SEE ON PIDU: Koduloouurija Ingomar Tuul uurib Baltoscandali teatrifestari lugu. Uurimise alla on sattunud teatrisündmuse eestvedaja Priit Raud. Rakveres näeme, raisk!
Baltoscandali festival algas kunagi Peeter Jalaka juhtimisel Pärnust. Juba 1990. Pärnust on ennegi jalga lastud, mõtleme kasvõi ühe šefima festivali peale, mis meil on kunagi toimunud, pean silmas Fiestat. Kas nägid festivali algusaegu ka?
Mina Baltoscandaliga Pärnus seotud ei olnud. Eks ma olin siis üliõpilane ja kogu aeg proovis või trennis. Küll olen ma kuulnud loomulikult hulgaliselt lugusid korraldusest ning näinud VHSidelt väga paeluvaid lindistusi. Pole ka ime, sest mõelgem ise, mis aeg see oli. Festivali Rakverre kolimisest alates olen olnud juba seotud. Nii järk-järgult.
Ma ise mäletan küllaltki hästi, kui festival Rakverre kolis, see oli 1994. Räägi, kuidas Rakvere kultuurilinnana sulle näib?
Hästi mäletan neid unustamatuid päevi festivalil Rakveres. Praegu tundub see ikka täiesti võimatuna. Aga Rakvere on „väge täis“. Mulle meeldib see soov olla crazy city ja teha asju, mida mujal teha ei saaks – kõigepealt Baltoscandal ja siis punk-laulupidu, meeste tantsupidu, ööjooks, skulptuuri kilomeeter, jõulukuused ja nüüd üldluulepidu. No vägev. Muidugi on selle taga kohalikud elanikud, aga ma arvan, et ilma Rakvere teatrita oleks see raskem. Sport on selles linnas ikka esikohal. Tihti on väiksemate linnade juhtidel sügaval sisemuses tunne, et kuskil mujal on parem. Minu meelest pole see õige. Eriti Rakveres. Tuleb oma tugevusi esile tõsta, mitte ideid ja eksperte „sisse tuua“.
Sina, Priit, oled pikalt tegelenud Kanuti Gildiga, mis on omaette nähtus.
Kanuti Gildi SAAL on jah juba varsti 17 aastat olnud areenil ja mingeid taandumise või mandumise märke pole näha. Tore on muidugi ka see, et oleme olnud omamoodi eeskujuks hiljem tekkinud enam-vähem analoogidele: Sõltumatu Tantsu Lava, Vaba Lava ja ka Tartu Uus Teater on selles suunas arenemas. Tekkimas on Narva Vaba Lava. See muidugi näitab, et Kesk-Euroopas ja Ameerikas tekkinud ilma trupita, aga kunstilise juhtimisega etenduskunstide keskustel on oma loogika, mis ehk just tänapäeva muutuvas ajas toimib hästi. Lisaks muidugi see, et mitmekesisus on rikastav. Kes see ikka ainult kasemetsas jalutada tahab või ainult pastat süüa soovib.
Baltoscandal on teatripidu rohkearvulise välisesinejate kooslusega. Kas siis Euroopa teatrisabat?
Kunagi ehk oli jah. Aga tänaseks päevaks pole enam jäänud sellist ühte või kahte festivali, mis ruulivad. Pigem on tekkinud mitmeid keskusi ja eriilmelisi festivale, kellel kõigil oma roll. Mul on väga hea meel ja uhke tunne, et Baltoscandal ning Rakvere on üks neist suviste teatrifestivalide „tõmbekeskustest“.
Etenduskunstide ja teatri festivale on Euroopas tuhandeid ning neid tekib juurde ning ka kaob. Rohkem ikka tekib juurde. Just väikesed linnad on mõistnud, et kui spordipidusid, muusikafestivale ning õllepidusid toimub kõikjal, siis natuke sisulisemaid teatrifestivale mitte nii palju. Lihtsalt – neid on raskem korraldada – rahaliselt, tehniliselt ja muidugi mõista ka sisuliselt. Ma väga loodan, et Rakvere linnajuhid ikka teadvustavad seda. Kultuur on üks elementidest, mis hoiab elanikud ka paigal oma kodulinnas. Lisaks muidugi ka see, et mitmed viimastel aastatel nii meil kui ka mujal tehtud uuringud näitavad, et iga kultuurile antud euro toob kolm-neli tagasi. Nii esinejad kui ka publik ju tarbivad kohapeal.
