KUIDAS SÕITA BUSSIGA: Ühe loo rääkimisvõimalusi erinevatel viisidel. Jan Kaus, Indrek Koff, Eva Koldits ja Toomas Täht võtsid ette prantsuse kirjaniku Raymond Queneau (1903–1976) raamatu „Stiiliharjutused“ ning käänasid selle otsaga Eestisse. Sündisid lavastus ning raamat. Kaus toob näiteks lihtsa tegevuse – bussisõidu – ning näitab stiilivõimalused kätte.
Raadio Öölastead
(Plaadikrabina saatel, salmereegilikult) Kallid lapsed, räägin loo, mis juhtus kunagi Prantsusmaal, suures Pariisi linnas. Kord sõitis selles imeilusas ja rahvarohkes kohas üks buss. Üks üsna lõbus ja heasüdamlik buss. Bussile meeldisid inimesed, kes meenutasid talle teda ennast, ja enamasti sõitsidki temaga lõbusad ja heatahtlikud inimesed, aga ükskord juhtus nii, et tuli peale üks pahur mees. Buss vaatas veel, et mees oli õige imelik, meenutas kaelkirjakut, kes on hommikul vasema jalaga savannist välja astunud. Ja mehel oli ka imelik kaabu. Bussile meeldis, kui inimesed kandsid lindiga kaabut, aga nööriga kaabud tundusid bussile väga imelikud, pisut isegi naljakad. Sel päeval oli bussis palju inimesi, kõik ruttasid kuhugi, kes tööle, kes kooli, kes kesklinna asju ajama. Buss oli juba pikki aastaid Pariisis sõitnud, ta aimas alati, kui keegi oli pahas tujus, seetõttu ta kaabuga noormeest kohe märkaski. Buss muutus kurvaks, tema mootor hakkas kohe madalamalt laulma, sest buss aimas halba. Ja ega ta ei eksinudki. Korraga hakkas noormees pahandama, et kaasreisija tõukavat teda. Selline pahandamine muutis bussi kurvaks, aga ajas naerma ka, sest naljakas polnud ainult noormehe kaabu, vaid ka tema hääl. Poiss hüüdis peenikese kileda häälega: „Kuidas te julgete!“ Julgus, mõtles buss. Just nimelt, julgus! Ole väike või suur, julged teha, julge tunnistada! Ja nüüd, armas sõber, pane oma väikesed nööbisilmad kinni ja lase ennast sõidutada unelinna suurtele väljakutele…
Motivatsioonikõne (osalustasu 249 eurot/h)
Sa võid nüüd imestada, et kuidas nii. Kuidas saab leida positiivsust ka negatiivsetest olukordadest? Sa arvad, et ma ajan jama. Aga kuula! Kujuta ette olukorda. Keskpäev. Sa oled bussis. Buss on tuubil inimesi täis. Sa sõidad tööle, sind on ootamas pingeline koosolek, millest sõltuvad su firma lähituleviku investeeringud. Ja siis näed sa maitsetult, äärmiselt maitsetult riietatud tüüpi. Sa seisad selle tüübi kõrval, ta on teistest pikem, pika keha ja pika kaelaga, sa tunned, et pead talle alt üles vaatama. Siis tunned sa veel, kuidas tüübi maitselage nööriga kaabu vastu su otsmikku käib, kui buss pidurdab. Tüüp astub sulle varvastele. Jaa, ta astub sulle varvastele ja teeb näo, et sa oled süüdi, hakates sinuga pragama, väites, et sa tõukavat teda pidevalt. Siis näed sa, et ta jookseb ebaviisakalt vabale kohale. Nüüd küsimus sulle: mida sa teed? Mida sa teed? … Sa naeratad! Jaa! Ära üllatu! Sa naeratad, täiesti rutiinivabalt. Sa naeratad ja tulemusi pole vaja kaua oodata. Tulemused võivad tulla juba üsna kohe. Paari tunni pärast. Paari tunni pärast näed sa sama tüüpi ja sa näed, et mida sa külvad, seda sa ka lõikad. Sa näed, et tüübil on sõber. Sõber, kes küsib: kuidas sa ometi riides käid? Kuhu sa oled oma nööbi õmmelnud? Ja sa näed, et tüübil on häbi, sest see küsija on tüübi sõber. Ja mida sa teed? Mida sa teed, kui neist möödud? … Õige! Sa naeratad. Naeratad, täiesti rutiinivabalt!
