22.-25. mail toimusid Põhja-Indias, Himaalaja mäestikus paiknevas McLeod Ganj’ nime kandvas linnakeses Tiibeti olümpiamängud. Hiina-poolset reaktsiooni pelgavates India võimudes ebalust tekitanud sündmuse organisaatoriteks olid Tiibeti pagulased.
ETTEVALMISTUSED KESTSID KAKS AASTAT
Tiibeti olümpiamängud ennetasid Pekingi olümpiamänge ligi kolme kuu võrra. Ettevalmistusi alustati juba kahe aasta eest. Korraldajate eesmärk ei olnud nende endi sõnul mitte saboteerida Pekingi olümpiamänge, vaid juhtida rahvusvahelise üldsuse tähelepanu oma kodumaal aastakümneid kestnud Hiina võimude poolt toime pandud vägivallale Tiibeti rahva ja looduse kallal.
Samuti oli üks Tiibeti olümpiamängude taotlusi pakkuda noortele tiibetlastest sportlastele, kellel seni pole võimalik ametlikel olümpiamängudel oma rahvast esindada, võimalust oma võimeid laiemale publikule demonstreerida. Vähem radikaalne Tiibeti eksiilvalitsus distantseeris end üritusest ja dalai-laama viibis olümpiamängude toimumise ajal ringreisil Euroopas.
VIBULASKMINE JA JOOKS
Kokku võisteldi kümnel spordialal. Olümpiamängude esimese päeva aladeks olid laskmine ja vibulaskmine. Viimati nimetatud ala puhul sai iga võistleja kolm noolt, mis tuli märklaua pihta lendu lasta kahe minuti jooksul. Sportlased pidid noolte vähesuse tõttu pärast iga võistlusringi need ise kokku korjama.
Teisel võistluspäeval leidis aset meeste ja naiste pikamaajooks. Mehed pidid jooksma dalai-laama elupaiga vahetus läheduses asuva Tsuglang-Khangi templi juurest Naddi külasse ja tagasi. Naised alustasid ja lõpetasid sealsamas, nemad pidid jooksma Dali järveni.
UJUMINE JA MINGID HÜPPED
Kolmandal päeval toimus ujumisvõistlus paigas nimega Funky Town ja viimasel olümpiapäeval võisteldi ning peeti Tiibeti olümpiamängude lõputseremoonia McLeod Ganj’ keskusest mõne kilomeetri kaugusel paikneval Tiibeti pagulaslaste kooli staadionil.
Nii mõnegi sportlase ponnistused kutsusid publiku hulgas esile heatahtlikke naerupahvakuid ja õnnestumiste korral ei olnud pealtvaatajad ovatsioonidega kitsid. Ka sportlastele endile tegi nalja, kui keegi neist kõrgushüppe ajal lati juba meetri kõrgusel maha ajas või kui oda selle teele saatnud atleedist vaevalt paarikümne sammu kaugusel kõrge kaarega maha potsatas.
SPONSORID HÜPPAVAD ALT
Enne võitjate autasustamist pakkusid pealtvaatajatele silmarõõmu Miss Tiibet 2002 Dolma Tsering ja Miss Tiibet 2006| Tsering Chungtak, kes kahekesi koos moodustavad tantsupopduo Lhaemey Key.
Samuti musitseeris sportlastega koos ümber staadioni marssinud pilkupüüdvatesse rahvariietesse rõivastunud kooli puhk- ja löökpilliansambel. Olümpiavõitjatele määratud auhinnad tundusid kohalikke olusid arvestades aukartustäratavad – meeste ja naiste spordialade üldarvestuse kuldmedali võitjatele olid ette nähtud 100 000 India ruupia suurused rahalised preemiad (ligikaudu 2500 USA dollarit) ja teisele kohale tulijad pidid saama rikkamaks 50 000 ruupia võrra (umbes 1250 USA dollarit). Pronksiomanike auhind – 25 000 ruupiat (650 USA dollari ringis) oli samuti võistlejate jaoks ahvatlev.
Tilga tõrva meepotti lisab siiski asjaolu, et Tiibeti olümpiamängud jäid ilma mitmetest varem üritusele toetust anda lubanud sponsoritest ja olümpiavõitjad ei ole seetõttu veel lubatud võidusummasid kätte saanud. Seetõttu on Tiibeti olümpiamängude korraldustoimkond iga rahalise annetuse eest tänulik.
EESTI ROKK & SITKED TIIBETLASED
Olümpiamängude lõppedes kõlas kõlaritest üle staadioni The Flowers of Romance’i loodud Tiibeti olümpiamängude tunnuslaul, mida õhtusele kontserdile tulnud publik sai pärast kuulda ka elavas esituses. Kui ülejäänud The Flowers of Romance’i liikmed olid juba McLeod Ganj’st kohe pärast kontserti öösel Delhi suunas lahkunud, sai pikka autosõitu mägisel teel peljanud trummar Anneli järgmisel päeval enne kolleegidele lennukiga järele sõitmist linna peal kõigilt vastu tulema juhtunud kohalikelt noortelt tunnustust kogu ansambli eest.
Tõepoolest paistis tiibetlastele eesti rokkmuusika meeldivat – kontserdi lõpuloo ajal hüppas kümmekond noort ansambli juurde lavale tantsu vihtuma.
Nii mõnegi Tiibeti olümpiamängudel viibinud eestlase jutust jäi kõlama mõte, et meil on pealtnäha vaiksete, kuid seesmiselt sitkete tiibetlastega mõndagi ühist. Samuti tuli kellelegi pähe idee, et peaksime tõestama, et ka eestlased pole oma kaugetest sõpradest sugugi kehvemad ja võiksime tiibetlaste eeskujul korraldada Eesti olümpiamängud?