RAHU, EELKÕIGE RAHU! Eelmise aasta lõpus nägi ilmavalgust raamat, mille kaanepildile on laotatud puu süda. Iga südamejoon selles, aasta tagasi meie hulgast lahkunud Mikk Sarve viimases raamatus „Maa=Ilm“ kõneleb mõne südamliku loo maarahva olemusest ja sõnaväest. Kristel Vilbaste nopib Miku kirjutatust mõned killud.
Kuidas kirjutada sellest raamatust? Kuidas edasi anda seda, mis sellel kolmesajal leheküljel peitub? Eelmise aasta aprillikuus manalateele läinud regilaulikut Mikk Sarve ei ole võimalik ümber jutustada, tema töid toimetanud inimesed teavad, et ei saa ka toimetada. Iga sõna on otsekui raiutud puupinda, kasutades ära puusüüd ja ajamärke. Ühtegi sõna ei saa sellest tekstist välja võtta ja asendada, sest see lugu on nagu laul või loits, millel on sisu ja vägi. Kui Mikk rääkis, või ettekandeid pidas, siis ei tulnud peaaegu kunagi saalist küsimusi. Inimesed olid veel mitu päeva öeldu lummas. See lumm pani kaasa mõtlema ja tegutsema.
Siinkohal jätkamegi Miku enda sõnadega, mõned neist enda väljamõeldud ja rahva sekka läinud. Ja tema lood elavad raamatus ja inimeste südametes edasi.
***
„Meie maa=ilm koosneb sellest väikesest maast, millel elame ja hingame. See on meile püha. Vaid siin suudab meie keha vaimustuda. Ilm selle maa kohal ja all on meile meelepärane, siinne elurikkus loob võimalused hingestatud eluoluks.
Meie ürgne mõtlemisviis, mis kajastub meie keeles ja kasvõi regivärsis, kus igal asjal ja nähtusel on selgelt kaks poolt, elab edasi ja annab jätkuvalt tulemusi.
Meie keeles on näiteks sõnad maailm ja ööpäev, iga regivärsirida toetab vähemalt üks täiendav, esimese mõtet teise nurga all ümberütlev paralleelvärsirida.
Just selline kahepoolne nägemine ja mõistmine, meele- ja loonatarkuse ühendus vabastab tee uuenduslikele mõtetele ja senitundmatutele lahendustele.
Maa ja ilm, öö ja päev, kõik meie ümber on elav ja hingav ning kõnetatav nii sõna, laulu, loitsu kui palvega.“
***
„Maarahvast tuntakse vähesõnalise rahvana, vanasõnagi õpetab: rääkimine hõbe, vaikimine kuld. Küllap on selle põhjuseks üks lihtne tõsiasi. Põhjamaise rahvana tunneme me hästi sõnaloitsude mõju ja seepärast püütakse alateadlikult pigem keelt hammaste taga hoida, sest me teame, et teist loitsides pöördub osa sõnaväest ka meie enda juurde tagasi.
Loitsuväega on meist siiski igaüks kokku puutunud, sest viimasel ajal kasutatakse seda sageli oma võimu teostamiseks. Küllap on edukad poliitikud ja agressiivsed ajakirjanikud ning reklaamifirmad just need, kes tänapäeval sõnaväge rohkem ära püüavad kasutada. Samas kutsuvad nad esile ka kannatadasaanute vastuneedmise ja pole siis ime, kui mõni särav sõnameister äkki jalapealt kokku kukub.
Needmine on sõnaväe kuritarvitamine ja pöördub alati lõpuks ka needja enda vastu. Needmine seob nii needja kui neetu tihedalt üksteisega ning sellest keerisest väljatulemine kulutab palju aega ja jõudu.
Maarahvana peaksimegi kasutama pigem häid sõnu.“
***
„Maailmas olulised mõisted, näiteks bioloogiline mitmekesisus ehk biodiversiteet, maanduvad meie keelde algselt võõrsõnadena, kuid leiavad heal juhul lõpuks kauni omakeelse sõnakuju, nagu seda on elurikkus.
Aastaid tagasi osalesin Brüsselis elurikkust käsitleval kahepäevasel arupidamisel, kus osales üle kahesaja inimese enam kui kolmekümnest riigist üle kogu maailma.
Euroopa Liit seadis ambitsioonikaks eesmärgiks peatada elurikkuse taandumine aastaks 2010. Kahjuks ei suudetud seda saavutada. Arupidamise sihiks oligi leida elujaatavaid nägemisi, kuidas siiski pöörata elurikkuse kadumine vastupidiseks.
