KÜLA ON PEAMINE: Soome-ugri kultuuripealinnade idee pakuti välja 2011. aastal rahvusvahelisel soome-ugri kuvandikonverentsil Tallinnas, kui kaks soome-ugri linna Tallinn ja Turu olid Euroopa kultuuripealinnadeks. Andres Heinapuu selgitab ugrimugri pealinlust.
Soome-ugri rahvastel pole tõeliselt ühendavat keskset iga-aastast kokkusaamise sündmust: maailmakongressidest iga nelja aasta järel ei piisa, rahvusvaheliste folkloorifestivalide traditsioon on katkenud ning kirjanike kongressid, teatrifestivalid jms on liiga spetsiifilised. Samuti teatakse soomeugrilastest liiga vähe nii oma riigis (eelkõige Venemaal, ent miks mitte ka Põhjamaades ja ungari vähemuse asualadel Kesk-Euroopas) kui ka maailmas laiemalt. Aasta läbi kestva kultuuripealinna abil võiks seda teadmist suurendada ning ka kujundada ühist soome-ugri identiteeti.
Et üritus poleks ülemuste pidu
Samas on selge, et kultuuripealinnaks ei tohi saada ühegi maa pealinn ega Venemaa föderatsioonisubjekti keskus. Mõte oli selles, et soome-ugri kultuurid elavad eelkõige maapiirkondades ning pealinnad, eriti Venemaal, ei pruugi olla soomeugri enamusega. Tõnu Seilenthal pakkus „kultuuripealinna“ asemel välja õnnestunud termini „kultuurisüda“, kuid mulle teadmata põhjustel ei leidnud see heakskiitu rahvusvaheliselt Soome-Ugri Rahvaste Noorteliidult (tuntud venekeelse lühendi MAFUN järgi), kes projekti vedama asus.
Esmakordne soome-ugri kultuurikoostöö ajaloos on asjaolu, et kultuuripealinnaks saamine eeldab eelkõige kohalikku initsiatiivi, mitte ei ole mingite ülemuste või rahvusvaheliste organisatsioonide poolt kokku lepitud: nüüd anname ürituse teile, järgmine kord muile (nagu nt folkloorifestivalide ajaloost mäletada). Kui kohalikud aktivistid suudavad leida oma pealinnakavale sponsoreid, siis tuleb lõpuks ka riigipoolne toetus, kuid rohujuuretasandi tegijad jäävad ikkagi otsustajateks. Nii välditakse ohtu, et üritusest kujuneks ülemuste pidu.
Kõva rebimine
Et pealinnad järjest ei koonduks ühte maailmanurka, jaotati Kesk-Euroopast Siberini ulatuv soome-ugri maailm ilmakaarte järgi neljaks mõtteliseks ruuduks: kirre-kagu-edel-loe. Nelja aasta jooksul (2014–2017) tuleb igast ruudust üks kultuuripealinn. Esimeseks valiti Bõgõ küla Udmurdimaal, ja nii võisid edaspidi konkureerida külad-linnad-alevid mujalt, aga mitte kaguruudust, kus põhiliselt ersade, mokšade, maride ja udmurtide asualad. Tänavune kultuuripealinn Obinitsa tuleb looderuudust (Balti riigid, Põhjamaad, Venemaalt Karjala vabariik, Murmanski, Leningradi ja Tveri oblast). Nii saavad järgmiseks aastaks kandideerida kirderuudu (Komi Vabariik, Permi krai, Neenetsi autonoomne ringkond Venemaa Euroopa-osast ja kogu Siber) ja edelaruudu (Ungari, Slovakkia, Rumeenia, Austria, Serbia, Ukraina – st ungarlaste asualad) külad ja linnad.
Ühe veerandiku ainult ungarlastele andmine võib tunduda ebaõiglane, kuid tuleb arvestada, et maailma umbes 23 miljonist soomeugrilasest moodustavad ungarlased ligi poole. Lisaks elavad nad põlisvähemusena tervelt viies riigis, kus tingimused on üsna erinevad.
Kultuuripealinna statuudi kavandit esitleti 2012. aastal VI soome-ugri maailmakongressil Siófokis ning järgmise aasta märtsis kuulutati välja esimene soome-ugri kultuuripealinna konkurss. Start oli paljulubav: kandideeris kuue rahva üheksa asulat. Teise vooru pääsesid udmurdi küla Bõgõ ja karjala küla Veskelys Venemaalt ning meie Obinitsa. Tihedas rebimises jäi peale Bõgõ.
