MEISTRIKLASS ÜLE AEGADE: Soomaa ühepuulootsik ehk haabjas kuulutati 2021. aasta detsembris UNESCO pärandisse kuuluvaks. Ent UNESCO? Või milleks UNESCO-le ühepuulootsik? Haabjameister ja siseturismi tuulegeneraator Aivar Ruukel viib publiku kaitsealuse lootsikuga sõitma ajalukku ja tänasesse.
Ühepuulootsikuid on Soomaa külades tehtud enamasti haavast, vahel harva ka pärnast. „Pärn on ikka parem kui haab, aga vaat pole selliseid pärnasid saada. Pärn on haavast kergem ja peab kauem vastu, võtab paremini tõrva sisse,“rääkis lootsikumeister Aleksander Oolep 1966. aastal Eesti raadio saates „Süsta ja mikrofoniga“ ajakirjanik Valdo Pandile. Lootsikuks sobilikke, piisavalt jämedaid, pikki, ümarikke, oksavabu ning mädanikuta pärnapuid ei kohta meie metsades tihti. Teadaolevalt ei ole pärast teist ilmasõda niinepuust ühepuulootsikut tehtud.
Pärnja ehitamisest
- aastal kutsus Asinoja talu peremees Jaan Pärna mind vaatama nelja jämedat pärna, mille mahavõtmine tal talvel plaanis oli, kuna puud juba vanad ja elumajale ohtlikult lähedal. Kaks neist osutusid sobilikeks lootsikupuudeks, millest järgmisel aastal Saarisoos voolisime veesõidukid. Kutsusin seltsi kaks kogenud venemeistrit Jaan Keerdo ja Kaido Kama. Veenmine oli lihtne, kuna lõhmusest lootsikutegu oli kõigile esmakordne ja põnev kogemus.
Pärnja ehitamist tuli Saarisoole uudistama ka Vadim Svjatkovski, kelle eesmärk oli koostada ühepuulootsiku sissekanne Eesti vaimse kultuuripärandi nimistusse. Iseenesestmõistetavalt aitasime Vadimi tema kirjatöös nii nagu oskasime. 2016. aastal kinnitas kultuuriministeeriumi juurde kuuluv vaimse kultuuripärandi nõukogu Eesti vaimse kultuuripärandi nimistusse Haabja ehitamise Soomaal. Vadim Svjatkovski sai Rahvakultuuri Keskuselt kande ettevalmistamise eest tunnustuskirja „Tubli tegija“.
Varajaste veesõidukite võrgustik
Tundsin lootsiku ehituse kuulumisest Eesti vaimse kultuuripärandi nimekirja siirast heameelt ja uhkust, ei osanud seda aga seostada UNESCO-ga. Rahvusvahelise mõõte juurde aitas mind Sloveenia lauljatar, jutuvestja ja vaimse kultuuripärandi entusiast Ljoba Jence. Tutvusin Ljobaga varajaste veesõidukite teemalises internetigrupis „Early Watercraft – A global perspective of invention and development“. See netikogukond ühendab pea pooltsada vanapaadi huvilist üle maailma, kelle seas on nii praktikuid kui ka teoreetikuid, teadlasi ja aktiviste. Ljoba kodukülas Cerknica järve kaldal on säilinud Sloveenia traditsiooniliste paatide drevakite ehitus ja kasutus. Lamedapõhjalised drevakid sarnanevad Soomaa ühepuulootsikutega, ehitatakse neid aga hoopis kahest tüvepakust, mis naeltega omavahel liidetakse. Ljoba pole ise paadiehitaja, on aga korraldanud drevakite valmistamise meistriklasse koos vanameistritega.
Ljoba Jence tuli 2016. aasta Viljandi Folgile laulma ja otse loomulikult kasutas ta võimalust külastada ka Soomaad, et kogeda meie ühepuulootsikuga sõitu jõel. Soomaa külades on tänini säilinud ühest puust lootsikute kasutamise ja valmistamise traditsioon, usutavasti eelkõige tänu regulaarsetele üleujutustele. Kui maja ümber loksub tulvavesi, ilmnevad kerge, hea manööverdamisvõimega ja madala süvisega ühepuupaadi eelised. Mugav on sellise veesõidukiga ajada oma igapäevaseid asjaajamisi, kasvõi kuurist puid tuua. Veel enne viimast ilmasõda oli igas Soomaa talus mitu lootsikut. Neid kasutati veskile, kooli või kalale minekuks, piima veoks meiereisse ning muudeks toimetusteks. Jõed olid toona olulisemaks liiklustaristuks kui teed. Tänane reaalsus on, et haabjaid on üksikutel soomaalastel, neid tarvitatakse lustisõiduks ja ühepuulootsiku põhiline roll on olla Soomaa rahvuspargi üheks sümboliks.