Mil moel sa Baltoscandalit ise teistest eristad?
Ma väga loodan, et eelkõige väga hea programmiga. (Muigab)
Aga muidugi on tähtis atmosfäär. Festival ongi ju atmosfäär, mitte järjest toimuvad etendused. Seda viimast on eriti meil siin viimastel aastatel palju hakatud kasutama. Festival on sotsiaalne üritus, milles etendused on küll tähtsaim, kuid ikkagi üks osa. Melu, kohtumised, ootamatused, pidu, meeleolu – need loovad festivali. Ajaliselt pikemat aega on seda väga raske hoida ja seetõttu on Baltoscandali unikaalne 4-päevane kestus tähtis. See on ju olemuselt rokkfestival. Baltoscandalist teeb erilise peale hea kava ja lühikese kestuse ka intensiivne programm, vestlused, ühine jalgpallimäng romantikute ja küünikute vahel ning muidugi festivali keskus. Rakvere teatrikompleks on ju selleks ideaalilähedane koht. Just nende asjade pärast võib festivalil näha palju lähemate ja ka kaugemate naabrite vaatajaid, rääkimata oma inimestest.
Eesti lapikul teatrimaakeral on Baltoscandal muidugi oluline maamärk. Räägi, kuidas trupid ja etendused meilt ning mujalt sinu valvsa pilgu alla sattuvad?
Igal festivali kunstilisel juhil on omad meetodid ning tõekspidamised. Minu puhul on selge, et tuleb palju vaadata, sõita, reisida ning suhelda, suhelda ja veel kord suhelda kunstnikega ja ka kolleegidega. Aga kui oled seda juba pea paarkümmend aastat teinud, siis muidugi on tekkinud oma rutiin ja taustateadmised. Mida vaadata, mida mitte, kuhu minna, kuhu mitte. Aga jah, ma vaatan tõesti palju teatrit aasta jooksul ja mõned neist jäävad millegagi meelde. Kui siis eelmine festival on lõppenud (vahel isegi festivali ajal), hakkavad pähe tekkima mingid mõtted teemadest, mis on mulle olulised ja tunduvad ka üldiselt olulistena ning neile mõtetele tekivad kohe juurde ka lavastused-kunstnikud, mida olen juba näinud või olen kuulnud kolleegidelt tehtavat. Siis tulebki hakata asju kokku sobitama. Mina ei tee oma viimase kahe aasta TOP 15 lemmiklavastuste ettenäitamist festivali nime all. Sest see poleks festival (vt eestpoolt). See on ikka nagu omamoodi lavastuse tegemine, looming, pusle kokkupanemine, emotsioon, uuring. Lõpuks tuleb mängu ka väike osa kompromissi, sest me ju ikkagi elame Eestis, festival toimub suvel ja Rakveres, lavastus peab kuhugi Rakveres ka ära mahtuma ning lõpuks peab tegijatel olema ka aega festivalile tulla. Kuna Baltoscandal on ainult neli päeva, siis on ajaküsimus väga tähtis. Kui sa teed ikka 2-nädalast festivali, siis võimalus, et esinejal on aega, on tõenäolisem. Selle festivali puhul on umbes 75–80% esialgsest ideest. Puudu on ajast ning ressurssidest.
Kas Baltoscandalil osalemiseks peab olema teistmoodi teater? Kui teistmoodi?
Peab ikka olema teistmoodi, aga muidugi ei tea, millest teistmoodi. Ta peab olema teistmoodi igavast, masstoodangu-laadsest, vanamoelisest, isikupäratust ning mõttetust teatrist.
