ÖÖÜLIKOOL: Tegemist on KesKus’i ja Ööülikooli lugudesarja 2. osaga. Praegu hakkame lugema Kalev Rajangu neljavaatuselise draama kahte viimast vaatust.
III vaatus
Seksuaalsus demokraatia kalkulaatoris
Me ei kasuta sõna kalkulaator yldse juhuslikult. Nagu kõik enamuse tyranniad, on ka demokraatia oma olemuselt kalkuleeriv – ja loomulikult, mida suuremad arvud, seda võrgutavamad ja tõepärasemad.
Vaatleme täna seksuaalsust neljamõõtmelise mahulise objektina: seksuaalsuse reproduktiivne mõõde – lapsed; sotsiaalne mõõde – suhted; hedooniline mõõde – mõnu ja metafyysiline mõõde – armastus/jumal. Seksuaalsuse ideaalmudel võiks olla täiuslik tetraeeder: kõik neli dimensiooni võrdselt olemas, ja umbes seesuguse kultuuriloos ka leiame – nimelt partnerluskultuurides.neon snapback hats.
Mis juhtub selle neljamõõtmelise superluminoosse objektiga patriarhaalse demokraatia sperminaator-kalkulaatoris?
Juhtub see, mis kõigi asjadega, kui nad kukuvad või kukutada „egoistliku kalkulatsiooni jäisesse vette“, nagu Marx ja Engels oma kommunistliku partei manifestis suvatsevad väljenduda. Inimlikkusest saavad inimõigused, tööst orjus, mõnust haigus, armastusest sõda, soost turvas, jumalast isa, arengust lõks jne, jne. Ja seksuaalsus tuunitakse, konverteeritakse või redutseeritakse monomaaniaks. Umbes nagu astrofyysikute leiutatud (super)stringiteoorias: reaalsusel peab olema vähemalt üheksa mõõdet, aga peale aegruumi nelja mõõtme on kõik ylejäänud nii tihedalt kokku pakitud – kompaktifitseeritud –, Cheap Snapback.et me lihtsalt ei taju neid. Muidugi ei lakka nad selle tõttu olemast, vaid vastastikmõjustuvad kogu postuleeritud fyysikalise reaalsusega ja yleyldse peavad olemas olema, et stringi-teooria klapiks.
Kas seksuaalsuse konverteerimine, tuunimine, disainimine jne juhtub kuidagi iseenesest või mingil muul moel, ehk kas me saame rääkida strateegiast strateegideta (Foucault) või strateegiast strateegidega (Gray), ei huvita meid praegu – kyll aga see invaliidne monomaania, mis seksuaalsusest on tänaseks järele jäänud.
*
Vaatleme esiteks seksuaalsuse reproduktiivset mõõdet – laps
Laps kontseptsiooni produktina vastab lausa ideaalselt René Descartes’i postuleeritud valgustusaegse tõerežiimi tingimustele: laps on nimelt absoluutselt selge ja distinktne/selgepiiriline ja tänu sellele absoluutselt kahtlusevaba, ning sellisena paradoksaalselt seksuaalsuse ainsa järelejäänud mõõtme täiuslik kehastus.
Vaatame kultuurilukku – ja kui silmad on hämarusega harjunud – mida me näeme? Kõikjal kummitavat sigimis- ja sigitamisimperatiivi. Agraarkultuuride viljakuskultus – mis on ju täitsa loomulik: põlluharimine, karjakasvatus, cheap Snapback hats.aiandus või tõuaretus on kujuteldamatud kompulsiivse sigimis- ja sigitamismytoloogiata – loovutab alles ysna hiljuti koha industriaalsete tarbimis- ja tootmiskultuuride progressi-, evolutsiooni-, kasvu-, arenemis-, efektiivsus- ja kasumimytoloogiatele, millest omakorda posthumanistlikus hypermodernses semiokapitalismis saab yleyldine skisofreeniline vohamine, semiootiline inflatsioon – kõike peab olema yyratult palju: tarbijaid, symboleid, imaagosid, valikuid, suhteid jne. Me kannatame liiasuse hegemoonia paine all – mitte niivõrd stoitsismi kui kristluse logos spermatikos’e absoluutne ja sallimatu totalitarism.