Hamlet
Sõita või mitte sõita – see on küsimus.
Mis oleks lihtsam – lihas taluda
kõik tõuked, mida vali tipptund paiskab,
või, tõstes kisa reisijate vastu,
reis lõpetada? Minna, plagada –
muud midagi, sest tänavatel joostes
kaoks higipiin ja nööridega kaabud,
mis meie uhkus pärib linnadelt.
See oleks lahendus, mis hardasti
on ihaldatav: minna, plagada!
Jah, plagada… pöörata ehk nurga taha?
Siin ongi konks. Sest see, mis Rooma platsil
meieni võib kanduda ses linnasumas,
kui konfliktipuntrast pääseme, –
see paneb kõhklema:
võib ainsas nööbis olla põhjus,
miks viletsusel iga on nii pikk…
Õudselt mõttetu
Ma ei tea, tipptunni ajal bussis sõita on nii mõttetu. Hästi palju mõttetut tõuklemist ja rähklemist. Kindlasti on seal mingi mõttetu mees, mingi omast arust õudne m-e-e-s, kellel on siis alati mingi õudne jama. Nagu eile see vibalik – ma ei tea, pisut naljakas oli ka. Ei, tegelikult oli õudselt naljakas. Põhiliselt jäi meelde õudselt mõttetu kaabu, millele oli siis nöör õudselt ümber tõmmatud. Mäletan, et vaatasin seda nööri ja mõtlesin, et mis mõttes? Mis mõttes, mees? Et mis mõtet sellel nööril on? Kaabud ise on juba täiesti mõttetud. Tüübi enda jaoks vist mingi õudselt suur mõte. No ja siis tormas istuma, kui vaba kohta nägi. Mingi maailma kõige mõttetum vaba koht. Täiesti nagu andke andeks! Anna andeks, et see sinu vaba koht ei avalda mulle mingit muljet! Ma ei tea, mu meelest pole bussis nagu üldse mõtet istuda. Kaks asja: õudselt tüütu ja õudselt mõttetu ka.
Tilbendasin siis kaks tundi linna peal, ma ei teagi, aga mu meelest on Pariis ikka jube mõttetu koht. Kohutavalt ülehinnatud. Üks mõttetus ajab teist taga, kõik teevad näo, et ohoo, seda raudkolakat oli küll õudselt vaja! Nojah, õudselt igav oli, siis sattusin mingile õudselt mõttetule platsile, mingi täiesti mõttetu rongijaama ette ning nägime sedasama kaabumeest. Täiesti mõttetu mees! Ja tere hommikust, tal oli mingi sõber, kes rääkis talle mingit õudselt mõttetut juttu, et nööp oleks vaja kaelusele õmmelda. Halloo, on äkki veel mõttetut infot jagada või? Halloo, mehed! Te olete Pariisis ja ajate sellist mõttetut jama! Vaatasin siis seda nööpi ka. Mõtlesin algul, et misasja, et kindlasti mingi kohutavalt mõttetu nööp, aga tegelikult ei teagi, see nööp oli tegelikult enam-vähem okei.
Küsilaused
Kuidas on küll asjad läinud nii kaugele, et inimesed ei mahu enam keset päeva õieti bussi äragi? Millal need tähtedega liinid lõpuks numbriteks muudetakse? Kust on bussijuht sellise äkilise pidurdamise ära õppinud? Millega küll pahandati seda pika kaelaga vibalikku? Kas tõesti tõuklemisega? Kes ta üldse on? Kui vana? Oot-oot, kas me räägime ikka ühest ja samast inimesest? Kus ta töötab ja kuhu juhib teda saatus? Või on tegu hoopis juhusega? Oot, mida ma praegu ütlesin? Kas tema kaabu on masstoodang või omalooming? Kumb oli enne, kaabu või nöör? Mis või kes sundis teda praegu vaba koha poole tormama?
Kuidas saata küll suurlinnas mööda kaks tundi? Mille poolest hakkab Cour de Rome Pariisi-suguses linnas silma? Milliseid lugusid küll varjavad Saint-Lazare’i võlvid? Mitu tuvi seal elab? Mis ma ütlesin, tuvid? Aga mitu kassi? Misasja, kassi, mis kassid, miks just kassid? Kust see noormees nüüd siia sai? Kas temaga vestleb tõepoolest sõber? Kui kaua on nende sõprus kestnud? Millega see sõber üldse tegeleb? Teisisõnu: mil määral saame tema riietumisalaseid nõuandeid üldse usaldada? Millal see nööp siis sinna kaelusele ilmub? Ja kui ilmubki, siis mis saab? Aga mis siis? On’s maailma tõesti veel üht nööpi vaja? On äkki veel küsimusi?
