HABRAS TASAKAAL: Loodusmuuseumis on üleval näitus Soome lahe keskkonnaseisundist. Näituse kuraator ja zooloogia osakonna juhataja Lennart Lennuki annab ülevaate peamistest keskkonda muutvatest teguritest ja ohtudest Soome lahes.
Soome laht on läbi aastatuhandete erinevaid rahvaid ühendanud. Väga kaugele minevikku ei saagi Läänemere puhul minna, sest tegu on maailma noorima merega, mis sündis hinnanguliselt 10 000 aastat tagasi pärast jää minekut. Siiski on selle kosmoloogiliselt lühikese aja jooksul palju sündinud ja eriti suured muutused on aset leidnud lähiajal. Seepärast oli õige aeg kuulutada aasta 2014 Soome lahe aastaks, kus kolm laheäärset riiki ühendavad jõu ja nõu, et siinne elukeskkond oleks puhtam ja tervem.
Tuleb hakata keskkonda lappima
Nagu saame lugeda Lennart Meri „Hõbevalgest“, siis „kõigist loodusjõududest on meri kõige võimsam, aga ka inimlähedasem. Viie tuhande aasta eest jõudsime tema äärde, lükkasime kõrvale metsa tiheda eesriide ja tardusime paigale. Siin me nüüd oleme, ja kõik me kanname endas mere märke.” Tõesti ei saaks öelda, et keegi laheäärsetest elanikest oleks merest puutumata või meri nendest puutumata.
Kindlasti on Eesti rahvas mõjutatud kunagistest põlisrahvastest. Täna mõjutavad laheäärseid elanikke aga hilisemad teod. Veel võib kohata Soome lahe viimseid mohikaanlasi, kes rannarahva kultuuri jäänukitena elavad. Kunagi pole Soome laht ühendanud inimesi rohkem, kui ta tegi seda rannarahva õitsemise ajal. Koos kultuuriga kustus ka austus looduse vastu ja sõja ning sellele järgneva industriaalmajandusega hävitati lahe aupaiste.
Siiski tuleb tõdeda, et sõjalisel tegevusel on ka omad head küljed: range sõjalise režiimi all olevatel rannikualadel ja saartel sai loodus hästi hoitud, kuna inimene seal liikuda ei tohtinud. Tänaseks on inimene taas hakanud rohkem mõtlema looduse peale ja selle üle võib rõõmustada. Siiski ei saa enam ohtralt head kala püüda ega hülgeid küttida, sest enne tuleb lahe keskkonda hakata lappima.
Kemikaalid Soome lahes
Soome lahe keskkonna taastamine pakub suuri väljakutseid. Oluline on tõdeda, et Soome lahe vesikond ehk ala, mis hõlmab lahte jõudvaid jõgesid ja nende poolt läbitud järvi, võtab enda alla tervelt 30% kogu Läänemere valgalast. Sellega on Soome lahel Läänemere suurim valgala.
Soome lahe valgalal elab praeguseks üle 13 miljoni inimese, kes oma tegevusega lahte otseselt või kaudselt mõjutavad. Seda enim jõgede abil, mida mööda majapidamisest ja põllumajandusest pärit keskkonnatervisele kahjulikud kemikaalid ja vetikavohamist põhjustavad toitained merre jõuavad. Toitainete küllus viib veekogu eutrofeerumisele, mille käigus hakkab meres elu vohama, kuid seda ainult mõne üksiku liigi näol, kes tundlikumad liigid välja tõrjuvad. Elavast saab orgaanika, mis tasapisi põhja settib ja katab põhjaelustiku laostava vaibaga.
Nagu eelpool mainitud, on Soome lahe keskkonna ajaloo üks madalpunkte 1980-ndatel kõrgpunkti jõudnud industriaalajastu, mille käigus levis merre tohutult kemikaale ja Soome lahe põhja uputati suurel määral tööstusjääke. Kui sel ajal levisid merikotka ja hülgepopulatsioone laostavad DDT ja PCB ühendid, siis ei ole me ka tänapäeval pääsenud kemikaalidest.
Viimasel ajal on palju räägitud sisesekretsioonihäireid põhjustavate kemikaalide EDC-de levikust (ingl. endocrine disrupting chemicals), mis satuvad vette tihedal ravimite tarbimisel. EDC-d on seostatud näiteks rinnavähi, puuete ja meeste viljakuse langemisega. Need kemikaalid mõjuvad ka kogu mereelustiku tervisele halvasti, sealhulgas kaladele. Kemikaalide vette sattumise ärahoidmiseks on vaja rakendada rahvusvahelisi sätteid seoses veepuhastamisega ning piirata ravimite liigset manustamist.
Mikroplasti levik
Täiesti uute muredena on pildile tulnud tehnoloogiaarengust põhjustatud mikroprügi ja tihenenud laevaliiklus, millest omakorda on tingitud võõrliikide levik. Õnneks puudub Soome lahes tohutute plastisaarte probleem, mida võib kohata näiteks Sargasso meres, kus merehoovused on kokku toonud plastprügi kogu maailmast. Soome lahes ei ole me siiski pääsenud: siin kimbutab plast meid mikrotasandil. Suuremad plastesemed, nagu paljud pakendid, sigaretifiltrid, köied ja võrgud lagunevad ajapikku väikesteks, silmaga märkamatuteks osakesteks – mikroplastiks. Et mikroplastik satub merekeskkonnas paljude pisiolendite loodusliku toiduga samasse suurusvahemikku, jõuab see toiduahelat pidi suuremate loomadeni ning lõpuks ka inimeseni.