Loomulikult peab igasugune liiasus olema korrastatud, kontrollitud, kodustatud ja administreeritud – milles saame loota ainult rafineeritud teaduslikule sigimis- ja sigitamistööstusele, aga ka seksistlikule sekulaarsele või religioossele moraalitööstusele. Näiteks Pyha Augustinuse V sajandil postuleeritud kategoorilisele seksuaalmoraalile, mis muuseas elab ysna rammusalt ka mis tahes sekulaarsetes ja hilismodernsetes kultuurides – seksuaalakt on lubatav ainult abielulises kontekstis, ainult laste sigitamiseks, ainult kolmapäeviti ja neljapäeviti, ja ainult nn misjonäriasendis.
Nii – seksuaalsuse reproduktiivne mõõde on täitsa olemas; vaatame, mis juhtub ylejäänutega.
*
Seksuaalsuse sotsiaalne mõõde – suhted
Partnerluskultuurides toimib seksuaalakt symboolse kapitalina – suhete loomine, hoidmine, tugevdamine – võimukysimused lahendatakse seksi abil. Seevastu domineerimiskultuurides, sealhulgas meie patriarhaalses demokraatias – lahendatakse seksikysimused võimu abil ja kogu meie suhtespektrit valitsevad nn armastus- ja vihkamisseadused, kasutades india kirjaniku Arundhati Roy määratlust.
Armastusseadused kirjutavad meile ette keda, kuidas ja kui palju tohib armastada – me tohime armastada iseennast, oma pangaarvet, oma jumalat, oma abikaasat/partnerit, oma lapsi, kuigipalju oma isamaad – aga kui me armastame oma 12-aastast tytart kuidagi ylemäära, siis pole see enam armastus, vaid jälestusväärne (kriminaal)kuritegu. Vihkamisseadused kirjutavad meile sama detailselt ette, keda, kuidas ja kui palju tohib vihata – noh ja ainsad legaalsed vihkamisobjektid meie kultuuris on loomulikult pedofiilid ja terroristid, võib vaid oletada, millist yyratut vihkamiskoormat nood kaks patuoinaste gruppi peavad kandma.
Sotsiaalne mõõde mõõdab muidugi ka perekonda – võime vabalt nentida, et u 10 000 aastat tagasi käivitatud agraarse/neoliitilise revolutsiooni kõige reostavam ja myrgisem kõrvalsaadus polegi röövellik põllumajandus, vaid hoopis monogaamne tuumperekond.
Monogaamne tuumperekond koosneb kolmest osapoolest – kompulsiivselt autoritaarne isa, frigiidne ja hysteeriline ema ja frustreerunud laps või lapsed – ja kogu seda kupatust hoiab koos surmapõlgav igavus. Monogaamse tuumperekonna kasuks tehtud ja tehtav massiivne teaduslik ja religioosne propaganda lubab väita, et tegemist on kõigi repressiivsete ideoloogiate vaieldamatu lemmikuga – täiuslik jälgimise ja kontrolli masinavärk: kõik valvavad kõiki – synoptikon – mees valvab oma naist, naine valvab oma meest, mees ja naine valvavad oma last, laps valvab ja kontrollib oma vanemaid. Noh ja loomulikult on monogaamne tuumperekond majandustribunali ja turustajate wet dream – täiuslikult abitu ja kaitsetu tarbimisyksus. Muidugi võiks hoobilt väita, et yksikud on veel paremad tarbijad, aga – paneme tähele! – kui yksikutel võib aeg-ajalt pähe tulla hullumeelne mõte lugeda, no näiteks Žižekit või Heideggeri, või kuulata Philip Glassi –, siis tuumperekonnas on see oht täiesti välistatud.
Tuumperekonda administreerib ja manageerib maritaal-industriaaltööstuskompleks ja loomulikult maritaalvägivalla kompleks. Nn kristlike või traditsiooniliste pereväärtuste – kuulekus, allumine, allutamine, distsipliin, kontroll, vägivald, patt, hirm, syy, häbi – ylendamine kosmiliseks moraaliks viitab muidugi ainult moralistide kyynilisele amoralismile ja debilismile.
Nagu näeme – sotsiaalne mõõde on peaaegu yleni kompaktifitseerunud.