Aga räägimegi sellest aastast. Kõigepealt, kui palju ja kustkohast inimesi ning etendusi kokku lendab?
Selle küsimuse juures pean ma alati paberi välja võtma, et kokku lugeda. Sest selline loetelu pole mul peas olemas. Nii – peale Eesti on esinejaid veel Prantsusmaalt, Šveitsist, Rootsist, Inglismaalt, Poolast, Soomest ja Bulgaariast. Seotud on veel sellised riigid nagu Horvaatia, Austraalia ja USA. Näha saab 13 erinevat lavastust.
Panen su pisut lolli olukorda, peakorraldajana ei saa sa vist väga kedagi esile tõsta, aga proovime ikka!
Meil on Euroopast tulemas suured nimed. Neid võiks ju küll mainida – Jérôme Bel paneb kohalikud Rakvere inimesed tantsima ja mitte ainult. Joris Lacoste’i lavastuses on laval kaks lauljat ning pianist ning lavastus on kõigis Euroopa Liidu keeltes. Forced Entertainment sai paar aastat tagasi Ibseni auhinna, mida peetakse teatri Nobeliks. Nad on ehe näide sellest, kuidas saab olla kontseptuaalne, aga ikkagi meelelahutuslik.
Deborah Pearson on leidnud üles 1958. aastal Ungaris vändatud filmi riigist nimega „Futbolia“ ja seob selle oma elu ja Ungariga. Sellest ajast, kui Eestis käis repertuaariteater Poolast, on ikka väga kaua möödas. Nüüd on siin Teatr Powszechny Varssavist vastuolulise ning kohati geniaalse lavastusega. Veel on kavas ju Marie-Caroline Hominal ja Markus Öhrn; Teater NO99, WAUHAUS, Ivo Dimchev, Ansambel U:, Mart Kangro, Juhan Ulfsak ja Eero Epner. Baltoscandalil esietendub visuaalselt lummav Henri Hütti ja Mihkel Ilusa installatsioon-etendus. No ja muidugi on üle pika aja meil ka festivali ava-show Rakvere peaväljakul, mida lavastab Kaja Kann. No kuidas sa siit kedagi esile tõstad?
Kuidas sina „kaasaegset teatrit“ defineeriks? On sihandne asi üldse olemas?
Kaasaegne ei pruugi olla kaasajal tehtav teater, vaid kaasaegselt mõtlevalt tehtav teater. Ka klassikat võib teha kaasaegselt. Ja ma muidugi ei mõtle siinkohal lihtsalt ajaloolise draama toomist kaasaega. Ja samuti saab täna kirja panna ja teostada täiesti mitte-kaasaegse teatrilavastuse.
Kunstis pajatatakse juba aastaid, et „ilusa kunsti aeg“ on jäädavalt möödas. Ei mingeid kadakamaale. Mart Kalm juhtis eelmises KesKus’is tähelepanu sellele, et kaasaegne kunst on pigem õõvastav ja probleemikeskne, nii et pärast näitusekülastamist läheb enda kokkulappimiseks mitu päeva. Kuidas on kaasaegse teatriga?
Tendents on sama. Ega teatritegijad kuskil isolatsioonis ei ela. (PS. Kadakamaal võib kah ikka väga õõvastav olla.) Aga mina näen märke, et helgus ja siirus on tegemas „kambäkki“. Baltoscandali puhul aga tulebki mängu see kompromissi mäng, millest ennist rääkisin – ma otsin tasakaalu.
Mida sa sellelt festivalilt ise kõige enam ootad? Mitte vaid etenduste poole pealt?
No ma ootan ikka FESTIVALI, koos kõige selle juurde kuuluvaga. Ning üllatusi. Erinevad asjad mõjuvad erinevas kontekstis vahel täiesti erinevalt. See on põnev!
Mida sa teed, Priit, kui sa parasjagu ei tee teatrit?
Ma arvan, et kas olen lihtsalt aias või toimetan aias. Jälgin sporti ja poliitikat.