Rahvuspargi keskuses Kõrtsi-Tõramaal pidasime ka väikese paadiseminari ja Ljoba rääkis õhinal ideest nomineerida drevak UNESCO vaimse kultuuripärandi nimestikku. Ka Soomaa haabjatraditsiooniga võiks teha sama, arvas ta, seda enam, et rahvuslikus nimistus ta juba on ja olemuselt on need samad nimekirjad, üks riiklikul ja teine maailmatasemel.
Soome-ugri mõõde
Hariduse, teaduse ja kultuuri organisatsiooni kuuetäheline akronüüm jäi mind tänu Sloveenia kolleegidele kummitama ja aeg-ajalt rääkisin sellest mõttest ka sõpradele. Teiste seas ka soome-ugri liikumise aktivisti Oliver Loodele, kui ta oma poja Lennartiga 2018. aasta suvel Soomaale külla tuli. Matkasime soos, sõime mustikaid, ujusime rabalaugastes, sõitsime ühepuulootsikuga jõel ja õhtul saunatades arutasime muude juttude seas ka seda, et haabjad on omased nii vepslastele, maridele, hantidele kui ka teistele hõimurahvastele. Mõtisklesime, kuidas võiks ühepuupaadikultuuri kestmisele nende rahvaste juures kaasa aidata.
Esialgu sündis meil mõte Eesti ja Venemaa ühisest taotlusest UNESCO-le. Nii vepslastest kui marilastest haabjaehitajatega on meil head sidemed ja soovisime neid taotlusprotsessi kaasata.
Veidi asja uurides selgus, et kuna Vene Föderatsioon ei ole ratifitseerinud UNESCO vaimse kultuuripärandi konventsiooni, puudub meie Venemaal asuvatel hõimurahvastel võimalus nomineerida paadiehituse traditsiooni UNESCO nimistusse.
- aasta oktoobris tegid MTÜ Eesti Haabjaselts ja MTÜ Põlisrahvaste Arengu Keskus kultuuriministrile Indrek Saarele ametliku ettepaneku Soomaa haabjakultuuri esitamiseks UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja. Täiendava põhjendusena tõstatasime ühepuupaatide olulisuse paljude soome-ugri hõimurahvaste vaimses kultuuripärandis, mistõttu Soomaa tunnustamine UNESCO poolt aitaks kaasa haabjate ehitamise oskuste väärtustamisele ka Venemaal. „Ei ole juhus, et tegime selle pöördumise vahetult hõimupäevade eel: sellega rõhutame haabjaehituse soome-ugri pärisosa ja saadame sõnumi hõimurahvastele, et ühepuupaadi traditsioon väärib hoidmist ja arendamist,“ kirjutas Oliver Loode pressiteates.
Vajadus kiireloomuliseks kaitseks
Saanud kultuuriministrilt positiivse vastuse, kutsusime UNESCO-protsessi kaasa Rohelise Jõemaa koostöökogu, Soomaa rahvuspargi valitseja rollis oleva Keskkonnaameti, UNESCO Eesti Rahvusliku Komisjoni, Rahvakultuuri Keskuse ja teisi partnereid. Esimesel ühisel koosolekul võtsime UNESCO Eesti Rahvusliku Komisjoni kultuuriprogrammide koordinaatori Margit Siimu soovitusel vastu otsuse seada sihik mitte UNESCO esindusnimekirja, vaid kiireloomulist kaitset vajava vaimse kultuuripärandi nimekirja.
Sellise otsuse taga on kaks põhjust. Esiteks puudub Eestil seni kiireloomulist kaitset vajava vaimse kultuuripärandi nimekirjas oma kultuurinähtus. Esindusnimekirjas on neid aga juba neli: Kihnu kultuuriruum, Eesti, Läti ja Leedu laulu- ja tantsupidude traditsioon, Seto leelo ja Võromaa suitsusaunatraditsioon. Kokku sisaldab vaimse kultuuripärandi esindusnimekiri 463 kannet 124 riigist, kiireloomulist kaitset vajava vaimse kultuuripärandi nimekiri aga vaid 64 kannet 34 riigist.
Teiseks, lootsikukultuur sobitub paremini kiireloomulist kaitset vajava nimekirja olemusega, see nimekiri koondab kultuurinähtusi, mis on hääbumisohus. Kuigi praegu on Soomaa lootsikukultuur tänu viiele haabjameistrile ja Soomaa kohalikule kogukonnale küllaltki elujõuline, vajab Soomaa haabjakultuuri pikaajalisem säilimine täiendavaid jõupingutusi ja kaitset. UNESCO taotluse peamiseks eesmärgiks seadsime järelkasvu tagamise ja suurimaks lootuseks lootsikuehituse huvi äratamise noorte meeste, aga miks mitte ka noorte naiste seas. Kui 20 aasta pärast oleks meil mõned noored ja hakkajad lootsikumeistrid, siis on ka eesmärk täidetud.