Nyyd seksuaalsuse hedooniline online casino mõõde – mmm-mmm-mmmõnu!
Teatavasti partnerluskultuurides on just mõnu see kosmiline G-punkt, tasakaalupunkt, mis kogu olemise vurrkanni pööritab – aga meie oleme sunnitud laskma Friedrich Nietzsche syfiliitilisel nihilismil öelda midagi endi kohta – kristlus andis Erosele myrki, Eros ei surnud, aga mandus paheks. Kristluse asemel võime vabalt panna teaduse või tehnoloogia või informatsiooni, mõte jääb samaks. Ja Immanuel Kanti terapeutiline moralism käsutab meid täiesti yhemõtteliselt ja vastuvaidlematult – me pole siia maailma tulnud mitte õnnelikuks saama, vaid oma kohust täitma. Muuseas, kui Kant peapeale pöörata, saame fundamentaalselt erineva reaalsuse – me pole siia maailma tulnud mitte oma kohust täitma, vaid õnnelikuks saama! –, mida partnerluskultuurid teevadki, ja ilma mingit Kanti kantimata.
Tuletame meelde, mis on demokraatliku turufundamentalismi põhipostulaat – hästitempereeritud rahuldamatus: tarbijal ei tohi kunagi olla mõnus; ideaalne tarbija on nagu ideaalne patsient – ei sure ega parane. Teine demokraatia alustala, teadusliku evolutsionismi primus motor looduslik valik saab (meta)fysioloogilise printsiibina funktsioneerida ka ainult ressursside defitsiidi, s.o rahuldamatuse ja mõnutuse tingimustes. Ressursside kylluse, isegi piisavuse korral – jätkub kõigile ja jääb ylegi, situatsioon, mis ju looduses tavaline – muutub kogu teaduslik evolutsiooniõpetus debiilseks ja destruktiivseks muinasjutuks. Aga käsitleme fanaatilist darviniitlust detailsemalt mõni teine kord.
Niisiis zombifitseerub demokraatia kalkulaatoris mõnu ja demokraatlikke subjekte tabab massiliselt ränk depressiivne anhedoonia – veri, higi, pisarad –, mida on valanud ja valavad sajad miljonid mõnutustatud järellihalised ebardid – kui lubate kasutada ilusat emakeelset väljendit.
Mõnu on kalkuleeritud, medikaliseeritud, demoniseeritud, desarmeeritud, patologiseeritud jne; eros brutaliseeritud ja vägivald erotiseeritud, milleks yliedukalt rakendatakse klassikalist refleksoloogiat – seksi ja vägivalla kooseksponeerimist. Kõik kokku muuseas yldsegi mitte syytu protsess ja patriarhaalsele demokraatiale lausa eluliselt vajalik. Meenutame kurioosset kliitori avastamise janti – nimelt avastab Padua ylikooli professor Renaldus Columbus 1558. aastal naiste laipu uurides midagi anomaalset nende genitaalpiirkonnas – ja nimetab selle anomaalia diskreetselt amor veneris’eks. Publitseerituna traktaadis „De re anatomica“ loodab Columbus oma avastusele kopsakat rahalist preemiat ja vähemalt sama kuuma ja tänulikku vastuvõttu kui tema nimekaimu Ameerika-avastamisele. Kahjuks – erinevalt Ameerikast – kvalifitseeritakse kliitor/amor veneris blasfeemiaks, nõiduseks ja satanismiks, Columbus sureb hereetikuna ja kliitori renessanss leiab aset alles XX sajandi teisel poolel. Ja pole yldse juhuslik, et ka kurikuulus Pyha Augustinuse seksuaal(akti)moraal oma ainsa lubatud positsiooniga – nn misjonaäriasendiga – jätab kvalitatiivse vähemuse, see tähendab naised, mõnust lihtsalt ilma – kuna absoluutsel enamusel naistest domineerivad klitoriaalsed orgasmid, mida misjonäriasend ei saagi genereerida.
Näeme, et hedooniline mõõde on kah kuhugi kadunud.
Lõpuks seksuaalsuse metafyysiline mõõde
Transtsendentsus/armastus/jumal – yhtesulamine kõiksusega läbi seksuaalse õndsuse: kosmiline ekstaas, nirvaana, moksha, fana, paradiis, seitsmes taevas, coincidentia oppositorum jne, mille garanteerivad kõikvõimalikud seksuaalsed mystitsismid, vaba seksuaalsus, promiskuiteet jne, seega seksuaalsus teadvuse seisundit muutva agendina.
