VENE-UKRAINA SUURED JA VÄIKESED INFOVÕITLUSED: Etnoloogiadoktor Aimar Ventsel tutvustab, milliseid vahendeid kasutatakse tänapäevases infosõjas – Vene ja Ukraina näidetele tuginedes. Internetis, FB-s, foorumites, muusikas.
Käesolev väljakuulutamata Vene-Ukraina sõda on eredalt välja toonud konflikti ühe külje: informatsiooniga manipuleerimise ja oma positsiooni nähtavaks-kuuldavaks tegemise. Iseenesest pole infosõda midagi uut, „õige“ informatsiooni edastamise eest on konfliktiolukorras alati hoolt kantud, ent tänapäeva vahendite ja võrgustike juures on asi viidud uuele tasandile. Põhimõtteliselt käib infosõda kahel tasandil ning mõlemas dimensioonis erineva edukuseastmega. Siin ei ole mõõdupuuks mitte „kodupubliku“ vaatenurga loomine, vaid võitlus piiritaguse üldsuse arvamuse eest.
Suur infosõda
Suureks infosõjaks kutsun ma riikliku, ametliku ja formaalse meedia tasandil peetavat võitlust avaliku arvamuse pärast, seda ka välismaal. Venemaa on selles dimensioonis Ukrainast mitu korda üle. Venepoolse sündmuste interpretatsiooni ülekaalu ei loo siin mitte üksnes Venemaa suuremad ressursid, pikaajalisem kogemus, professionaalsed tegijad ja nende rohkus, vaid ka legaalsete ning legitiimsete infokanalite olemasolu väljaspool Venemaad. Venelased ja vene keelt mõistvad inimesed üle terve maailma saavad ennast kursis hoida vene kodupublikule suunatud infokanalitega, aga Venemaa on viimastel aastatel järjekindlalt investeerinud ka muukeelse meedia loomisse.
Väga hea näide on telekanal Russia Today, mis eksisteerib täiesti legaalselt nii USA-s, Suurbritannias kui ka hispaania- ja araabiakeelses maailmas. See on suurte ressurssidega ja hästi tehtud telekanal ja infoportaal, mis edastab lääne publikule Vene võimude ametlikke seisukohti kohalikus keeles ja viisil, millest välismaalane aru saab.
Peale ingliskeelse Russia Today eksisteerib ka saksakeelne analoog Stimme Russlands (Venemaa Hääl). Tegemist on Berliinis asuva ja tele-eetris suhteliselt marginaalse kanaliga. Stimme Ruslandsil on aga väga suur tarbijaskond interneti vahendusel saksakeelses ruumis, mis peale Saksamaa sisaldab ka Austriat ja saksakeelset Šveitsi.
Venemeelsus läände kätte
Kõik need väliskeelsed meediakanalid on kohal ka sotsiaalvõrgustikes ja kasutavad neid osavalt. Kui lugeda nii Russia Today kui ka Stimme Russlandsi foorumeid, ja just Facebookis, siis on tunne, et tegemist on vene foorumitega, mis on tõlgitud kas inglise või saksa keelde.
Huvitaval kombel paistab just Stimme Russlandsi tarbijaskond silma erakordse ortodoksusega. Ukrainlasi sõimatakse seal „bandeeralasteks“, „fašistideks“ ja nende valitsust „huntaks“ täpselt nii, nagu seda tehakse ka vene foorumites. On olemas ka saksakeelsed Facebooki leheküljed „Donbassi päästmiseks“ ukraina mõrvarite genotsiidi eest, uudistega Novorossijast jne. Suure osa nendest gruppidest teevad sakslased-austerlased ise. Miks osa saksakeelsetest inimestest nii kirglikult Vene meediat usuvad, pole selle kirjatüki teema, mainida võiks kiirelt aga traditsioonilist vasakpoolsust saksa intellektuaalide seas, mis on juba a priori skeptiline iga ametliku seisukoha ja sündmuste interpretatsiooni suhtes, ning suurt vene emigrantide hulka saksakeelses inforuumis, eriti suur on nende kontsentratsioon just Berliinis.
