Eesti proosas domineerivad keskealised ja vanemad mehed ja naised, kuid see ei tähenda, nagu meil puuduks nooremad autorid, kes kirjutavad täitsa häid teoseid. Kohati on need isegi üsna jõulised ning viimastel aastatel on neid ilmunud rohkem, kui käesolevasse ülevaatesse mahub. Sestap ongi mõistlik heita pilk mõningatele autoritele, kes kas pakuvad ise rohkem huvi, olles kirjutanud lootustandvaid või silmapaistvaid teoseid, või siis sellistele, kes sobivad esindama mingit laiemat stiili või voolu.
AFANASJEVI VAHUR, VILJAKAS POISS
Ilmselt üks põnevamaid autoreid on Vahur Afanasjev. Tema proosat on raske liigitada mingisse kindlasse voolu või stiili. 1979. aastal sündinud autorilt on lisaks kolmele luulekogule ilmunud tänaseks ka neli proosateost. 2002. aastal ilmunud jutukogule “Kanepi kirik” järgnes 2005|. aastal debüütromaan “Kastraat Ontariost”, eelmisel aastal ?anripiiridega mänglev, omamoodi anekdootlik jantimine “Kaadrid otsustavad ehk Sööbik ja Pisik seiklevad jälle ehk eesti rahva lühike, kuid õnnelik ajalugu ehk kirjalik komejant tühjusest” ning tänavu teine romaan pealkirjaga “Kosmos”.
Nende teostega on Afanasjev afi?eerinud end kui humoorikat autorit, kellele meeldib mängida popkultuuri ja meedia sümbolite ja jabura huumorimeelega ning kes jääb kuskile erinevate ?anrite ja stiilide ristumiskohta. “Kaadrid otsustavad” püüab ühendada lapsikut nalja seksihuumori ning poliitilise ebakorrektsuse rikkaliku doseerimisega, “Kastraat Ontariost” esitab kõverpeegelduse Eesti väikelinna ajakirjaniku totrast sebimisest ning “Kosmos” on üks isevärki homolugu. Kas see on koospüsiv tervik või elementide omavahelise sobimatuse pärast vankuv monstrum? Raske öelda, aga on üsna kindel, et Afanasjev veel üllatab ja naerutab meid.
LAANEMI TIINA, MEHED JA NENDE PERED
Popkultuur ja meedia on märksõnadeks, mis kehtivad ka ühe hoopis teises laadis kirjutava autori, Tiina Laanemi kohta. Tema romaani “Väikesed vanamehed” võib omamoodi pidada ka üllatuseks. Nimelt kujutab 2006|. aasta romaanivõistluse võidutöö endast ametilt ajakirjanikust autori ootamatut debüüti. Teose vastuvõtt ei olnud just kõige sõbralikum: kritiseeriti Laanemi dotseerivat hoiakut ja kerglast laadi.
See kõik võib olla tõsi, kuid “Väikeste vanameeste” puhul tasub silmas pidada, et autori kirjeldatavad inimesed, suvel maamajja kogunev seltskond, ei kujuta endast päris tõelisi inimesi. Kirjaniku taotlus ei ole kirjutada läbinisti realistlik romaan. Jah, romaani kaanepaberil ütleb Laanem küll, et “kui miski siin maailmas mind tõeliselt huvitab, siis on need inimesed.” Kuid see ei tähenda, et ta analüüsiks päriselt elavaid isikuid. Pigem ta dekonstrueerib ja konstrueerib neid, lähtudes paljuski Eesti meedias, eriti selle meelelahutuslikuma osa toimetuseruumides sünnitatud inimesekuvandist: ideaalsed mehed on musklilised, joovad õlut ja grillivad; ideaalsed naised on ilusad ja loevad raamatuid.
“Väikesed vanamehed” ei ole aga mitte ainult teos meestest ja nende peredest, vaid see on ka teos meediast. Laanem mängib omamoodi mängu, ehitades inimesed vastavalt klantsajakirjades esitatud mängureeglitele. Ja see tuleb tal täitsa hästi välja, kuid mitte nii hästi, et poleks põhjust jääda ootama kirjaniku järgmist romaani.
SILLA IVAR, ANDRA MARION JA RASKE ALGUS
Uut romaani on põhjust oodata ka Ivar Silla sulest. Luuletajana tuntud autor avaldas käesoleva aasta alguses teose “Tantsiv linn”, mida on põhjust esile tõsta just omanäolise teemavaliku – homoseksuaalse klubikultuuri – kajastamise pärast. Stiililiselt annab liigselt tunda Silla luuletajakäsi, mille tõttu võrdlemisi hapra ülesehitusega lugu kannatab poeetilise keele surve all. Kuid iga algus on raske ning jääb üle vaid loota, et Ivar Silla prosaistikarjäär debüüdi järel ei katke.
“Tantsiva linna” autorist kümmekond aastat noorem on üks teine möödunud aastal debüteerinud autor: Marion Andra. Kui Sild kirjeldas ööklubide ja homode subkultuuri, siis omamoodi subkultuuri lugu on ka Andra “Vähemalt?” Mingis mõttes Diana Leesalu teostega sarnaselt kirjeldab autor päevikuvormis teismeliste probleeme, vürtsitab seda õõvastavate kirjeldustega ning jagab oma tundeid esimestest kokkupuudetest surmaga. Subkultuur on see kõik seega eelkõige ealises mõttes?