Nagu vanade sõprade keskel
Praeguseks võib kindel olla, et laiemalt tundmatu udmurdi küla valimine esimeseks kultuuripealinnaks oli õige, hoolimata isegi sellest, et külasse ei viinud asfaltteed. Kena oli ka see, et Obinitsa ei jätnud lootust ning võitis tiitli tänavuseks aastaks. Tänu kohalikule entusiasmile toimus Bõgõs kümneid suuremaid ja väiksemaid rahvusvahelisi kultuuri-, spordi- ja toiduüritusi ning lisaks Šarkani rajooni ja Udmurdi vabariigi toetusele leiti ka erasponsoreid. Korraldustöödes lõi vabatahtlikult kaasa suur jagu küla 1100 elanikust. Et külas pole ühtki majutusasutust, ööbisid mitu tuhat pealinna külastajat kodudes, saades ühtlasi aimu ka küla igapäevaelust ja kodukultuurist. Tänu sellele sai puhtalt udmurdikeelne (ka lapsed suhtlevad omas keeles, mis pole Venemaal sugugi tavaline) Bõgõ küla tuntuks üle soome-ugri maailma.
Mõned algatused tõotavad kujuneda jätkuvaks, neist küllap olulisimana soome-ugri toidufestival „Bõg-Bõg”, mida kavatsetakse kujundada iga-aastaseks. Esimese festivali võitjaks tuli Eesti võistkond eesotsas Peipsimaa kogukonnaköögi peakoka Tauno Laasikuga, kellest kõneldi külas veel mitu kuud hiljemgi lugusid.
Kui käisin oktoobris kultuuripealinna sümboli – soome-ugri linnu – üleandmistseremoonial ja loenguid pidamas, oli Venemaa ja Lääne vastasseis juba mõnda aega kestnud, kuid Bõgõs ei olnud seda kuidagi tunda, erinevalt näiteks Marimaa pealinnast Joškar-Olast, kus olin hiljem teatrifestivali žüriis. Oli tunne, nagu oleksin sattunud vanade sõprade keskele. Samasuguseid muljeid on jaganud ka teised pealinna külastajad.
Pärandkultuuri edasikandmine
Tänavu pääsesid teise vooru lisaks Obinitsale Veszprémi linn Ungarist ja Karjala küla Vuokkiniemi. Obinitsale tõi võidu hästi läbimõeldud programm, mis keskendub põlvkondadevahelisele järjepidevusele oma pärandkultuuri edasikandmiseks. Programm hõlmab kogu Setumaad, ka Venemaa hallatavat osa. Kultuuripealinna avamisüritus algaski 7. jaanuari hommikul Petserist, et õhtupoolikuks Obinitsa jõuda.
Ei ole kahtlust, et Obinitsa saab pealinnaks olemisega suurepäraselt hakkama, sest setude kontaktid ja koostöö hõimurahvastega ulatuvad paari aastakümne taha. Ka Venemaa majanduskriis ei tohiks külaliste hulka vähendada, sest Setumaa on ju otse Vene piiri ääres, nii et rubla langus ei tohiks sinna sõitmise kulusid eriti kasvatada.
Ühte tahaks aga setudele ja eesti meediale südamele panna: rohkem tuleks tegelda kultuuripealinna venekeelse valgustamisega. Kultuuripealinna avamisüritusest olid ka Venemaa sõltumatutes soomeugrilistes veebiväljaannetes peaaegu ainult riiklike infoagentuuride uudised, et Eesti president Toomas Hendrik Ilves süüdistas Obinitsas Venemaad soomeugrilaste assimileerimises. Isegi Pihkva televisiooni tasakaalukat ülevaadet ürituse Petseris toimunud osast ei olnud casino online nad üles leidnud. Ja eelkõige informatsioonist oleneb kultuuripealinnade traditsiooni püsivaks muutumine.
Juba ainuüksi Bõgõ kogemus näitas, et soome-ugri kultuuripealinnade traditsioon on vajalik ja elujõuline ka keerulistes geopoliitilistes oludes.
Kultuuripealinnaks saamine eeldab eelkõige kohalikku initsiatiivi, mitte ei ole mingite ülemuste või rahvusvaheliste organisatsioonide poolt kokku lepitud.
2 lugu
Naastrehvide leviala
UGRI JÄÄVUSE SEADUS: Äsja Setumaal maja üles ehitanud muusika- ja kultuurivahendaja Paul Pihlak hüüab, et soomukid roostetavad ühel päeval läbi ja muutuvad kasutuskõlbmatuks, aga soome-ugri jääb.