Teine suure infosõja võitlusvahend on makstud venemeelsete internetikommentaatorite ja blogijate olemasolu. Selle probleemi olemasolu on teadvustatud lääne inforuumis juba mõnda aega. Ikka ja jälle ilmuvad agressiivsed ning suhteliselt ühtesid argumente kasutavad kommenteerijad kõikvõimalikesse diskussioonifoorumitesse ning kommentaariumidesse nii inglise, saksa, prantsuse kui ka hispaaniakeelses inforuumis alates CNN-i uudiste portaalidest kuni suvalise netileheküljeni välja. Viimasel ajal on putinistliku libaidentiteediga Facebooki-kommenteerijaid tekkinud isegi eestikeelses ruumis. Probleemi eksisteerimine on niisiis teada, ent selle vastu praktiliselt ei ole mingeid seaduslikke võitlusvahendeid. Iseenesest pole palgaline kommenteerimine ja blogimine Venemaal midagi uut, vastavatest agentuuridest pajatasid Vene enda ajakirjanikud rohkelt viimaste Vene Föderatsiooni presidendivalimiste ajal, kui mitmed ajakirjanikud undercover sellistes agentuurides töötasid.
Ukrainal pole sellele muidugi midagi vastu panna. Viimasel ajal kaotab Ukraina aga isegi koduväljakul. Nimelt on marginaalsemad Ukraina infoportaalid hakanud massiivselt edastama desinformatsiooni, mille eesmärgiks on diskrediteerida Euroopa Liitu ja Ukraina juhtkonda ning teha inimestele selgeks, et uute Kiievi võimude valitud suund on kahjulik.
Väike infosõda
Infosõja teine dimensioon käib spontaanse ja raskesti kontrollitava sotsiaalvõrgustiku tasandil. See on suure infosõjaga võrreldes justkui partisanisõda, kus üks on ka sõjamees lahinguväljal.
Siin on edukamaks pooleks selgelt Ukraina. Foorumigrupid ja initsiatiivid kasvavad üle globaalseteks võrgustikeks, Youtube’i postitatakse suurt menu leidvaid lühifilme.
Parim näide siinkohal on ukraina tüdrukute algatatud liikumine „Ne dai russkomu“ ehk siis tõlkes „Ära maga venelasega“. Põhimõtteliselt on see ukraina patriootiliste neidude initsiatiiv kuulutada venemeelsetele seksuaalne boikott. Soovijad võivad osta ka liikumise T-särki, mille müügist saadud tulu läheb Ukraina armeele. Kui nimetatud Facebooki-grupp ilmus, siis levis selle kuulsus kulutulena. Paaritunniste vahedega ilmusid uudised otsustavatest Ukraina tüdrukutest inglise, tšehhi, saksa, läti ja mitmes muus meedias. Kahjuks aga vist mitte Eesti pressis. Huvitav oli vaadata aga vastureaktsiooni. Liikumise Facebooki-lehekülg kattus paari päevaga tuhandete vihaste ja solvavate kommentaaridega venemeelsete poolt. Kommentaarid on kusjuures räiged. Näiteks: „Kas juutide, araablaste ja pilukatega on parem panna?“
Mis mulle meeldis ukraina tüdrukute juures, oli see, et nemad ei hakanud vastu sõimama, vaid hoopis tõlkisid kogu selle saastavoo rutiinselt inglise keelde, et ka vene keele mitteoskajad selle tasemest aru saaksid.