Ei saa öelda, et tegu oleks tipptasemel kirjandusega, kuid arvestades autori noorust ja vilumatust, on romaanivõistlusel äramärgituks tunnistamine igati aus ja pingutust väärinud saavutus. Loodetavasti julgustab see noort autorit valitud teed jätkama.
APSI JAAN, SILDRE JOONAS JA STIILI TOETAV SISU
Parimaks romaanivõistlusel äramärgituks võib pidada Jaan Apsi ja Joonas Sildre koostöös valminud Gesamtkunstwerk’i “Hingelõõm.” Tegu on hoogsa ning haarava seikluslooga, mida täiendavad kirjelduste stiiliga hästi haakuvad Sildre illustratsioonid. Tegu ei ole debüüdiga – Apsi sulest ilmus 2006|. aastal “Tähtis kevad”, mis leidis samuti romaanivõistlusel äramärkimist, sedapuhku kaks aastat varem, 2004|. aastal. Sildre on aga tuntud eelkõige koomiksikunstnikuna. Seda enam on põhjust nentida, et autorite tekstis on kogemust ning meisterlikkust, kus stiil toetab sisu ja vastupidi.
“Hingelõõm” viib lugeja kaasa mõned päevad kestvale tapmisele ja tagaajamisele Eestist Saksamaale ning tagasi. Raamatu peategelane on isik, kelle kohta lugeja just palju teada ei saa peale fakti, et tal on ilus naine, segane minevik ning ta teenib raha valgustkartvate probleemide lahendamisega. Ideaalne setting hästitoimiva loo käivitamiseks. Loo lõppedes on selline tunne, et ootaks kohe järge?
CHANELDIOR JA ÜHE TEE LÕPP
Raamat, millele järge ei tahaks – kuid mitte põhjusel, et see on vilets, vaid kirjelduste räiguse ning teoses valitseva lootusetu, enesehävitusliku meeleolu pärast – on Chaneldiori pseudonüümi all ilmunud “Kontrolli alt väljas.” Nagu Aapo Ilves 2. mai Eesti Ekspressis ütleb, et “Kui te tahate meenutada, kuidas see algas, lugege Mihkel Muti “Pingviini ja raisakassi” ja Kaur Kenderi “Iseseisvuspäeva”. Kui te tahate teada, kuidas see lõppes, võtke Chaneldiori “Kontrolli alt väljas”. “See” tähendab Eesti Kapitalistlikku Rahademokraatlikku Vabariiki.”
Ja tõepoolest: Chaneldior kirjeldab yuppie kui iseseisva ühiskondliku ja kultuurilise nähtuse lõppu, pankrotti. Selleks vaatleb ta ühe indiviidi – minategelase – töid ja tegemisi, mis tõmblevad ja väänlevad joomingute ning kokaiinilaksude, vägistamiste ja mõrvamiste vahel. “Kontrolli alt väljas” on omamoodi Bret Easton Ellise kultusromaani “Ameerika psühhopaat” 88-leheküljeline derivaat. Veider ja ebamugav lugemine, mille järel tekib huvi teada, mida on Chaneldiorilt järgmiseks oodata: mingis mõttes on ta ju tulnud ühe tee lõppu, kust edasipääsu pole. Millise raja valib ta järgmiseks?
* * *
LOE LISAKS:
MILLINE RADA VALITAKSE JÄRGMISEKS?
Selle küsimuse võib esitada ka eesti noorema proosa kui terviku kohta. Kõikvõimalikke teid on käidud, kõikvõimalikke lähenemisnurki katsetatud, Afanasjevi absurdihuumorist Chaneldiori jõhkra vägivalla- ning hirmuatmosfäärini või Andra pubekapäeviku laadist Apsi ja Sildre läbitunnetatud seiklusromaanini.
Kui panna siia kõrvale veel Tiina Laanemi kõrgete taotlustega katse anda ülevaade meedias loodud mehekuvandist, tekib küll mitte terviklik, kuid siiski ülevaatlik pilt suundumustest, mis nooremaid autoreid huvitavad. Suurt psühholoogilist romaani viimaste aastate eesti noorest proosast ei leia, kuid seda vist ei saagi soovida – sääraseid asju kirjutavad nooremad üldjuhul siis, kui neist on saanud keskealised, vanemad kirjanikud. Kuid oma elu ning ümbritseva keskkonna vaatlejatena on just nooremate eesti autorite teosed oluliselt adekvaatsemad oma vanematest kolleegidest. Ning esteetilised programmid võivad erineda, kirjanduslik võimekus ja keele valitsemise oskus varieeruda, kuid päris kindlasti leiab iga kirjandushuviline nooremate Eesti kirjanike teoste seast iseendale sobiva. Et siis jääda ootama, millega need autorid meid veel tulevikus üllatavad. Sest seda teevad nad kindlasti.