Patriarhaalse demokraatia antimetafyysilises keskkonnas muidugi võime öelda, et – lõpuks ometi, pole metafyysikat, pole ka probleemi! Lisame siia kognitiivse/informatsioonilise ylekoormuse, mida semiootiline kapitalism lakkamatult genereerib, kõigi ihade repressiivse desublimatsiooni ja sundusliku hyperekspressiivsuse, millest võrguyhiskond elatub – ja saamegi demokraatliku pannkoogisubjekti – ylilai(utav), aga imeõhuke; absoluutselt tundetu momomaanilise ebardi.
Teisalt – seksuaalsus peab steriilses metafyysikavabas keskkonnas kandma kogu puuduva metafyysika yyratut ja räpast raskust – milleks ta muidugi võimeline pole. Täpselt nii, nagu Mati Unt laseb „Sygisballis“ šveitser Theol öelda: oli hea kepp, aga kosmos lähemale ei tulnud.
Nyyd arvutame – et meie lyhike uurimus yleyldse kvalifitseeruks
Seksuaalsuse neljast mõõtmest on demokraatia kalkulaatoris järele jäänud – noh umbes 1,2: reproduktiivne ja õige pisut sotsiaalset, needki piisavalt sandistunud. Aga kuhugi on kadunud mõnu ja metafyysika, nood on ylitihedalt kokku pakitud – aga seda võimsamalt immitsevad nad meie täiuslikult digitaalse maailma lekkekohtadest sisse/välja ja omandavad järjest uusi myrgisemaid ja haigemaid vorme.
IV vaatus
Kahtlus
Soovite eelnevas kahelda? Soovite yldistusi desarmeerida? Soovite luululist teadmist rynnata paanilise ja kyynilise teadmisega? Või partikularismide ja common nonsense’iga?
Meenutame Ludwig Wittgensteini: sellest, et mulle – või kõigile – nii tundub, ei järeldu, et nii ongi. Kyll aga võib kysida, kas selles on mõttekas kahelda. Väga ilmselt on kyll mõttekas kahelda! Aga jällegi, mõned lehekyljed edasi, ytleb Wittgenstein: kahtlus millegi olemasolus toimib ainult keelemängus. Noh ja teades Wittgensteini homoseksuaalsust, pole ilmselt raske ära arvata, millist keelekat surematu filosoof silmas peab – ikka seda, mis mõnu pakub.
Olge mõnusad.
Tuletame meelde, mis on demokraatliku turufundamentalismi põhipostulaat – hästitempereeritud rahuldamatus: tarbijal ei tohi kunagi olla mõnus.
******
TEGELASED:
Kyyniline teadmine – kuidas asjad on;
Kliiniline teadmine – mida teha, et asjad oleksid kuidagi paremini, hereesia, systeemisisene kriitika;
Paaniline teadmine – võrgustikepõhine kõiketeadmine, neurotelemaatilise risoomi idiotism;
Luululine teadmine – väljub võimu narratiivsest masinavärgist; paganlus, mitte hereesia;
Suhted soos – stabiilne ja kreatiivne ökosysteem 3 in 1: koostöö, mitmekesisus, võrdsus;
Soosuhted – labiilne ja efektiivne sotsiaalne ökosysteem 3 in 1: võitlus, yhetaolisus, ebavõrdsus;
Idiotism – on visa (Emil Tode), eriliselt soosuhetes;
Partikularismid, debilismid, common nonsense – kriitiliste yldistuste ryndamiseks ja desarmeerimiseks;
Domineerimiskultuurid: matriarhaat/patriarhaat – imitatio dei; haigutamaajavad ja nyrid pyramiid-skeemid;
Partnerluskultuur – imitatio natura; peapeale pööratud pyramiid tasakaalupunktiks kosmiline G-punkt;
Patriarhaalne demokraatia 3 in 1 – majanduslik fundamentalism: turustalinism, tehnoloogiline fundamentalism: tehnoloogias kehastunud majanduslikud automatismid, seksuaalne fundamentalism: patriarhaat.