Uskumatult edukas lahingumoon – muusika
Uskumatult edukaks on partisanisõjas osutunud muusika. Ma arvan, et Vene meedia kahetseb, et nad puhusid üles (nüüd juba endise) ministri poolt Kiievi Vene saatkonna ees Harkovi jalgpallifännide staadionilaulu „Putin huilo, lalala“ kaasalaulmise. Tänaseks on see jalgpallilaul kasvanud interneti suvehitiks. Netis on saadaval kümneid klubiremikse ja -versioone sellest loost, ka jaapani, mehhiko, prantsuse, itaalia ja erinevad folkversioonid. Korea fännid tõid selle kirjaga plakati kaasa ka Vene-Korea jalgpallimängule MM-il.
Omeatte fenomen on aga reaktsioon laulule „Nikogda mõ ne budjem bratjami“ (Meist ei saa kunagi vendi), ukraina poplaulja Anastassia Dmitruki koostöös erinevate ukraina ja leedu muusikutega.
Laulu tekst räägib otseselt sellest, et legendaarne Vene-Ukraina slaavi vendlus on läbi ning kirjeldab venelasi kui Putini orje ja ukrainlasi kui vabadustarmastavat rahvast. Midagi tegid laulu autorid õigesti, sest venepoolne reaktsioon on olnud erakordne. Internetis ringleb mitukümmend vastuversiooni sellele loole, alates kuulsatest vene luuletajatest kuni Donbassi ja Sevastopoli räppariteni välja. Mõned neist vastuversioonidest on nii viletsad, et nad on isegi naljakad. Enamik vastuversioonide tekste on lihtne ukrainlaste sõimamine „matiga“, ent on ka lüürilisemaid, mis tuletavad meelde ühist vendlust ja võitlust fašismi vastu punaarmee ridades. Kusjuures küsiti isegi Putini enda arvamust sellest loost. Kes otsib, see leiab.
Venekeelsed venevastased foorumid
Teine võitlusrinne on foorumid, kuhu kogunevad venevastased endise Nõukogude Liidu aladelt. On gruppe, kus Venemaad ja Putinit sõimavad ning uusi tekste, filme ja muusikat postitavad leedukad, aserid, grusiinid, kasahhid, kirgiisid ja muidugi ukrainlased. Suhtlemine nendes foorumites käib vene keeles – fakt, mis vägagi vihastab venemeelseid. Mulle meeldib väga venepoolsete argument, et võimatu on vihata rahvast, kelle keeles sa teistega suhtled. Nagu elu on näidanud, aga saab küll.
Lõpetuseks võib öelda, et infosõda Ukraina-Venemaa vahel on intensiivne ja toimub globaalses mastaabis. Sama suur, kui on see sõda, on ettearvamatud ka selle tagajärjed. Distantsilt vaadates paistab, et mitte alati ei anna üleolek ametlikes infokanalites ja ressurssides Venemaale lubatud eeliseid.
Väga hea näide on mai alguses toimunud Odessa-sündmuste kajastus välismeedias. Nagu näitab sõltumatute Ukraina ajakirjanike uurimine ja videoülesvõtted Youtube’is, on seekord Vene meedial pigem õigus. Tegemist ei olnud spontaanselt juhtunud õnnetusega, vaid vähemalt osaliselt paremsektori poolt etteplaanitud tapatalgutega. Seda tõestab nii võigas video juba enne kokkupõrget kättesaadud venemeelse nooruki jala maharaiumisest kui ka ülesvõtted relvadest pealtnäha rahumeelsete jalgpallifännide käes. Sellest hoolimata on BBC leheküljel ametliku kajastusena üleval ukrainapoolne versioon. Ükski asine välisajakirjanik lihtsalt ei usu enam Vene propagandat, isegi kui see kogemata tõele vastab.
Infosõja teine dimensioon käib spontaanse ja raskesti kontrollitava sotsiaalvõrgustiku tasandil. See on suure infosõjaga võrreldes justkui partisanisõda.
Venemaa kahetseb väga, et nad puhusid üles Harkovi jalgpallifännide staadionilaulu „Putin huilo, lalala“ kaasalaulmise. Netis on see hitt, saadaval o
