LENDAVA MINISTRI VASTUSEID: Juku-Kalle Raid vestles meili teel sotsiaalminister Hanno Pevkuriga, kes oli teel Londonisse paraolümpiale. Tund vastamiseks vajalikku internetti maksis Hanno hotellis 24 naela.
Sotsiaalministeerium ületab eelarve suuruse poolest kõiki teisi mitmekordselt. Kuidas need jaotused koalitsioonis käivad?
Tõsi on see, et sotsiaalvaldkonna eelarve neelab riigieelarvest suurima tüki. Hästi lihtsalt lahti seletatuna jagab riik natuke alla 3 miljardi euro ehk ligi 45% eelarvest inimeste abistamiseks. Umbes pool sellest summast maksame eakatele pensioniks, veerand arstiabile ja ülejäänud veerandi eest abistame puuetega inimesi, maksame peretoetusi jms. Kuna pensionide, toetuste ja arstiabi saajaid on palju, on ka üldnumbrid väga suured. Viimaste aastate kriisis tegime ka põhimõttelisi otsuseid, millega pensione ega toetusi ei vähendatud, mis omakorda tähendas seda, et inimeste abistamiseks minev rahanumber proportsionaalselt teiste valdkondadega pisut suurenes.
Samas on teada, et rahvastik vananeb ja lähitulevikus liipab kodumaal ringi vaid kari geronte. Kas sotsiaalministeeriumil on mõni tulevikku vaatav idee, kuidas neid ülal pidada ja neile keefiri ning ratastoole hankida?
Selline küsimusepüstitus ei ole korrektne. Tõsi on see, et me kõik jääme vanaks ja eeldame seda, et kui eluaeg on makse makstud, siis on meil näiteks õigus saada tulevikus ka pensioni. Mis puudutab sotsiaalvaldkonna jätkusuutlikkust, siis sotsiaalsüsteem on täpselt nii jätkusuutlik, kui jätkusuutlik on riik tervikuna. Küll peab aeg-ajalt vastavalt ühiskonnas kaasnevate muudatustega ümber vaatama ka sotsiaalvaldkonnas toimuvat. Viimane suurem uurimus jätkusuutlikkuse kohta valmis üsna hiljuti rahandusministeeriumi tellimusel ja kel vähegi soovi, saab sellega internetis ka tutvuda.
Teadupärast on kirjanikud ja muud vabakutselised tõstnud üles küsimuse oma ravikindlustusest. Mis värk sellega on ja kas kirjanik peaks arsti juurde saama?
Kirjanik saab arsti juurde nagu iga teine inimene. Küsimus on selles, kas ja kuidas on kirjaniku eest sotsiaalmaks tasutud. Üldine põhimõte on lihtne: kes ravikindlustusse panustab, see sealt ka vastu teenust saab.
Haigekassa vajab nii lühikeses kui ka pikas perspektiivis raha juurde. Kuidas seda kavatsetakse hankida? Kas tõsta makse? Või minna Viisemanni targal juhtimisel börsile mängima?
Sellele küsimusele põhjalikult vastamiseks kuluks mitu tundi. Aga ka siin soovitan ma lugeda juba viidatud rahandusministeeriumi tellimusel Praxise poolt tehtud jätkusuutlikkuse uuringut ning lisaks on Haigekassa ise koos WHO-ga (Maailma Terviseorganisatsioon) pakkunud välja võimalusi ravikindlustuse tulevikuks.
Kui vanalt Juku-Kalle Raid pensionile saab, kui ta on praegu 38?
Kehtiva riigikogu otsuse alusel siis, kui ta saab 65-aastaseks.
Millised on paremad pensionisambad – kas kuus sammast (st Tartu ülikooli haridus) või kolm sammast?
Kõik sambad kokku.
On räägitud veelgi peenemast pensionisambast – lapsed… Aga kuidas neid ülal pidada, küsitakse sinu käest ilmselt kogu aeg.
Kõik põlvkonnad on oma lapsed kenasti üles kasvatanud. Eks nii ka tulevikus. Küll saab ja peab riik mõnikord sekkuma, kui selleks vajadus on. Positiivne sekkumine on see, kui riik ja omavalitsused toetavad peresid rahaliselt või mis veelgi olulisem – teenustega (lasteaiakohad, kool, huviharidus jms). Negatiivsematel juhtudel on riigivõimul kohustus sekkuda siis, kui vanemad oma laste kasvatamisega hakkama ei saa. Aga usun, et Eesti on laste kasvatamiseks päris hea paik (olgu kasvõi üheks võrdluseks Eesti vanemahüvitis vs USA, kus noorel emal ei ole mingit võimalust varasema palgaga koju jääda kuni lapse 1,5-aastaseks saamiseni).
Kas kodanik Peffkuril endal on kolmas (vabatahtlik) pensionisammas?
Riigikogu liige võiks ministri nime siiski teada! Aga kolmandat pensionisammast mul ei ole.
Mis sa üldse sellest sambamajandusest arvad?
Kogumispensionisüsteemi loomine oli kindlasti õige. Ehk üldine põhimõte, kus inimene kogub pensionipõlveks endale vahendeid, on mõistlik.
Jaapani vanasõna räägib: ära paku kala, paku õnge. Sotsminn aga on ikkagi üks suur kalajagamisekontor. Mis sa arvad?
Ei saa sellega kuidagi nõustuda. Olen nõus sellega, et kala ja õnge pakkumise vahel peab olema õige tasakaal. Võib juhtuda, et enne õnge andmist on vaja näidata, et kala on olemas ja seda saab püüda õngega. Kui vaadata näiteks Töötukassa tegevust, siis peamiselt tegeleme siiski ju inimesele töö otsimisega, inimese ümberõpetamise jms, selleks, et inimene töö leiaks või ise ettevõtjaks hakkaks. Kõik on suunatud ikkagi küsimuses viidatud õngele. Kui me aga räägime näiteks puuetega inimeste toetusest, siis küsimuse kohaselt on seal ka kala vaja, sest puuetega inimeste toetused on mõeldud puudest tingitud lisakulutuste katteks ja seal õngest ei piisa!
Kas kusagil on ka plaan, kuidas teha nii, et inimestel võimalikult vähe oleks toetusi tarvis? Ehk kas kusagil on ka õngejagamise osakond?
Nüüd vaata eelmist vastust.