Mikroplasti probleem on levinud globaalselt ja reostunud on kogu maailmameri, kaasa arvatud Läänemeri ja Soome laht. Näiteks Norra homaari (Nephrops norvegicus) uurimisel leiti enamiku loomade kõhust mikroplasti. Mikroprügi mereveest eemaldamise tehnoloogiat alles töötatakse välja, seepärast on tähtis prügi tekkimist vältida ning plastprügi probleemi lahendamiseks on vaja laialdast õiguslikku reguleerimist rahvusvahelisel tasandil.
Ka laevaliiklus on majanduse ja tööstuse arenguga tihenenud ja üha tihedamaks kisub veepealne liiklus just Soome lahel. Laevaliikluse tihenemise tagajärjeks on mereliikluses esinevate õnnetuste sagenemine ja sealhulgas nafta sattumine merre. Aasta jooksul kantakse üle Soome lahe 160 miljonit tonni naftat. Eriti ohtlik on naftavedu jääperioodil, kui õnnetuse korral on peagu võimatu koristustöid teostada ja tundlikud hülged ja arktilised rändlinnud on sel ajal ohus. Soome laht on madal ja sopistunud, mistõttu saab siin õlireostuses kergesti kannatada ka põhjaelustik.
Agressiivsed võõrliigid
Mereliikluse ohutuse tagamiseks on vaja paremat koordineerimist, millega usinasti tegeletakse. Alates 2005. aastast on Läänemeri esimene mereala, kus on kasutusel mereliikluse reaalajas jälgimise süsteem. Eriti vajalik on see Soome lahes ja Taani väinades, kus liiklustihedus on suurim. Laevaliikluse ohutus on tagatud radarite ja laevade automaatse identifitseerimissüsteemi AIS (ingl. Automatic Identification System) abil.
Tihenenud laevaliiklus soodustab üha sagedamat uute võõrliikide sissetulekut lahte. Suurte laevade kantav ballastvesi, mida laevad kaugematest meredest peale võtavad ja seejärel siinkandis vabastavad, sisaldab endas paljude organismide pisikesi vastseid. Tehnoloogia areng on loonud kiiremad laevad ja puhtamad ballastveemahutid, mis soodustavad võõrliikide siia jõudmist ka kõige kaugematest punktidest. Ühel ajahetkel leidub ballastveemahutites umbes 4500 liiki, kusjuures üks laev võib ballastveega kanda miljardeid pisiorganisme.
Järelkasvu ja leviala kiiresti laiendavaid võõrliike nimetatakse invasiivseteks võõrliikideks ja Soome lahes on nende hulgas näiteks ümarmudil (Neogobius melanostomus), elegantne krevett (Palaemon elegans), vööt-kirpvähk (Gammarus tigrinus) ja vesikirp (Cercopagis pengoi). Kusjuures viimased on siia sattunud viimase 24 aasta jooksul ja levinud juba peagu kõikjale Eesti vetes. Loomulikult ei ole kõik Soome lahte sattunud võõrliigid siin edukalt hakkama saanud, kuid mõned üksikud on siiski väga agressiivsed kohaliku elanikkonna suhtes.
Mingis mõttes ei ole siin ka midagi üllatavat. Võõrliikidele leidub Soome lahes vabu nišše nagu tühjal parkimisplatsil, sest Läänemere puhul on tegemist noore merega. Siinne loodus on kujunenud umbkaudu kümne tuhande aasta jooksul, pärast mandriliustiku taandumist. Lapsekingades loodus astub siin alles oma esimesi samme ja seepärast on kohapeal välja kujunenud vaid mõni üksik liik. Vähemalt siiani pole kuskilt mujalt leitud Läänemerele ilmselt endeemset põisadru (Fucus radicans). Sellegipoolest on suur osa vee-elustikust siia levinud kaugemalt – nii põhjast kui ka lõunast.
Täiesti uute muredena on pildile tulnud tehnoloogiaarengust põhjustatud mikroprügi ja tihenenud laevaliiklus.
Võõrliikidele leidub Soome lahes paraku vabu nišše nagu tühjal parkimisplatsil, sest Läänemere puhul on tegemist noore merega.
Kunagi ei saa keskkonnamuutusi vaadata vaid inimmõjusid arvesse võttes. Lisaks inimtegevusele on siinset elustikku mõjutanud suuresti kliima.
Kliimamuutused on pidev nähtus. Alustades Läänemere algusaegadega, mil Läänemere elustik pärast jää minekut mitmete arengujärkude kestel formeerus, ja lõpetades viimase aja ebastabiilsete kliimamuutustega. Nähtud on mereimetajatele nii liiga külmi kui ka liiga pehmeid talvi. Meie kohaliku vaala – pringli – populatsioon langes eeldavasti suuresti 1940-ndatel esinenud krõbedate talvede tõttu, mil terve Läänemeri pealt kinni külmus. Lähiaja talved on olnud aga liiga pehmed viigri jaoks, kelle poegimisviis eeldab jää olemasolu.
Paremini on läinud hallhülgel tänu hülgeuurijate ja looduskaitsjate usinale tööle, kuid sellegipoolest on õnnestunud taastada alles alla kolmandik kunagisest populatsioonist. Samuti on näha rohkem liikumas meie suurimat röövlindu merikotkast. Tehakse esimesi samme ka tuura populatsiooni taastamiseks. Kõige selle üle võib head meelt tunda, kuid selleks, et saaksime siiralt puhtast Soome lahest rõõmu tunda, peame kõik panustama ja mõtlema hästi läbi, millal ja kuidas meie merd võime ohustada või kaitsta. Tegu on meie ühise rõõmu ja võimalusega – ärgem laskem siis seda käest.