Poliitiliselt
Lugupeetud kaassaadikud, austatud spiiker! Härra majandus- ja kommunikatsiooniminister rääkis meile just äsja seoses kavandatavate transpordiseaduse muudatustega imeilusaid lugusid lisaeelarvega kaasnevatest hüvedest. Lubage selle valguses teha paar märkust. Minister nimelt kinnitas, et meie pealinna transporditaristusse on juba eelmisel aastal suunatud täiendavaid vahendeid 16,5 miljoni euro ulatuses, mis ministri jutu valguses on kergendanud kohalike omavalitsuste olukorda ja suurendanud nende tulubaasi. Olles ise hiljuti sunnitud kasutama ühistransporti, tekib mulje, et minister on lugenud eelarveridasid valesti ning me räägime pigem rahalisest sisendist 16,5 euro ulatuses. Lubatagu küsida, miks pole uuendatud linnasisese sõitjateveo graafikut enam kui kahekümnel liinil, kuigi meie erakond tegi sellekohase ettepaneku juba eelmise kvartali alguses? P-, U-, T- ja S-liinid vajaksid hädasti täiendust nii graafikulisanduste kui ka uute sõiduvahendite näol. Nähtavasti ei ole minister – vastupidiselt minule – viibinud tipptunnil meie linna ühistranspordivahendis. Tuletan ministrile meelde, et ühistranspordiseadus eristab selgelt bussi- ja taksovedu. Taksovedu pole veel kogu ühistransporditaristu.
Kallid kaassaadikud! Ma ei oleks tulnud siia pulti, kui tegu oleks üksikjuhtumiga, üheainsa probleemse reaga meie lisaeelarves. Tõsiasi on, et praegune valitsus on juhtinud juba aastaid meie riiki ja ühiskonda valel trajektooril. Et sellest aimu saada, tasub tõepoolest külastada meie ühissõidukeid, sest tipptunni buss pakub meie ühiskondlikku kogupilti pähklikoores. Olukord on pehmelt öeldes närviline. Te näeksite, kui kergesti inimesed ärrituvad ning kui viletsalt nad riides käivad. Jah, härra majandus- ja kommunikatsiooniminister. Kui inimestel pole kaabudele enam võimalik linte panna ja nad peavad kandma selle asemel nööri, siis on see otsene meeldetuletus teie saamatusele sõlmida lepingut Bangladeshi valitsusega, mis oleks elavdanud meie rõivatööstust ja toonud täiendavalt sisse umbes 600 miljonit eurot tulu. Inimesed on majandusliku surutise ja sotsiaalse ebakindluse tõttu kaotanud bussides elementaarse viisakuse, sest teie olete kaotanud rahvaga suheldes elementaarse viisakuse. Ma ei taha viriseda, nii nagu viriseb mõni kodanik bussis, ma konstateerin fakte.
Lugupeetud parlament! Nägin eile Cour de Rome’i väljakul Saint-Lazare’i rongijaama ees pisikest, ent õpetlikku stseeni: noormees soovitas oma sõbral õmmelda enda mantlil nööbi teise kohta, kui ma õigesti mäletan, siis kaelusele. Miks oli see stseen õpetlik? Sest päeva lõpuks on paraku selge, et meie valitsuse mantel on nõnda vile, et ühe nööbi ümberõmblemisest ei aita. Vaja on täiesti uut mantlit! Olen rääkinud!
1001 lugu, mida elu jooksul jutustada
1001 suurlinna bussiliini, millega elu jooksul sõita
1001 kasulikku ja kasutut tipptunninippi
1001 ebaproportsionaalseimat kehaosa läbi ajaloo
1001 kaabuaksessuaari su elus
1001 kimedaimat inimtekkelist heli maailmas
1001 avalikku istekohta, mida elu jooksul proovida
1001 vallatut vihjet paari vaba tunni veetmiseks
1001 vähetuntud väljakut, kuhu elu jooksul sattuda
1001 Universumi rongijaama, mille nimes on sõna „püha“
1001 head riietusalast nõuannet
1001 halba riietusalast nõuannet
1001 nööpi, mida elu jooksul kaelusele õmmelda.
