliuse kalendri järgi 2. aprillil 1774), sai Jemeljan Pugatšovi juhitud Venemaa mässuliste kasakate armee Orenburgi linna all kindral Golitsõni juhitud valitsusvägedelt tugevalt lüüa. Selle kaotusega algas umbes aastapäevad tuure kogunud kasakate ülestõusu vaikne hääbumine – kuigi Pugatšovil õnnestus lähikuudel enda valdusse võtta veel nii mõnigi linn, oli tulemuseks siiski kaotus. Septembris 1774 Jemeljan Pugatšov arreteeriti ning 1775. aasta jaanuaris määrati talle kui mässajale surmanuhtlus – pea maharaiumise ja keha neljaks kiskumise teel. Hukkamine viidi läbi Moskvas Soo (Bolotnaja) väljakul. https://www.runivers.ru/images/date/2010_september/05/s_428.jpg
500 aastat tagasi, 17. aprillil 1524, jõudis Prantsuse kuninga teenistuses olnud itaallasest maadeavastaja ja meresõitja Giovanni da Verrazzano esimese eurooplasena hilisema New Yorgi ja Manhattani asupaigale. Oma 1524. aastal sooritatud üleatlandilisel merereisil käis ta uurimas praeguse USA idaranniku alasid. Need olid tollel ajal enamjaolt läbi uurimata, kuna käidud oli peamiselt Kariibi mere ümbruses, mitte aga sealt põhja ega lõuna pool. https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/0/0d/Giovanni_da_Verrazano.jpg