Põnev oli jälgida kahekümnes laudkonnas samaaegselt tekkivaid mõtteid, mis arvutite kaudu jõudsid asjatundjate laudkonda, kus neid mõjusamaks püüti sõnastada. Samas tõi see protsess kaasa ka esimese pettumuse – uute mõtete ja lähenemisviiside tekitamisel kippusid eriti uudsed mõtted takerduma nii laudkonnas istuva mõtete arvutissekirjutaja kui ka asjatundjate paneelis istujate arusaamisvõime teha. Tulemuseks oli tihtipeale uudsete mõtete tasalülitamine varem teada-tuntud tavamõteteks.
Näiteks pakuti meie laudkonnas välja mõte, et militaarvaldkonnas tehtud leiutused antaks hiljemalt viie aasta möödumisel tsiviilkasutusse. On ju paljud väärt leiutised nagu Internet, mikrolaineahi ja mitmed muud algselt pärit militaarvallast. Paraku takerdus mõte juba meie laudkonnas ning tõi peagi meie laua juurde inimese asjatundjate laudkonnast, hämmeldunud sõnastaja, kes küsis, kas me tõesti tahame närvigaasi anda koolilaste käsutusse.
Teine takerdumine ilmnes seoses sellega, et meiega oli kaasas meie äsja kuueseks saanud tütar Aotäht. Mitmedki korraldajad tunnistasid, et neid tabas hetkeks õudus: laps konverentsiruumis! Aotäht ei lasknud end sellest suurt segada – ta joonistas kodu, südameid, lilli, liblikaid, kalu ja vette loojuvat suur punast päikest. Paljud fotograafid olid ta tegevusest vaimustuses, fotoaparaadid aina plõksusid ümber. Vaheajal tulid mitmed osalejad meie juurde ja tunnistasid, et oleksid pidanud ka oma lapsed kaasa võtma.
Siit ka mõte – kui tahame elujaatavalt vaadata elurikkuse kasvamise poole, siis peame kõigepealt võtma kaasa lapsed, need, kes selles elurikkamas tulevikus elama hakkavad. Küllap on üks põhjusi, miks elurikkus on taandumas, just selles, et me ei võta kaasa lapsi, kes ometi on ju palju elurikkamad kui meie, täiskasvanud.
Maarahva tavapärases olemises, nii nagu teistegi põlisrahvaste juures, suhtuti lastesse ja nende otsustusõigusesse täie lugupidamisega. Saamidel on juba mõneaastastel lastel oma põhjapõdrad, kelle saatuse üle vaid nemad ise otsustavad. Laste otsustus- ja omandiõigus kasvatab neis vastutustunnet. Vaid selline kogukond suudab toime tulla sellega, et sajandeid kasutuses olnud puisniidul loendatakse rekordarv taimeliike ühe pindalaühiku kohta, nii nagu Läänemaal Laelatul.
Meie rahva põlisväärtused ja olemisviisid on suutnud elurikkust suurendada meid ümbritsevas maastikus. See on see pärimuslik vaimuvara, mille kohta Jakob Hurt ütles, et kui me ei ole suured arvult, siis saame olla suured vaimult. Sedasama vaimu peame kandma, võttes kaasa lapsi rahvusvahelistele kogunemistele, hoides ning hoolides elust meie kodude ümber ning väekates pühapaikades.“
***
„Kõigist meie tegemistest jääb püsima vaid armastusega tehtu. Armastus jääb alles ka siis, kui meid enam ei ole hingamas.“
Mikk Sarv
Mikk Sarv 10.08.1951–6.04.2018 oli eesti kirjanik, rahvaluuleteadlane, regilaulik, bioloog, maaelu aktivist, helilooja, raadio- ja telesaatejuht, näitleja ja koolitaja. Kirjutanud ja tõlkinud üle kümne raamatu, nt „Kuu“, „Sõna jõud“ jne.
Ta oli regilaulu propageerija ja regilauluansambli Hellero asutajaid. Mikk Sarv on kirjutanud filmimuusikat nii Rein Marani loodusfilmidele „Laanetaguse suvi“, „Tavaline rästik“, „Üheksavägised“, „Euroopa naarits“, „Nõialoom“ kui ka paljude teiste autorite filmidele.
Ta on teinud raadio- ja telesaateid põlisrahvastest, õuesõppest, loodusest ning rahvamuusikast. Püsivamad jäljed tema töödest on ETV saatesarjas „Maa, rahvas, keel“, „Õpiõu“ ja Maalehe arhiivis. 2004. aastal kuulutati Mikk Sarv ka Maalehe laureaadiks.