„Stiiliharjutuste“ lavastuse ja raamatu lugu. Punktikaupa
- Prantsuse kirjanik Raymond Queneau (1903–1976) avaldab 1947. aastal raamatu „Stiiliharjutused“, mille erakordselt triviaalne sisu on pöördvõrdelises seoses erakordselt huvitava vormiga. Raamat räägib lühikese loo Teise maailmasõja eelse või aegse Pariisi ühistranspordis toimuvast argisest konfliktist – keegi noormees hakkab tipptunni ajal kaasreisijatega pragama ja käitub inetult. Ta kannab imelikku nööriga kaabut, tal on pikk kael ning ta hääl on kile-kime. Kaks tundi hiljem nähakse sama noormeest ühel väljakul koos sõbraga. Ta mantli kaelusel on puudu nööp, millele ta sõber tähelepanu juhib. Queneau võtab selle igapäevase pildikese, paljundades seda 99 korda. Kõikvõimalikes keelelistes võtetes ja ilukirjanduslikes žanrites. Tulemuseks ühe argise loo 99 täiesti ebaargist versiooni.
- Kuuskümmend aastat hiljem ilmub kirjastuselt Varrak Queneau’ raamatu eestikeelne tõlge. Tõlkijad Ain Kaalep, Jana Porila ja Triinu Tamm teevad suurepärast tööd, tõlge ootab väärilist analüüsi.
- Mõni aeg hiljem satun „Stiiliharjutustest“ vaimustusse ja hakkan sealt sageli erinevates paikades, põhiliselt koolides, ette lugema. Miks koolides? Sest Queneau meetod on ühtaegu meelelahutuslik ja hariv. Raamatus vilksab nalja vahelt tõsisem küsimus, mis püsib pidevalt oluline nii avalikus kui isiklikus sfääris: kuidas teisi inimesi kõnetada? Kuidas ülepea rääkida?
- Mõni aeg hiljem hakkan mõtlema, et Queneau „Stiiliharjutused“ on küll valmis, ent mitte sugugi suletud ega lõpetatud. Idee on teoks tehtud, aga mäng sellega võib jätkuda. Sestap asun kirjutama uusversioone, kasutades samu elemente, mida Queneau – tipptund, S-liin, nööriga kaabu, pika kaela ja kileda häälega noormees, tõuklemine, vaba istekoht, sõber kaks tundi hiljem Cour de Rome’i väljakul Saint-Lazare’i jaama ees, kaelus ja nööp.
- 2016. aasta sügisel esinen esimest korda tervikliku „Stiiliharjutuste“ lavakavaga, kus pooleks Queneau’ tekstide eestindused ja mu enda versioonid. Publiku vastuvõtt paneb mõtlema.
- Mõtlemise tagajärjel sünnib idee, mis püüab luua „Stiiliharjutuste“ esitamisele ideaalse platvormi. Sünnib kirjanike ja näitlejate koostöö, mis võimaldab tuua kokku erinevad loomingulised väljendusviisid ning luua nende abil omanäoline kava. Ammutame lisaks kirjandusele ja teatrile ka stand-up’i, performance’i ja muusika väljendusvahenditest. 10. märtsil esietendubki „Stiiliharjutuste“ lavastus, kus koos kaks kirjanikku (lisaks minule ka Indrek Koff) ja kaks näitlejat (Eva Koldits ja Toomas Täht). À propos, meie seltskonna aktiivne kaasamõtleja on Liina Vahtrik.
- Last but not least – „Stiiliharjutused“ ei too ainult kaht kirjanikku lähemale teatrile, vaid ka kolm näitlejat lähemale kirjandusele. Meie trupp avaldab „Stiiliharjutuste“ uusversiooni (esitlus 21. märtsil Viru Keskuse Rahva Raamatus), mis sisaldab ca 30 meie enda teksti. Raamatu autorite hulgas lisaks minule ka Indrek, Toomas ja Liina Vahtrik, kes kirjutas Queneau’ kirjeldatud olukorra lahti tšehhovliku lühinäidendina. Siin kõrval ilmuvad esmakordselt trükis viis minu kirjutatud versiooni – neist „Raadio Öölastead“ kahasse Eva Kolditsaga, kes kannab ka nimetatud teksti „Stiiliharjutuste“ lavastuses ette.
- Lugu läheb kindlasti edasi.