Kord pani Lennart Mere lennukas fantaasia meid soome-ugrisse uskuma. Uuralitest Läänemereni pole slaavi hõimudele palju maad jäetud, üks soome-ugri impeerium kõik, kõikjal, kus tatarlased pole viitsinud kanda kinnitada. Ühe-puu-haabjas, sammasait, karu peied ja koera pulm, kobarkülad ja kindakirjad. Taevast kaelasadanud kivi kandis meid maailmakaardile, suurrahvaste sekka.
Võõrvõimu all läksid eestlased metsade sisse ja taha ja hakkasid individualistideks, võõrvõimude all hakkasid soomlased vastu ja said hakkama, suurvõimuks tõusnud ungarlased seiklesid kaugele üle hea maitse piiride ja hakkasid operette kirjutama. Eks sa katsu olla oma saatusest parem!
*
Hasso Krulli „Loomise mõnu ja kiri“ hakkas meid triksteri-usku tagasi pöörama, pani meie sees kokku Kaval-Antsu ja Vanapagana. Siis tuli Valdur Mikita ja tsementeeris lõplikult me paleuse olla taas metsarahvas. Kus on me rahu ja lootus, unistus hakkamasaamisest ja kestmajäämisest. Tuhandeid aastaid vanad laulud, ilmalind ja suur tamm.
„Õllepruulijat“ jorisedes meenub ikka, et oleme laulurahvas. Lööme kolhoosi kütusetsisternilt luku maha, kallame bussil paagi täis ja sõidame suurde linna revolutsiooni tegema, see tähendab laulma. Kui laulupidu parasjagu ei toimu, ajab ka Õllesummer asja ära. Viru veri ei värise!
*
Maride, udmurtide ja mordvalastega on keskmisel eestlasel olnud keeruline sidet tajuda. Neil on vene baabade laulud, nad kannavad leedu rahvariideid, räägivad vene keelt ja joovad veel rohkem viina kui meie. Guljašši sööme kõik hea meelega, aga kes teist tšaardaši samme teab?
Kui me vaid saaks, me teeks ugrideks ameeriklased ja sakslased, saaks ometigi väärikasse seltskonda, kes tooks meile rasketel aegadel lahustuvat kohvi ja Led Zeppelini vinüülplaate, mis aitaks meil ugrilasteks jääda, nagu nemadki on.
*
Mis igatsus ja äng see küll oli, mis meid Põhja-Indiast välja ajas, otsima polaarööd ja virmalisi, tuisku ja kiilasjääd? Sundis meid ära põlgama mustmullavööndi ja kalarikkad jõed; edasi, ikka edasi sinna, kus männid on madalad ja tuul vihiseb aasta ringi.
Kas tõesti läksime otsima mõõgaga toodavat kristlust, millest sai me eetiline kood ja maailmavaate vundament – saada spekulandiks ja jääda eurooplaseks. Ugrilaste kodu on naelrehvide leviala, ellu jäädakse tänu tarkusele leida hangede alt midagi, millest õnnestub iga ilmaga kärakat ajada. Ai-ai-aijaa – klõmm!
*
Vaatamata paleusele luua endile läänepoolkerale sobituv müüt ja lugu, olla võrdne partner globaalse maailma enesehävitusvõrgustikus, jääme me ikka metsa tagasi tahtma. Neisse piiritutesse laantesse, mille servalt Läänemerd takseerides valdas meid kord hingemattev kohmetus.
Me teadsime kord nende metsade marju ja juurikaid, kividel, ojadel ja küngastel olid nimed, oskasime seal leida suunda ja ellu jääda. Mõistsime langetada hääd palki ja ehitada novaatorlikke rehetaresid, mis kestsid üle inimpõlvede. Teadsime koodi, mille reprodutseerimises me oleme üha saamatumad, kuid veel mitte päris lootusetud.
*
Ja just seepärast ei tohi me oma soome-ugrit käest lasta. Sinilind lendab talveks lõunamaale, Austria soomukid roostetavad ühel päeval läbi ja muutuvad kasutuskõlbmatuks. Soome-ugri jääb, kuni me temast hoolime, seal kusagil on peidus me vöökirjade kood, mida me peame hoidma, kuni saabub päev, mil me oskame sealt lugeda kõiki oma suuri tarkusi ja saladusi.
Soome-ugri kultuuripealinn on kui kassipoja esimene piimataldrik, kuhu teda tuleb algul vägisi ninapidi sisse toppida, hiljem aga ei hoia ka jõuga eemal. Meie ühised jagatud lood ja unistused, meie ilmatelg, millest kinni hoides võib meil olla lootust mitte mõistust kaotada. Veel.
Kas tõesti läksime otsima mõõgaga toodavat kristlust, millest sai me eetiline kood ja maailmavaate vundament – saada spekulandiks ja jääd