Erinevalt esindusnimekirjast on kiireloomulist kaitset vajava nimestiku kandetaotluse oluline osa kultuurinähtuse kaitsekorralduskava. Kogukonna ja riigi koostöös koostatud läbimõeldud ja laiapõhjalise kaitsekorralduskava koostamine hoogustas ka haabjaehitajate aktiivsust ning tõstis lootsikupärandi tähendust Soomaa külaelanike silmis. UNESCO taotlus sisaldab Soomaa haabjakultuuri üksikasjalikku kaitsekorralduskava aastateks 2020–2023. Selle koostaja, MTÜ Rahvusliku Ehituse Seltsi eestvedaja ning haabjameistri Priit-Kalev Partsi sõnade järgi esindab Soomaa ühepuulootsik ürgset veesõiduki tüüpi, mis on ühtlasi inimkonna puidutehnoloogiline kõrgsaavutus. „UNESCO nominatsioon juhiks lootsikukultuuri väärtusele ja haprusele üldsuse ning kasvavate põlvkondade tähelepanu,“ leiab Parts.
Lootsik kahe kogukonna ühendajana
Haabjakultuuriga on seotud kaks kogukonda: meistrid ja Soomaa kohalikud elanikud. Ühepuulootsikute meistreid on Eestis hinnanguliselt viis, nad on ühepuulootsikuga seotud kultuuripärandi peamised kandjad ja elavad Eesti eri paigus. Ehituseks vajalikud teadmised ja oskused on nad vahetult omandanud Soomaa viimastelt tunnustatud lootsikumeistritelt. Tänased meistrid on 40–60-aastased mehed, kelle jaoks on haabjaehitus kõrvaltöö või harrastus. Haabjameistrid kannavad Soomaa ühepuulootsiku ehituse elavat kultuuripärandit ja aitavad kaasa haabja kasutuse populariseerimisele Soomaal, korraldades haabjaretki, -laagreid, ja -seminare.
Soomaa kohalikul kogukonnal on teadmised ja mälestused haabja traditsioonilisest kasutusest Soomaal, sealhulgas haabja funktsioonidest liikumisvahendina iga-aastaste üleujutuste ajal. Piirkonnas elab umbes 850 inimest. Ühepuulootsik on olulisel kohal Soomaa kohaliku kogukonna identiteedis, kuna seostub esivanemate eluviisiga, aga ka tänase Soomaa kultuurielu ja kuvandiga. Soomaa kogukond osaleb aktiivselt haabja ja selle uute kasutusvõimaluste edendamisel.
Haabjameistrite ja kohalike elanike kogukond täiendavad ja toetavad üksteist. Taotlus koostati käsikäes kohalike elanikega. Soomaa kogukonna liikme Sandra Urvaku jutu järgi aitaks UNESCO nimistusse jõudmine soomaalastel väärtustada iidset kultuuripärandit. „Soomaalastele ehk isegi argisele lootsikule sellise rahvusvahelise tähelepanu pööramine on toonud palju elevust, tõstnud nende eneseteadvust ja huvi oma kultuuripärandi vastu laiemaltki,“ leiab Urvak.
UNESCO nominatsiooni koostamise raames toimus avalik haabjafotode konkurss, mille tulemusel valiti välja 10 esinduslikku fotot (http://bit.ly/UNESCO-haabjas-fotod), samuti valmis Eesti Rahva Muuseumi poolt lühifilm ühepuulootsiku ehitusest ja kasutusest (http://bit.ly/UNESCO-haabjas-video). Kõigil huvilistel on võimalik Soomaa haabjakultuurist rohkem teada saada haabjaportaalist http://haabjas.com.
Kiri Pariisi
- märtsil 2020 allkirjastas kultuuriminister Tõnis Lukas taotluse kanda „Ühepuulootsiku ehitamine ja kasutamine Soomaal“ UNESCO kiireloomulist kaitset vajava vaimse kultuuripärandi nimistusse. UNESCO veskid jahvatavad aeglaselt, aga kindlalt – otsus Soomaa haabjakultuuri kandmiseks üleilmsesse nimistusse tehti teatavaks pooleteist aastat hiljem, 14. detsembril. Aga milleks koht UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirjas Soomaa ühepuulootsikule hea on või milleks on õõnespuuvene UNESCO-le hea? Need küsimused jäävad vastata lugejaile endile.
Uuri lisaks:
Lootsikumeister Aleksander Oolepit intervjueerib Valdo Pant
https://www.youtube.com/watch?v=BN3O8zPIoT0
Early Watercraft – A global perspective of invention and development https://www.facebook.com/groups/1661713817382855/
Haabjas – Soomaa ühepuulootsik
